25. märtsil suurt juubelit ehk 50 eluaasta täitumist tähistanud Peep Pahv on mees, keda kohalikud spordisõbrad kahtlemata une pealt tunnevad. Kuulus spordižurnalist armus lapsena sporti nii jäägitult, et isegi Vene kroonu ega töö autojuhina ei suutnud teda teelt kõrvale viia. Praegu Delfi ja Eesti Päevalehe sporditoimetust juhtiv Pahv on nüüdseks kümmekond aastat tegutsenud ka korvpallitreenerina ja kasvatanud Keila Korvpallikoolis üles põlvkonna poisse, kellega uuel hooajal minnakse juba Saku I liigat vallutama.
Pahv on igapäevaselt harjunud ise küsija rollis olema ja temast endast teame nii palju, kui ta kuulsas spordisaates “Mehed ei nuta” teemade vahele pajatanud on. Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul saime täpselt poole noorema Pahvi telefoni otsa ja praeguses viirust täis maailmas rääkisime täiesti kontaktivabalt pikalt mehe lapsepõlvest, autokabiinist spordiajakirjandusse sukeldumisest, treeneritööst ja Eesti korvpallist laiemalt.
Kuidas Sa lapsena spordipisikusse nakatusid?
Kui ma väike olin, siis tuli sport meile koju televisiooni kaudu. Kuna mul on viis ja pool aastat vanem vend, kes oli suur jalgpalli- ja hokihuviline, siis tema kõrvalt hakkasin ülekandeid jälgima. Peamiselt Nõukogude Liidu jalgpalli ja hokit ning siis mingi hetk muidugi Tallinna Kalevi korvpalli, mida kõik inimesed tol ajal vaatasid.
Elasin Tallinnast väljas ja kui suuremaks sain, hakkasin ka linnas võistlustel käima. Ise tegime samuti kogu aeg sporti. Päeva jooksul võisime panna paar tundi metsas jalkat, seejärel kossu ja siis väga populaarset koroonat. Ja siis otsast peale jälle jalkat ja võrku jne. Kogu päev oligi üks suur sporditegemine.
Kes toonasest Tallinna Kalevist Sulle kõige sügavama mulje jättis?
Mulle meeldis Ülo Varul. Ma ei oska isegi öelda miks. Tagamängija, kes oli omal ajal Kalevis, aga väga paljud teda ilmselt ei teagi. Rohkem mul päris mudilase eas lemmikuid polnud. Käisin tihti ka ise korvpalli vaatamisest innustatuna õues palli viskamas ja mõtlesin huvitavate nimedega mängijaid välja. Ütlesin kõva häälega, et nüüd viskab Kuubik ja nüüd Kastik. Kuubik ja Kastik olid välismaalased ja võitlesid meie sportlaste vastu. Nende nimede alt viskasin mõnikord ka meelega mööda (Muigab.).
Kas korvpall kerkis teiste spordialade seast Sinu jaoks kuidagi eriliselt esile?
Ei kerkinud, tehtud ja jälgitud sai kõike. Koolis oli mu kehalise kasvatuse õpetaja legendaarne Riho Soonik. Kui ma olin umbes kolmandas klassis, siis ta pani käima korvpallitrenni, aga see oli kord või kaks nädalas ja rohkem selline niisama pusimine. Kool oli vanas mõisamajas ja sealne spordisaal sama suur kui praegu mõne mehe elutuba. Aga kaks korvi seina peal olid ja mingeid asju me seal tegime.
Vanemas koolieas olin tegelikult pigem kergejõustiklane. Läksin edasi õppima Kose Põllumajanduskooli ja seal tegin iga päev trenni. Heitsin ketast, tõukasin kuuli ja lisaks käisin ka kohalikus kossutrennis. Aga pallimängimine piirdus põhiliselt koolidevaheliste ja tööreservide võistlustega. Noorteklassis pakkusin omavanustele konkurentsi kergejõustikus. Minu ajal olid tegevad näiteks Ants Kiisa, Margus Tammaru ja Ruut Rätsepp. Olin tavaliselt umbes kuues-seitsmes, ju ma eriti andekas polnud.
