Endine Eesti korvpallikoondise keskmängija Rain Raadik kadus pärast pikka ja produktiivset Eesti meistriliiga karjääri pärast koroonaviiruse pandeemia algust ootamatult pildilt. Tuli küll uudis, et mees siirdub Itaalia madalamasse liigasse, aga sellega laiema korvpalliüldsuse teadmised ka piirdusid. Reaalsus oli see, et Raadik võitles sügava depressiooni ja ärevushäiretega ning peas keerlesid kõige mustemad mõtted.
NB! Vaimse tervise mure korral uuri lähemalt https://www.palunabi.ee/vaimne-tervis.
Korvpall24 portaali seni kõige tõsisemas ja sügavamas intervjuus räägib 33-aastane Raadik julgelt ja avameelselt ära oma loo, mis lükkas ta sisuliselt eneselt elu võtmise piirile. Õnneks oli Raadikul kõige sügavamas augus kaks sõpra, kellega suhelda ning selliselt aidati üksteist kõige pimedamast august välja. Endine mängumees usub, et enda loo rääkimine võib lükata mõnda nooremat korvpallurit oma karjääris juba varem abi otsima, kuna teadlikkus vaimsetest probleemidest on korvpalliringkondades endiselt üsna madal ja prevaleerib suhtumine, et “ah, küll läheb üle!”.
Pikas intervjuus proovime ilustamata tajuda kõiki neid momente, mis Raadik viimastel aastatel läbi elama on pidanud. Alustades sellest, kus ärevushäired läksid nii suureks, et Itaalias tuli leping üles öelda ja koju tulla. Saame teada, kes oli see pikaaegne Eesti koondislane, kellele Raadik enda sõnul sisuliselt võlgneb oma elu. Vaatame kokkuvõtvalt ka kogu Raadiku karjäärile, mis oleks õigel ajal psühholoogilist ja ka professionaalset korvpallialast nõu saades võinud kujuneda hoopis teistsuguseks.
Rain, viimane märge sinu korvpallikarjäärist on see, kui sa läksid 2020. aasta sügisel Itaaliasse Serie C-sse Castellaneta Basket nimelisse klubisse…
Ei ole, 2021. aastal oli viimane, veebruaris.
Kuhu Sa läksid siis?
Sitsiilias olin kuu aega, Messina Basket Schooli tiimis. Läksin 2021 Sitsiiliasse sinna Serie C tiimi ja seal lõi mul juba varem olnud ärevushäire juba nii põhja. Olin seal kuu aega ja iga kord, kui trenni läksin, siis oli selline tunne, et tahaks ükskõik kus mujal olla. Siis sain aru. Ärevus hakkas liigselt domineerima. Kui varem kannatasid selle all vabavisked, siis seal olin näiteks ihuüksinda korvi all ja panin lihtsalt vastu lauda. Ma ei kontrollinud mitte midagi oma kehas.
Sa ütled, et ärevushäire oli Sul juba varasemast sees? Millal Sa esimesi märke sellest tundsid ja kuidas see algas?
Arvan, et vabavisked olid mul tuksis juba kusagil U16 vanuseklassist, kui käisime koondisega B-divisjonis mängimas. Olin selle juba siis külge saanud. Aga esimene kord, kui sain teada, et mul on ärevushäired, oli siis, kui mu sõbral olid eraelulised probleemid. Siis ta hakkas mulle oma sümptomitest rääkima ja ma olin iga asjaga, et oh, mul on samamoodi. Alles siis teadvustasin endale, et see on ärevushäire ja pole mingit mehikest nööriga, kes vabaviske ajal viimasel hetkel jõnksu teeb. Vabavise on selline asi, kus sa oled täielikult tähelepanu keskpunktis ja kõik vaatavad sind. Sellepärast mul läkski vabavisete ajal ärevus nii suureks, et ma ei suutnud neid sisse visata. Olen varem ka rääkinud, et mul läheb trennis 80%, täitsa tavaline vabaviske protsent, aga niipea, kui kogu tiim pandi vaatama, siis oli pekkis, kuna ärevus tõusis. Hirm eksida oli lihtsalt nii suur. See hakkas nii palju segama, et mõtlesin, et aitab küll. Aasta aega ma isegi ei vaadanud kossu. Ma lihtsalt ei suutnud, kuna see tekitas vastikust.
Ütlesid, et Itaalias läks asi väga hulluks. Mismoodi Sa Itaaliast minema said, mis meeskonnas öeldi ja kas nad mingit abi ei pakkunud?
Selles suhtes oli kõik hästi. Läksin ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda ja pean minema Eestisse tagasi ning psühholoogi jutule. Et ma kahjuks lihtsalt ei suuda seal olla ja mulle aitab korvpallist. Nad olid mõistlikud ja ütlesid, et arusaadav, kuna tervis on kõige tähtsam. Selles suhtes mingeid probleeme polnud.
Aga varem Sa karjääri jooksul polnud mõelnud psühholoogilist abi otsida?
Oleks ma teadnud 18- või 20-aastaselt rohkem, siis oleksin juba varem mingit ravi otsinud. Eeldan, et mul oleks siis karjäär ka teistmoodi välja tulnud, kui oleksin ärevushäiretest vaba olnud. Aga ma lihtsalt ei teadnud ega osanud isegi arvata, et on selline asi. Ma polnud nii informeeritud taolistest asjadest. Oleks varem teadnud, siis oleks muidugi läinud. Eks ma varem mõtlesingi lihtsalt, et on justkui mingi nööriga mehike õla peale, kes sikutab ja ongi kogu lugu.
