fbpx
Close

INTERVJUU | Patrioot Tanel Tein tahab Tartu korvpalli tuua uut hingamist

Avatar
-Tanel Tein aastal 2008 | Foto: Siim Semiskar

Ütled Tartu Rock, mõtled Tanel Tein. Ja vastupidi. Palju aastaid heade mõtete linnas korvpallipublikut oma väljakul tehtud sooritustega rõõmustanud mees tegutseb nüüdseks hoopis  teises eluvaldkonnas, kuid vaatamata sellele on tal kodukandi korvpall endiselt südames ning tal on seoses sellega suurejoonelised ideed varuks, mille tagamaid ta ka käesolevas intervjuus avab.

Korvpall24.ee otsustas Tartu legendiga ühendust võtta ning uurida, millega endine pallivõlur viimasel ajal hõivatud on olnud ja vaadata natuke tagasi tema säravale karjäärile. Lisaks tahtsime teada, mida ta isiklikult arvab aastatega klišeedeks muutunud küsimustest, mis puudutavad leegionäride hulka kohalikus korvpalliliigas ning rahvuskoondise tugevdamisest võõrmängijaga.

Kuidas läheb? Millega praegusel ajal põhiliselt tegelete?

Millega tegeleme…. oma reklaamiagentuuri asjad vajavad igapäevast toimetamist, aga tegeleme ka Tartu korvpalliasjadega. Üritame anda hoogu Tartu korvpallile, mis tähendab seda, et oleme jõudnud järeldusele, et Tartu vajaks uut hingamist läbi kogukonnaklubi. Kogukonna kutsumisega korvpalliorganisatsiooni liikmeks suurendame oluliselt nende inimeste hulka, kes ei tule mitte ainult korvpallimängu vaatama, vaid ka panustavad klubi arengusse (emotsiooni, aega, raha jne). Kogukonnaklubi hääleõiguslikuks püsiliikmeks saab olla igaüks. See tähendab, et kõigil, kes on Tartu korvpalli panustamisest huvitatud, on kaasarääkimise õiguse võimalus nõukogu tasemel.

Mitte ainult tartlastel?

Mitte ainult. 17. aprillil registreerisime Rock Korvpalliklubi, et ühtse spordibrändi, nimega Rock Tartu, alla koondada ühiselt kõik fännid, korvpallisõbrad, sponsorid, kes tahaksid Tartu korvpalli kõrgemates sfäärides näha.

Kuidas me teame, et kogukond kaasa tuleb?

Lootust ja kindlust annab fakt, et juba on näiteks loodud SA Tartu Korvpallikool, millesse kuulub ligi 700 endist korvpallikooli õpilast. Teine näide on Tartu kaasav eelarve, kus meie esitatud idee Arena Tartu näol võitis linnarahva toel ülekaalukalt esimese koha ca 1000 häälega, ka see on puhas kogukonna mobiliseerimine.

Tartu Korvpallikooli 45. juubel on ukse ees (8. juuni). Ehk on see õige aeg ja koht, kus saame testida Rock kogukonnaklubi idee tuumakust? Oodatud on kõik korvpallisõbrad, koha peal on võimalik liituda Rock kogukonnaklubiga.

Mis seisus Arena Tartu projekt hetkel on?

See projekt on väga-väga suur ja kindlasti võtab aega, aga ühel hetkel see Tartusse tekib. Hetkel olen ma volikogu tööst sügiseni eemal, kuid kolleegid on toimetanud ja iga hetk peaks kokku tulema nö Raadi piirkonna ümarlaud. Oleks vaja korrektselt läbi rääkida ja siis oleme juba sammukese võrra edasi liikunud.

Tartus on selline piirkond nagu Raadi, kus asub ka Eesti Rahva Muuseum. See on ca 40-50 hektari suurune maa-ala, mis on veel välja kujunemata ja vajaks tänapäevast piirkonna väärindamist. Lisades sinna piirkonda Arena Tartu ja Euroopa moodsaima perekeskuse, siis oleks see tugev panus konkreetse piirkonna, aga ka Tartu ja Lõuna-Eesti käimatõmbamisel (Arena Tartu pole ainult korvpallihall, vaid multikeskus erinevateks üritusteks).

Kas olete viimastel aastatel oma endiste meeskonnakaaslastega kokku saanud ja korvpalli mänginud või kuidas Teil üldse korvpalli mängimisega pärast karjääri lõppu suhted on?

(Naerdes) Mängimisega on suhted väga head, viimane vise sai visatud 2010. aasta finaalis Rakvere Tarva vastu ja pärast seda pole enam ühtegi viset teinud. Mõned aastad hiljem “tuli appi“ Arena Tartu projekt. Olen lubanud, et enne ühtegi pealeviset ei tee, kui uus areen on valmis ehitatud. Halva stsenaariumi korral võib juhtuda, et ei teegi.