Kas mäletad oma isiklikke tippmarke kuulitõukes ja kettaheites?
Tunnistan ausalt, et täpselt enam ei mäleta. Meeste kuuli olen keskkooli lõpus tõuganud 13 meetri alla ja meeste ketast heitnud vist 37-38 meetrit.
Kas heitealadega tegelemiseks vajalik mass tuli kasuks ka korvpalliväljakul?
Tugev poiss olen kogu aeg olnud ja kuigi mul pikkust pole, siis kossutrennis käies suruti mind ikka rohkem korvi alla mängima. Aga eks ma üks kobakäpp olin. Põhiline kossumäng algas minu jaoks ikkagi hiljem. Olime Vene kroonus Ukrainas ja seal oli üks korvpalliplats, kus patsutasime. Kui koju tulin, hakkasin rohkem mängima. Läksin Keila autobaasi tööle ja sealse meeskonnaga mängisime rajooni meistrivõistlustel. Hiljem oma Vasalemma pundiga mängisime igasugustes Eesti liigades. Eks ma olen selline teise liiga mees elu aeg olnud.
Kes Sind platsil näinud on, need teavad, et olid alati sõnakas ja kõva vaidleja. Kas selline seletamine oskuste kompenseerimiseks oli juba noorest peast selge?
Ikka, jah (Naerab.)! Eks see võib-olla tuleb sellest korvpalli vaatamisest. Kui Kalev oli 1980-ndate keskel Nõukogude Liidu esiliigas, siis ma sõitsin kõikidele mängudele Tallinnasse kohale. Eks ma kuulasin, mida ja kuidas treenerid räägivad. Huvi oli sügav ja proovisin aru saada, miks, mida ja kuidas tehakse. See seletamise alge tuli ilmselt sealt.
Kas siis Sul ei tekkinud mingil hetkel ideed, et võiks treenerina kätt proovida?
Kaalusin vist rohkem kehalise kasvatuse õpetaja ametit ja pärast sõjaväes käiku oli mul korraks selline mõte küll. Aga tööasjad tulid peale ja see jäi tagaplaanile. Mingil hetkel sain suunamise sovhoosi ja seal polnud õiget tööd anda. Rääkisin direktoriga, et pangu mind vähemalt auto peale, sest mul olid autojuhiload käes. Lõpuks pandi, aga mina mõtlesin, et ega ma siia kauaks jää, lähen treeneriks. 1990-ndate alguses hakkasin spordile lähemale nihkuma tänu sellele, et olin valla spordiaktivist.
Kuidas lõpuks sai ühest sovhoosi autojuhist hoopis spordiajakirjanik?
See oli üks huvitav lugu. Sõjaväest tagasi tulles läksin autobaasi tööle, aga autos istumine tüütas lõpuks ära ja tekkis võimalus hakata Vasalemma kultuurimaja juhatajaks. See oli Nõukogude aja lõpus ja Vabariigi algusaastatel unarusse jäänud ning vajas üles putitamist. Hakkasime remonti tegema, aga see polnud päris selline töö, mida oli vaja 24/7 teha. Mu hea sõber Sulev Valner töötas toona nädalalehes Eesti Elu ja sinna oli tarvis levimeest, kes müügiga tegeleks. Ta pakkus kohta mulle ja olin mõnda aega paralleelselt ajalehes tööl ja samal ajal vedasin ka kultuurimaja asja. Ühel päeval ütlesin väljaandjale Sirje Endrele, et lehte on halb müüa, kuna ilma spordikülgedeta pole seal midagi lugeda. Sirje vastas, et tee siis spordiküljed. Hakkasingi tegema. Aasta oli siis 1993.
Eesti Elus olid üle kahe aasta, kas suured päevalehed ei tulnud uksele koputama?
