Pärnu korvpalli üheks näoks on aastate jooksul kerkinud tagamängija Rannar Raap, kes juba 27-aastaselt on kõrgliigatasemel justkui veteranmängija, kuna tegi oma debüüdi toonases KK Pärnu/Catwees meeskonnas hooajal 2008/09 ehk kümme aastat tagasi.
Lõppenud hooajal tõi Pärnu Sadam suvepealinnale lõpuks Eesti meistrivõistlustelt esimese korvpallimedali ning väga palju on selles just Raabi teeneid, kes, üksikud kõrvalehüpped välja jättes, on kogu karjääri Pärnu tiimi au kaitsnud. Mehe enda kinnitusel on ta ülimalt suure tõenäosusega jätkamas Pärnus ka uuel hooajal ning tahab mängida kõrgliigatasemel seni, kuni teistele jalgu hakkab jääma.
Tänavu Pärnu kõige vanema mängumehena ka kapteniks määratud Raap kogus Eesti-Läti korvpalliliigas 29 mänguga keskmiselt 3,6 punkti, 2,8 resultatiivset söötu ja 2,2 lauapalli ning Eesti meistriliiga play-offis olid tema numbrid 10 mänguga 4,5 punkti, 3,3 söötu ja 2 lauapalli.
Sel suvel sai Raap ennast proovile panna ka 3×3 korvpallis, kui mees kutsuti Amsterdamis toimunud MM-il mängivasse Eesti koondisesse. Korvpall24.ee vestles mängumehega Viimsi 3×3 turniiril, mis oligi üks MM-iks ettevalmistav võistlus, kus 3×3 koondis üles astus.
Kui suur üllatus oli, et 3×3 korvpallikoondises kaasa löömiseks Sinu poole pöörduti?
Mis siin salata, oli väga suur üllatus! Olin teel Tallinna poole ja Siim [Raudla] helistas mulle. Arvasin, et tahab lihtsalt sõbrajuttu rääkida, sest polnud ammu vestelnud, aga siis tuli selline uudis. Võttis pahviks küll.
Kaua Sa mõtlesid või pidid kaaluma seda pakkumist?
Mul on kodus väike laps ja pere, ikka pidin arutama. Olen suviti tööl käinud ja pidin nüüd kaaluma seda. Jõudsin järeldusele, et enam ei pruugi selliseid võimalusi elus tulla ning tuleb ära kasutada.
Kuidas Sulle 3×3 formaat sobib?
Kindlasti harjumatu, aga iga päev läheb kergemaks. Eeldan, et tugeva kehaehitusega, nagu olen, võiks see sobida. Usun, et saan hakkama.
Pole saladus, et tagamängija kohta Sa väga viskaja mees pole, kuid see formaat nõuab ka viskamist.
Minu eelis on see, et suudan üsna teravalt mängida ja õigel ajal meeskonnakaaslased üles leida. See on minu trump.
Saite nüüd Pärnuga lõpuks medali ka saalis kätte. Kui magus see oli?
Eelkõige väärisime seda kolmanda kohta. Oleme koguaeg üsna lähedal sellele olnud ja seda magusam see oli. Ei tohi nüüd latti alla lasta, vaid samamoodi edasi mängida.
Viimased aastad on Kalev/Cramot olnud raske murda, aga Tartu madalamale langemisega on ülejäänud medalikohad saadaval. Kas näed, et Pärnu võiks järgmistel aastatel stabiilselt medali peale mängida?
Arvan, et iga klubi Eestis mõtleb sellele, et olla medalil. Ülejäänud võistkonnad peale Kalev/Cramo on üsna võrdsed ning see, kes medalist ilma jääb, ei tohiks hooajaga rahul olla.
Kas jätkad Pärnus?
Suure tõenäosusega. Ma olen juba nagu rahvuselt pärnakas ja pere ka Pärnus. Pigem jätkan seal.
Üksikud käigud on Sul ette näidata teistes klubides. Miks on nii, et oled noorteklassis välja kasvanud Pärnus ja enamuse karjääri ka Pärnus mänginud?
Miks mitte Pärnus? Pärnu on minu arvates suutnud iga aastaga oma taset tõsta ja pole jäänud kohapeale seisma. Leian et Eesti tasemel on igal aastal viisakas võistkond kokku saadud.
Oled näinud igasuguseid välismängijaid enda kõrval. Kui huvitav see protsess on, et mehed igal hooajal vahetuvad ja neid saadetakse minema?
On tõesti huvitav. Eelmise hooaja algus oli leegionäridega seoses veidi negatiivne üllatus, aga muidu oleme välismängijatega täppi pannud. Heiko [Rannula] on head tööd teinud, eriti viimase kolme välismängija (Henri Wade-Chatman, Demetre Rivers ja Justin Alexander Alston – toim.) osas. Vahepeal oli selline tunne, et oleks nagu viis aastat nendega juba koos mänginud. Keegi polnud isekas ja teadsid oma rolli. Korvpallis asi käibki nii, et mängib võistkond, mitte indiviidid.