Loodame, et nii ei lähe.

Isegi loodan, et nii ei lähe ja lähiaastatel saab see ikkagi teoks. Tegemist on suure projektiga, 30-40 miljoni euro suuruse investeeringuga. Meie osa täna on selle areeni vajadust põhjendada ja kõik eeltööd, projektid jms piisavalt kaugele saada ning loota, et ka linnavalitsus, kes parasjagu nende aastate jooksul võimul on, näeb selles perspektiivi ja julgemaid samme astub.

Kas Teid on pärast 2010. aastat ka korvpalli tagasi üritatud meelitada?

Inimesed, kes mind tunnevad, teavad väga hästi, et kui otsus on tehtud, siis on see lõplik ja selliseid jutuajamisi ma ausalt öeldes ei mäleta. Viimane hooaeg oli operatsioonist taastumise aasta ja kuna ma ei saanud treeningutel asja nautida, siis oligi aeg lõpetada, kuigi mängimine pakkus endiselt lõbu. Meil õnnestus lõpetuseks tiitel ära võtta ja arvan, et oli õige aeg loobuda.

-Tanel Tein | Foto: Siim Semiskar

Kas sel ajal comeback’i ideed ei tekkinud, kui Tartu neli aastat järjest Cramole finaalseerias vastu ei saanud?

Ei. Kuna lõpetamisotsus oli selleks ajaks juba tehtud, siis olin ikkagi kõrvaltvaataja rollis ja elasin omadele kaasa ja analüüsisin mängu: mida parandada, mida teisiti teha jne. See kõik käis enda peas ja kusagile välja see eriti ei jõudnud. Kui hakkasin teles mänge kommenteerima, siis said minupoolsed nägemused ka välja öeldud – mis ja kus valesti läks. Eriti, kui finaalseeria lõppes 0:4 kaotusega.

Mida oleks vaja muuta, et Tartu taas Kalev/Cramole finaalis konkurentsi suudaks pakkuda nagu sel ajal, kui Teie mängisite?

See on hea küsimus… Kui täna keegi sellele vastust teaks, siis me astuks juba seda rada. Ilmselgelt on tänasel päeval kahe klubi suurim erinevus eelarvetes ja see on ka meie panus ja soov Tartu korvpalli, et liita kõik ühtseks tervikuks, ühtse spordibrändi taha ja üheskoos eelarvet natuke ülespoole aidata. Meil on omad tublid noored küll, aga Cramole nad lähiaastatel konkurentsi ei paku. Meil tuleb leida hea kooslus headest välismaalastest, kes on omadele noortele treeningutel sparringuks ja õpetajateks. Meie valem on teha asja ühiselt ja kaasata klubile suur kogukond taha, kus kogukond tunnetab, et see on ka nende klubi, mitte ei ole kitsalt ülikooli all toimetav üksus.

Kas ja kui tõsiselt olete kaalunud korvpallitreeneriks hakkamist?

Seni ei ole… otsus lõpetada oli küllalt selge ning mul oli soov proovida elus ka teisi väljakutseid. Teadsin kuidagi ette, et tahan ennast reklaamimaailmaga siduda ja nii on need üheksa aastat seni ka läinud ja see töö pakub endiselt rõõmu. See on loominguline töö ja ükski projekt ei ole sama. Selline olukord mulle sobib, loovtöö ja muu taoline on mulle meelepärane.

Samas, eelmise aasta jaanuaris sain kaksikute poegade isaks ning teatud hetkel alustavad ka nemad mingisugust sportlasteed. Eks ma oma esimesed “ristsed“ nende peal koduhoovis teen. Sellega minu treeneriamet ka piirduks (muheledes).

Mis on Teie jaoks Teie karjääri suurimad saavutused? Milline mäng kõige eredamalt tänaseni meeles on?

(Ohkab sügavalt) Võimatu vastata… Mul ei ole sellist ühte kindlat mängu välja tuua. Hiljuti küll meenutati, mis on Euroliigas mu suurim punktiskoor olnud ja tuli välja, et Berliini Alba vastu viskasin 21 silma. Kas ma ise pean seda parimaks… ?  See oli võimalikult kõrgel tasemel võimalikult parim mäng, mille me ka võitsime (Teini tollane klubi Wroclawi Slask alistas kodus Berliini Alba 92:80 – toim).