1995. aastal pandi Hommikuleht, Noorte Hääl ja veel üks leht kokku Eesti Päevaleheks. Gunnar Press kutsus mind sinna, aga ma ei läinud, kuna mulle meeldis Eesti Elus. Juhtus nii, et koos Ville Arikesega sõitsime Žiguliga Sofiasse, kus Eesti mängis korvpalli EM-lisavalikturniiri. Kui ma Bulgaariasse läksin, siis Eesti Elu veel tegutses, kui tagasi tulin, oli ajaleht vahepeal pankrotti läinud (Naerab.). Siis tegime mõnda aega ajakirja Spordielu, kus oli tore seltskond koos – Urmo Soonvald, Tarmo Paju ja Sven Sommer. Ma olin seal lausa tegevjuht ja ajasin asju. Aga see sai ka otsa. Siis sai paar korda korvpalliajakirja välja antud. Võib-olla mul endal kuuris veel isegi mõni number leidub. Lõpuks 1999. aastal läksin Õhtulehte. 2006. aastal kutsus Merit Kopli mind Postimehe sporditoimetust juhtima ja olin seal 11 aastat. Nüüd olen kolm aastat Delfis ja Eesti Päevalehes töötanud.
Millised on kõige paremad lood, mis Sinu sulest tulnud?
1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses käisin palju võrkpalliga välismaal kaasas ning mul tekkis hea side Pärnu võrkpallurite ja Avo Keelega. Artikkel, mis mulle endale väga meeldis ja on meelde jäänud, oli tema karjääri lõpu lugu. Seda oli äge teha ja kukkus normaalselt välja ka. Kindlasti üks meeldejäävamaid sündmusi oli ka esimene kergejõustiku MM, kus ma kohal käisin – 1999. aastal Sevillas. Kõik see mastaapsus, mida seni olin ainult telekast näinud ja ei osanudki tegelikult päris hästi ette kujutada. Kindlasti olid ägedad Gerd Kanteri olümpiavõit ja Andrus Värniku MM-tiitel. Viimane oli emotsionaalselt võib-olla isegi kõige kõvem asi, mida olen oma silmaga näinud ja pidanud pärast kajastama. Emotsioon oli nii kõva, et raske oli kirjutada.
Kui korvpallist rääkida, siis on meelde jäänud Eesti koondise võit võõrsil Usti nad Labemi linnas Tšehhi üle. See oli valiktsükkel, kus lõpuks jõuti 2001. aasta EM-finaalturniirile. See oli üks kuramuse äge mäng. Mäletan, kuidas Margus Metstak tšehhide tsentri Jiri Zidekiga hakkama sai ja meie tagamehed mängu ära tegid. 2001. aasta finaalturniir Türgis oli ka äge, kuigi Eesti osa jäi seal suht kahvatuks. Aga hiljem EM-i lõpufaasis Istanbulis saalis käinud möll oli midagi, mida ma varem kogenud polnud. Kisa oli nii suur, et kui üritasid kõrvalistuva kolleegiga rääkida, siis nägid ainult, et teisel suu liikus, midagi kuulda polnud. Hilisemast ajast meenub veel hetk, kui Martin Müürsepp võitis Kaasanis eurosarja (Kaasani Unics võitis hooajal 2003/04 FIBA Eurocupi ja Müürsepp valiti finaalturniiri MVP-ks – S.S.). Käisin seal kohapeal ja kajastasin, mis mees Müürsepp kohalike jaoks oli.
Millised on omadused, mis ühel heal spordiajakirjanikul kindlasti olema peavad?
See on raske küsimus. Kindlasti peab sporti armastama, aru saama, mis spordis toimub ja suutma enda jaoks neid asju ka mõtestada. Miks mingid sportlased tõusevad, miks varem ei tulnud asjad välja või mis selle taga peitub, et mõned võistlused nurjuvad? Võid olla väga hea kirjutaja, aga kui sa spordist aru ei saa, siis sinust spordiajakirjanikku ei tule. Sellepärast ongi neid suhteliselt keeruline leida. Spordi-, kultuuri- või majandusajakirjanikul peavad olema spetsiifilised teadmised.