Miks sind Pärnu kapteniks valiti ning kui keeruline on eestlased ja välismängijad ühtseks löögirusikaks sulatada?
Esiteks olin Pärnus märkamatult juba kõige vanemaks mängijaks saanud (muigab – toim.). Tean, kuidas fänne ja mängijaid ühendada, et kõigil oleks mõnus olla. Arvan, et see oli loogiline valik.
Kui välismängijad tulevad, siis on nendeks enamasti ameeriklased. Mis on põhiline ameeriklaste ja eestlaste mänguoskuste vahe? On öeldud, et nad võtavad ise ette ja ei põe, eestlastel seda ei pidavat justkui olema.
Tõidki selle suurima erinevuse välja. Kui mängu lõpus hakkab raskeks minema, siis välismängijad võtsid mängu rohkem enda peale ja tõid tulest välja. Teiseks pole ma tõesti selliseid häid välismängijaid Pärnu võistkonnas seni näinud, nagu need kolm meest olid. Nad olid hingega asja kallal ja see oli väga positiivne.
Eelmisel hooajal saite eestlastest mängijad kiirelt kokku. Kuidas on lood tulevase hooajaga – kes on jätkamas ja kes mitte?
Pärnu eesmärk on olnud põhituumik säilitada – Karl-Martin Kask, Mihkel Kirves ja teised. Seda aga mina tõesti ei oska praegu öelda, kes on jätkamas. Pole selliseid jutuajamisi veel olnud.
Mihkel Kirves on äärmiselt ebastandardne mängumees, kellele peale vaadates tema oskused ei tundu kõige paremad. Samas statistikaridades on kõik lahtrid täidetud ja tegemist on hullu võitlejaga? Kuidas Sina teda iseloomustad?
Ma arvan, et iga võistkond tahaks sellist võitlejat oma ridadesse saada. Ta ei anna kunagi alla, ei mängus ega treeningul. Ta on ka see mees, kes enda kallal näeb kõige rohkem vaeva ja on üldse hea eeskuju – kõige suurem töömees, kellega koos olen mänginud. Ta pingutab, et samm edasi teha.
Milline on peatreener Heiko Rannula? Noor mees, kes ise sel tasemel ka mänginud ja kes sai üpris varakult treeneriks.
Oma nooruse kohta on ta hästi kogenud selles valdkonnas. Ta juba tunneb meid, eestlasi, läbi ja lõhki. Oleme siin ka koos mänginud. Igal juhul usun, et Pärnu ei jää tema laeks. See mees lendab veel väga kõrgele.
Mitu aastat Sinul veel kõrgliigakorvpalli ees on?
Kümme aastat on juba mängitud ja olen 27 aastat vana. Seni, kuni tunnen, et treeningutel teistele jalgu ei jää, tahaks jätkata. Nii, nagu kuulnud, olen, soovib Pärnu mu jätkamist ning olen selleks valmis.
Oled ise noor mees, aga alustasid karjääri ka väga noorena. On sellist suhtumist palju olnud, et Sind vaadatakse kui veteranmängijat? Mõni alles jõuab 27-aastaselt kõrgliigasse.
Naljaga pooleks ikka öeldakse, et olen juba veteranmängija. Kui saadakse teada, et olen 27, jääb suu lahti. Kõik teavad, et olen kümme aastat mänginud ning see tundub tõesti natuke naljakas.
Kuidas Eesti korvpalli üldist pilti kõrvalt vaatad? Kas noori on peale tulemas ja läheb asi paremaks?
Olgem ausad, kõik paremad noored lähevad välismaale ära. Kahjuks see tõesti on nii, et noored koduliigas väga pildile ei saa. Samas ma olen seda meelt, et igaüks peab enda eest väljas olema, et mänguaega saada ja see välja võidelda, keegi kandikul seda ette ei too. Kokkuvõttes domineerivad vanemad mängijad ja siis välismängijad. Selliseid 16-17-aastased pole väga näha.
Kas Eesti-Läti ühisliiga loomine oli hea otsus ning hooaeg oli mõnus?
Konkurentsi mõttes oli palju võrdseid võistkondi ja mängijaid, aga ainuke miinus, nagu palju juba räägitud, oli see, et mänge nappis. Saan aru, et treenima peab, aga kuskil on ka piir: kui kuu aja jooksul on vaid neli mängu, siis juba mängul olles ei naudi seda võib-olla enam nii palju. Kindlasti tahaks nädalas kahte mängu, nagu Balti liigaga varem oli. Eriti noortele on mänge sellises vanuses vaja. Kuue-seitsme kuuga 30 mängu on väga vähe.