Samas on mulle alati meeldinud seeriaid mängida, ma ei tahakski ühte mängu välja tuua. Finaalseeriates, mis koosnevad mitmest mängust, õpid tõsiselt oma vastast tundma, teed muudatusi oma plaanides, taktikas, mängujoonises, kuidas kellegi vastu kaitses tegutseda… Mulle meeldis see protsess 100% kõige rohkem oma korvpallikarjääris. Hooaja sees on mäng, juba tuleb uus vastane, aga tegelikult tahaks ju veel madistada. Klubikorvpalli play-off-seeriates või kasvõi Eesti koondise mängudes, kus kohtud vastasega mitu korda, nii võõrsil, kui kodus, tekkis nagu parem feeling.

-Tanel Tein | Foto: Siim Semiskar

Kui Te saaksite oma karjääri uuesti läbi teha, siis mida tänaste teadmiste põhjal teisiti teeksite?

Kindlasti teeksin asju teisiti. Tuleb aru anda, kust kohast me tuleme. Ma olen 1978. aastal sündinud, täpselt Vene aja piiripeal, näinud nii Nõukogude aega kui taasiseseisvunud Eesti aega. Ma tulen mingil määral nö kinnisest inforuumist, kus digitaalne maailm ei olnud veel arenenud. Ma mõtlen just, kui noorena madistasime, siis meil õppimise seisukohalt välismaaga väga palju kontakti ei olnud. VHS-i pealt sai kuidagi Michael Jordanit vaadata, aga see oli ka kõik. Tänapäeval on võimalik drillida oma oskusi igasuguste pallisöödumasinatega jne. Tagantjärele ma usun, et iga mängumees pingutaks oma karjäärile tagasi vaadates mingites olukordades rohkem ja tahaks karjäärilt enamat. Ka minul on see nii.

Kas jälgisite Eesti koondise mänge veebruaris lõppenud MM-valikturniiril ja kuidas jäite koondise esitustega rahule?

Vaatasin. Mingil perioodil läks nutuselt, aga lõpus oli juba ka rõõmutera sees. Noored tulid ja paugutasid päris korralikult. Serbia üle saavutatud võitu oli võimas näha, tundub, et Eestile sobivad Teodosic ja Serbia hästi. See on kahtlemata kõva sõna.

Kuidas suhtute sellesse, et paljudes Euroopa riikide koondistes annavad tooni kodustatud leegionärid? Kas Eesti koondis peaks edu nimel sama teed minema või siiski hoidma nö rahvuslikku joont?

Siinkohal olen ausalt öeldes rahvusliku suuna pooldaja, olen Tartu patrioot ja kindlasti ka Eesti patrioot. Ma saan täiesti aru sellest käigust, kui teatud positsioonidele ei ole mängijaid võtta. Eestis on alati näiteks pikkade põud olnud, aga see protsess peaks toimuma nii, et inimene tuleb, õpib keele selgeks ja saab osaks meie ühiskonnast. Siis on see aktsepteeritav. Aga lihtsalt passi aluselt tugevdada koondist, nagu paljud on teinud, ma ei pea õigeks. Konkurentsivõime koha pealt pole see küll mõistlik mõtteviis, aga patrioot minus ei läheks seda teed.

Kas meistriliiga meeskondades peaks olema vähem välismaalasi, et noored eesti mängijad suuremat rolli kanda saaksid või on praegune olukord sobilik?

Kuulge sõbrad… mina ei saa sellest poleemikast aru. Kui oma poisid tahavad mütata, siis meil on selle jaoks olemas esiliiga – minge pange 40 silma mängus, näidake, et kõik on teie kätes. Meil on olemas ka teine liiga, kust esile kerkida. Kui noorel mängijal on kõrgemast klassist välismaalane treeningutel kõrval, siis noor areneb. Tuleb ise mees olla ning treener peab olema piisavalt taibukas, et oma noored välismaalaste olemasolu tõttu liialt varju ei jääks ja võtaksid enda võimetest maksimumi. Loomulikult klubid tahavad võita ja eelarveid tehakse võidumõtteid silmas pidades. Siin tulebki mängu balansi otsimine. Kui treener tahab võita, siis noorte mänguminutid kuivavad kokku. Samas on olemas treeningud, kus on võimalik iga päev endast kõrgemal tasemel leegionäriga rinda pista. Noored vanuses 16-24, kes sügisel meeskonnaga liituvad, peavad hooaja jooksul olema suutelised tegema arenguhüppe. Väga hea näide on Kregor Hermet, kes oli koondiseringis. Tahtmist tal oli, aga keha ei jõudnud minu meelest järele – nagu ikka pärast suve aeg-ajalt juhtub. Hooaja jooksul arenes ta aga vägagi arvestatavaks mängumeheks, keda koondisel tulevikuski kindlasti vaja läheb.

scroll to top
Inline
Inline