Põikame korraks kõrvale. Su väljaütlemised annavad mõista, et oled traditsioonilise spordi austaja ja justkui võitled uute alade, nagu ekstreemsport ja e-sport, vastu. On see nii?
Sport on ikka see, kui inimene pingutab. Okei, võib öelda, et füüsilist pingutust igal alal pole, nagu male või ralli, aga need on klassikalised alad. E-sporti ehk arvutimängude mängimist ei suuda ma küll kuskilt otsast spordiks pidada. Mulle tundub, et vähemalt vanema põlvkonna hulgas on see arusaam selline, noorte seas levib ehk teistsugune suhtumine. Kui lõpuks hakkab olema tõesti nii, et spordiküljed peavad hakkama e-sporti kajastama, siis ma kindlasti enam spordiajakirjandusega ei tegele.
Mis rulasõitu ja sellistesse aladesse puutub, siis need on okeid. Seal on vaja osavust ja füüsiline pool on ka olemas. Mulle ei meeldi ekstreemspordi juures see, kui kerglaselt asja võetakse. Minu silmis on sport midagi tõsist. Endast tuleb anda miljon protsenti, et võita. Kui sa vaatad vigursuusatajaid või rulamehi, siis nende jaoks on peamine, et oleks lõbus. See pole minu jaoks päris sport. Taolist suhtumist kannan ma üle ka treeneritöösse. Trenn ei saa olla lihtsalt fun, see peab olema tehtud eesmärgi ja võidu nimel. Kõige tähtsam on ikkagi võit!
Küsingi järgmisena, kuidas Su treenerikarjäär alguse sai?
Karjääriks ei saa seda päris nimetada, see on tegevus. Kui me ise siin meestega igasugustes liigades mängisime, juba siis olin oma satsis see kõige sõnakam mees, kes ütles, kuidas mängime, kes platsile tulevad ja kuidas vahetusi teeme (Naerab.). Mul poiss (poeg Margus – S.S.) käis loomulikult väikesest peale minuga trennides ja mängudel kaasas ja oli loogiline, et kui ta kooli läks, siis alustas kohe ka kossutrenni. Kui ta oli juba umbes 10-aastane, läks asi tõsisemaks. Tema treeneriks oli Tarmo Hein, kellega ma isegi olin koos mänginud. Ütlesin Tarmole, et kui abi vaja, siis võin tulla.
Alguses aitasin suvelaagrit läbi viia ja kui hooaeg pihta hakkas, siis jäingi käima. Tegin ka vajalikud treenerikoolitused ja -paberid ära. Tulid esimesed mängud ja Tarmo ei saanud ise kohale minna. Esimene etapp oli Kosel ja mäletan, et saime kaks võitu ja ühe kaotuse. Tarmo käis sel ajal veel ka ülikoolis ja poole hooaja peal ütles mulle: “Kuule, võta see punt endale ja tee nendega ise.” Nii see läks. Järgmiseks hooajaks hakkasin juba täiesti ise ette valmistama, laagrid ja kõik asjad. Esimene hooaeg oli mul 2010/2011.
Eesti korvpall tunneb erinevatel tasemetel mitmeid olukordi, kus isad on poegade treeneriteks. Parimad näited on ilmselt Sokud ja Dorbekud. Kas Sinul ja Margusel on treeneri-õpilase suhe seganud isa-poja suhet?
Olen mõelnud, et tegelikult see võib-olla pole kõige parem kombinatsioon. Seda just noore mängija seisukohalt. Eks poisiga on pärast mängu analüüse ja arutelusid olnud päris palju ja need pole alati kõige lihtsamad olnud. Kellelgi pole mõtet tema n-ö staatust kadestada. Margus on olnud suhteliselt hilise arenguga ja alguses ei mänginud ta meil tiimis mingit erilist rolli. Seda rohkem on mul hea meel, et ta ikkagi viitsis ja jaksas teha. Nüüd mängib täiesti korralikult.
Sinu käe alt on tänaseks kõrgliigadebüüdini jõudnud neli mängumeest – Norman Rüütsalu, Kristen Kasemets, Conrad Sengbusch ja Margus Pahv. Kui tähtsaks Sa ise seda pead?
See pole mingi supersaavutus, aga teatav verstapost igal juhul. Neid meistriliiga võistkondi on meil ju tegelikult vähe ja palju mängijaid sinna ei mahu. Kindlasti ei saa olla lõppeesmärk Eesti meistriliigasse jõudmine. Debüüthooaeg on iseenesest tore, see fikseerib ära, et mehed on olnud ja käinud. Kui nad kõrgliigas ka kuue-seitsme aasta pärast püsivad või on vahepeal lausa välismaal mängimas käinud, siis see on suurem näitaja.
Praegu räägitakse kogu aeg, et meil pole noori mehi, kellega mängida. Ma ütleks, et tegelikult on küll. Neid tuleks julgemini kasutada. Eriti, kui me vaatame kõrvalt lätlasi. Aga arvan, et kogu selle praeguse olukorra taustal selles suunas lähebki, et noori hakatakse rohkem kasutama.
Kas treeneritöö on pannud Sind kuidagi teistmoodi ka sporti mõtestama ja teinud äkki lausa paremaks spordiajakirjanikuks?
Kindlasti on pea selgemaks löönud. Kui ma enne arvasin, et saan spordist suhteliselt hästi aru, siis need kümmekond treeneriaastat on pannud mind sporti veel paremini mõistma. Pilt on kõvasti avardunud ja see ei puuduta ainult korvpalli. Võid ju mõelda küll, et kuradi idioot, mingu ja jooksku nüüd kiiremini, hüpaku kaugemale või visaku pall korvi, aga need asjad pole päris nii lihtsad. Kõik need detailid… Mis aga korvpalli puudutab, siis vaatan nüüd mängijaid teistsuguse pilguga ja proovin aru saada, miks asjad on nii nagu nad on. Või miks treenerid teevad mingeid käike. Ega ma alati kõike ei mõistagi ja julgen jääda mõnikord ka eriarvamusele.
Oled Sa leidnud aega ka mõelda, kuidas Eesti korvpall sellest koroonaviirusest tingitud krahhist võiks välja tulla?
Praegu ei tea keegi, millal see jama lõppeb ja mismoodi edasi minema hakkab. Aga olen palju mõelnud, mismoodi see Eesti kossuvärk peaks välja nägema. Praegu tahavad kõik noored hirmsasti välismaale minna, aga mina olen seda meelt, et peaksime Eestis suutma anda neile sellise väljundi, et nad ei peaks kõik suvalistesse kohtadesse jooksma. Kui minnakse superheasse kohta, nagu siin (Henri Veesaar) läks Madridi Reali süsteemi, siis on arusaadav. Aga ma ei arva, et oleks õige lahkuda täiesti tundmatutesse kohtadesse. Vähemalt minu jaoks pole neid edulugusid nii palju olnud, et kõik minekud oleks põhjendatud ja kasulikud olnud.
Prioriteet peaks olema see, et leiame siin Eestis võimalusi rohkem ja paremini trenni teha. Praegu paneme kõik sinna Audentese kaardile. Audentes on kindlasti tore koht, aga see peaks olema nendele poistele ja tüdrukutele, kes tulevad paikadest, kus pole korralikku treenimisvõimalust. Võtame näiteks sellised klubid nagu Viimsi, TTÜ, Tartu, Rapla, ka meie Keila, nendes saab samuti maksimaalselt trenni teha. Saab organiseerida asju nii, et kaks korda päevas treenida. Näiteks Keilas saame praegugi teha selliselt, et meil on kahel hommikul trenn. Ei tohiks saata poisse kuskile suvalisse kohta ära või korjata teatud tüübid Audentesesse ja ülejäänud mehed tehku, mis tahavad. Korvpalliliit peaks just sellele rõhuma, et meil neid süvitsi tegelevaid keskusi rohkem oleks.
Kas Sinu poisse pole aastate jooksul tahetud välismaale meelitada?
On ikka tegelikult. Nii mulle kui mõnele poisile otse on kirjutanud mingid õngitsejad ja kullakaevajad. Aga ma olen kõik jutud tagasi lükanud, kuna need pole olnud minu silmis piisavalt tõsised. Ühtegi superklubi pakkumist pole tulnud. Selge see, kui Madridi Real või Moskva CSKA kirjutaks, siis loomulikult me arutaks. Või kui kontakteeruks mõni USA ülikool, siis palun väga.
Et USA-sse ülikooli mineku poolt Sa oled? Kas meil sealsest kolledžiliigast on mõni edulugu ette näidata?
(Maik-Kalev) Kotsar on minu arust juba edulugu. Tema sai kõrgel tasemel mängida. Ma ei ütlegi, et minge nüüd kõik USA ülikooli, aga mul pole selle vastu midagi. On selge, et ookeani taga ei käida niisama nalja tegemas. Muidugi on oluline, kuhu kooli sa satud. On variant, et lähedki rohkem haridust saama ja korvpall ei ole seejuures nii oluline. Kui satud heal tasemel ülikooli vaatevälja nagu Kotsar või (Matthias) Tass, siis selle vastu on raske olla.
Veidi kitsamalt vaadates, siis väga segased lood on BC Kalev/Cramo jätkamisega seoses? Mida tähendaks selle klubi kõrgemal tasemel tegevuse lõpetamine?
Kalev/Cramo kadumine oleks minu arvates katastroof. See, mida Toomas Linamäe ja Ivar Valdmaa klubi vedades on teinud, väärib ordenit. Nad on hoidnud Eesti korvpallil sidet väga tugeva klubisarjaga ja oleme tänu neile näinud igal aastal siin Moskva CSKA-d, Moskva oblasti Himkit ja varasemalt Kaunase Žalgirist. Selle kontakti katkemine oleks kindlasti löök kogu Eesti korvpallile. Me räägime siin Eesti koondise tuumikust – Janari Jõesaar, Kristjan Kitsing, Sander Raieste.
Meil peab olema vähemalt üks võistkond, kes mängib tipptasemel, olgu selleks VTB Liiga või mingi eurosari. See peaks olema koht, kuhu noored tahaksid tulla ja püüelda. Nagu vanasti, et kui sind Kalevis polnud, siis sa polnudki korvpallur. Selline mentaliteet võiks ka praegu olla. Nagu Leedus, kus kõik noored tahavad Žalgirisesse jõuda.
Aga erinevalt Žalgirisest pole Kalev/Cramost sisuliselt ühtegi noort mängumeest tuult tiibadesse saanud?
Kalevi seniste tegemiste juures ongi üks miinus, et nad pole võtnud südameasjaks noori üles tuua. Tegelikult peaks seal süsteemis olema kaks-kolm noorema põlve mängijat, nagu praegu Raieste, keda kasvatada ka tuleviku jaoks. Vaata, kuidas Žalgirisest tulevad noored mehed, kes saavad varakult oma võimaluse. Eestis üldiselt ei osata noori kasutada ja neid mängu sisse tuua. Üks asi on mängida viimaseid minuteid, kui midagi enam ei toimu, teine aga see, kui proovida noori paari minuti kaupa juba esimesel poolajal platsile panna. Midagi hullu sellest tegelikult ei juhtu.
Kui räägime VTB Ühisliigast, siis miks pealtvaatajad aru ei saa, et sisuliselt on tegemist ühe Euroopa tugevama klubisarjaga?
Ei oska öelda. Kalevi hallis on rahvas tegelikut hakanud käima, kuigi see on muidugi ka suhteliselt väike. Mul on raske publiku käitumist mõista. Kui me vaatame tervikuna, siis korvpallihuviliste inimeste arv on praegu ju katastroofiliselt väike. Mäletan neid aegu, kui Tartu Rocki mängude ajal oli sealne saal puupüsti täis ja tund aega enne mängu polnud tribüünidel enam kohti. Isegi Saku Suurhall oli eestikate finaalseeriate ajal täis. Praegu seda ei näe. Kas intriigi on vähe või on sporti liiga palju ja sada teleülekannet igal pool korraga käimas? Kui vaadata, kui palju rahvast sõidab Eestist Kaunasesse Žalgirist vaatama, siis võib-olla on meil mingid turunduslikud nõksud jäänud tegemata, et rahvas ei käi?
Kas jagad optimismi helgemast tulevikust, mis sai jõudu juurde pärast meie noore koondise kahte EM-valikmängu veebruaris?
Meil on ägedaid kutte juba olemas ja ka tulemas, aga ma olen alati kiidulauluga ettevaatlik. Ajakirjaniku ja korvpalli sees oleva inimesena olen püüdnud võimalikult vähe noori üle kiita. Meil on ideed, et mõne aasta pärast oleme EM-il kaheksa parema hulgas, 10 meest Euroliigas ja NBA-s ja kuhu kõik veel edasi, aga päris nii lihtsalt asjad ei käi. Esialgu pole meil Siim-Sander Vene kõrval ühtegi meest, kes välismaal kõvasti paneks. Kui võtame VTB liiga juurde, siis Kitsing ja Jõesaar on ka sel tasemel.
Oleksin tahtnud näha koondises Sten-Timmu Sokku seal tagaliinis ja korvi all ka Kristjan Kangurit. Koondises peavad alati olema Eesti kõige paremad pluss kaks-kolm uue põlvkonna meest, et verevahetus liiguks normaalselt. Meil on põlvkondadevahetus justkui korraga tehtud. Koondis on muidugi äge ja võib oletada, et me tasemes natuke ka tõuseme. Aga ma ei usu, et see nii kiiresti juhtub, et meil kõik mängijad järsku tippliigades pallivad ja tõuseme EM-il kohe esikaheksasse.
Vaatame korra veel Eesti korvpalli esimesele sajale aastale tagasi. Palun Sul kokku panna enda sümboolne viisik parimatest Eesti korvpalluritest.
Mul on lihtsam teha valikuid nende hulgast, keda olen oma silmaga näinud. Selge see, et mängujuhi kohal peab olema Tiit Sokk. Siin ei ole mingit küsimustki, kõik muud variandid on välistatud. Ma panen kolm tagameest, sest Kalev oma parimatel aegadel mängis tihti kolme tagamängijaga. Kindlasti on koht selles satsis Aleksei Tammistel, sest mulle on alati meeldinud sellised nahaalsed ja ülbed vennad, kes risti ette ei löö. Jah, mõnikord võivad nad asjad tuksi keerata ja mulle ei meeldi palliplatsil isetsemine, aga teatav nahaalsus peab mängijal olema. Keda viskajaks võtta, keegi peaks eemalt ka need pallid ju sisse ajama? Ma panen Aivar Kuusmaa sinna ja tagaliin on paigas. (Siinkohal tunnistab Pahv, et kaalus ka Gert Kullamäe kandidatuuri ja loodab, et Gert nüüd väga pahaseks ei saa – S.S.)
Martin Müürsepast ei saa üle ega ümber ja on selge, et tema peab olema üks pikkadest. Aga teine? Ma tegelikult ei mäleta teda mängimas, aga olen aru saanud ja palju lugenud, et Jaak Lipso on selline mees, kes võiks minu viisikus olla. Oma ajas oli ta hirmus kõva vend. Pean kahjuks välja jätma Margus Metstaki, kes oli mu lemmikmängija ja keda ma palju mängimas olen näinud. Austame vanameistreid ja varasemast põlvkonnast on siis Lipso ja Tammiste need, kes minu poolt sisse mahuvad.
Kelle paneksid selle superviisiku treeneriks?
Ma ei saa Ilmar Kullamit panna, kuna pole teda ise tegutsemas näinud. Kui mina väike poiss olin, siis istus peatreenerina pukis August Sokk ja arvasin, et tema on A ja O. Hiljem meeldis mulle muidugi Jaak Salumets ka. Salumetsa pärast jälle paljud kirusid, aga paneme siiski tema. Ta viis meid Nõukogude Liidu meistriks ja tegi EM-il meestega imet. Tal jäi midagi näppude vahele.
Mis arvad, kas praeguseks on sündinud mõni poiss, kes Sinu sümboolsest viisikust ühel hetkel mõne vanema mehe välja puksib?
Täiesti võimalik. Arutleme siin nii, et kel oleks võimalus mu viisikusse jõuda? Kas Kerr Kriisa, kelle arengut olen pidevalt kõrvalt näinud? Olin siiani natuke kahtlev tema suhtes, kas ta ikka jõuab nii kõrgele nagu räägitakse. Aga nüüd vaatan, et tema enesekindlus on kasvanud. Henri Drell on muidugi ürganne, kellega olen ka ise elus kokku puutunud, kuna ta oli ühel EYBL-i hooajal meil abiks. Täiesti müstiline vana. Aga et ta nüüd uhkeks ei läheks, siis ma ütlen, et ta peab oma peas ka asjad paika suutma seada, et kõrgele jõuda. Drell on nagu väike Müürsepp. See võrdlus on võib-olla kuskilt läbi käinud, aga oleme kitsamas ringis seda teemat arutanud. Neis on mingeid sarnaseid jooni.
Kas kuulsas saates “Mehed ei nuta” üles astuv Peep on täpselt sama inimene kui päriselu Peep?
Ma ei saa ju öelda, et pole, siis kaoks saate võlu ära (Naerab.). Kindlasti pole saate Peep mingi väljamõeldud tegelane. Loomulikult see formaat eeldab mõnikord vindi ülekeeramist. Seal on suur osa minust, aga kindlasti pole ma saates päris selline nagu päriselus. Seda hinnangut oleks kõige lihtsam anda neil, kes mind igapäevaselt näevad.
Teeme intervjuud koroonakriisi ajal ja võib vist eeldada, et Sa hirmsasti kibeled uuesti korvpalliväljakule poistele trenni andma?
Kurat, sellest ma tunnen tõesti jubedalt puudust. Ma ikkagi usun, et see jama saab suve hakuks läbi. Loodan südamest, et uus hooaeg algab õigel ajal ja me saame poistega esiliigas mängida. Treeneritöö on aastatega saanud nii suureks osaks minu elust, et kui saali ei saa, on imelik olla. Saadan igal hommikul poistele treeningplaani, mida nad peavad täitma ja loodan, et seda ka tehakse. Mulle selline niisama lödistamine ei meeldi. Need, kes satsis on, peavad ikka liigutama ja usun, et intensiivsuse ja treeningkordade arvu poolest teeme me üle Eesti keskmise trenni.
Kas Sa ei karda, et poisid kasutavad võimalust ja lasevad hoopis lõdvaks ja sügisel saali tulles on füüsiline vorm täiesti käest ära läinud?
Kui on nii, siis ma olen kõik need aastad teinud kuradi kehva tööd, sest pole neist spordimehi kasvatanud. Meil pole seni probleeme olnud, et kutid ei käiks trennis või hiiliks ära. Alati on selliseid ka, aga põhimehed pole kunagi taolisi trikke teinud. Loodan, et see ei tulene ainult minu lõugamisest ja piitsa plaksutamisest. Kutid on ikkagi võimelised ka ise pingutama ja mingi spordimehe südametunnistus on neil olemas. Nii mõnelgi mehel on ka uuel hooajal võimalus mängida kõrgemates sarjades. Eks ma olen natuke ikka uurinud ka, kui palju nad trenni teevad. Vähemalt sõnades ikka teevad.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