Kas meil on korvpallis seda teadlikkust vaimsetest probleemidest siis nii vähe?
Jah, kindlasti on teadlikkust vähe. Olen isegi, nimesid nimetamata, paari nüüd koondises möllava vennaga pikalt igasugu asju arutanud ja aidanud. Need noored kutid on okei, nad küsivad ja olen öelnud, et mul on selle asjaga kogemus ja oskan mingit nõu anda. Hiljuti hakkasin isegi mõtlema, et tahaks psühhiaatriks või psühholoogiks saada, aga ma ei lähe ju seitsmeks aastaks ülikooli. Näiteks on olemas kogemusnõustajad, kes on ise seal augus ära käinud. Kui räägid inimesega, kes pole seda kogenud, siis ta ei saa sinust aru. Ta võib öelda jajah, aga te pole samal tasemel. Sellepärast on hea, et kui olin põhjas, siis mul oli kaks inimest ja üks nendest oli Timmu (Sten Sokk – toim.), kes oli samas seisus oma asjadega. Jube vastik on öelda, et hea, et neil kahel samal ajal s*tasti läks, sest kui neid kahte inimest poleks olnud, siis ma ei tea, kas ma üldse oleksin siin. Mul oleks olnud väga raske rääkida juttu kellegagi, kellel on kõik hästi ja kes ütleks, et ah, mis seal ikka, küll üle läheb ja elu on jälle lill. Selliste inimestega ma põhimõtteliselt lõpetasin suhtlemise ära. Väga harva suhtlesin, sest mul polnud nendega millestki rääkida. Aga kõige rohkem olen võlgu ikkagi Timmule. Me olime üksteisele toeks. Tema rääkis omi asju ja mina rääkisin omi asju. Vahepeal olid jutud kolm tundi päevas ja kolm tundi õhtul. Rääkisime telefoniga… nagu täistööpäevad. Kui seda venda poleks olnud, siis ma tõesti ei tea…
Räägi, kui kaua kogu see august väljatulemine käis? Suhtlesite kogu perioodi ja aitasite sellega üksteist, aga kui kaua see kestis?
2020. aasta alguses olin Valgas, aga siis sai hooaeg veebruaris koroona tõttu läbi ja hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd teen. Sealt hakkas see vaikselt pihta. Kui tuli pime aeg, oktoober ja november, siis hakkasid depressioon ja ärevushäired süvenema. Umbes sellest ajast hakkasimegi igapäevaselt suhtlema ja olid pikemad vestlused.
Kas see oli tingitud koroonast ka? Korvpall ja muu sport pandi ju täiesti kinni ja teame, et korvpallur pole just kõige kindlam ametikoht. Kas see võimendas seda?
Arvan, et minu puhul seda pigem polnud. Enam ei mõelnudki selliste asjade peale, et tahan kossu mängida. Depressiooni ja selle olekuga võitlemine kurnas lihtsalt igapäevaselt nii ära, et ma poleks suutnudki kossu teha.
Su Wikipedia leht väidab, et mängid seal Castellaneta Basketi klubis siiamaani…
See klubi pani vist juba isegi uksed kinni (Muigab.).
Pärast Itaaliat Sa siis polegi kordagi korvpalli kätte võtnud?
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis palli olen võib-olla kuskil katsunud, aga muidu ei. Nüüd suvel on kohalikud liigad küsinud, et kuidas on, aga see ei kõneta enam üldse. Ei tea, võib-olla, kui mingi aeg mööda läheb, siis võiks vaikselt toksida, aga praegu on küll nii, et ei igatse üldse.
Aga kõrvalt vaatad teiste tegemisi?
Mingil määral ikka vaatan. Kui sul on kossuinimesed ümberringi ja sõbrad enamuses ka kossuinimesed, siis ikka räägitakse sellest. See on paratamatus.
Millega Sa siis nüüd igapäevaselt tegeled, mis Su järgmine karjäär on?
Sain ärevusest ja depressioonist võitu kuskil aprilli keskel ja siis mõtlesin, et peaks kuhugi tööle minema. Varem ma poleks lihtsalt suutnud puhtalt selle ärevuse pärast mingit tööd teha. Kui siis ehk kusagil keldris üksinda midagi, aga avalikus kohas võõraste inimeste ees mitte. Mul oli introvertsus nii sees, et ma ei suutnud inimeste sekka minna. Mingil hetkel ei saanud ma isegi poes käia. Kui terveks sain, siis oli tunne, et nüüd peaks midagi otsima ja tegema. Põhimõtteliselt teen praegu laotööd – komplekteerimine, kauba vastuvõtmine, logistika ja kõik sellised asjad. Ma lihtsalt läksin sinna, ei valinud ega otsinud midagi. Lihtsalt tahtsin teada, kas olen päriselt ka selle depressiooni ja ärevuse seljatanud ning kas suudan minna täiesti võõraste inimeste juurde ja nendega koos tööd teha. Nüüd olen selle vastuse saanud, et suudan. Eluks ajaks ma sinna ei jää, praegu mõtlengi kasvõi selle kogemusnõustaja tegevuse peale. Otsin ja tahan teha midagi, mis meeldib. Ma ei taha teha midagi, mis vastu käib. Korvpall hakkas vastu käima ja nägin, mis see mu tervisega tegi. Eks õige asja otsimine saab olema pikk ja keeruline tee, aga see tuleb leida.
Kui Sa veel mängisid, kas siis üldse mõtlesid, et ühel hetkel üsna noorena saab see karjäär läbi? Kas Sa planeerisid seda karjääri kuidagi või jäi see tol hetkel tegemata?
Ma ei tea, kust ma selle võtsin, aga mul oli juba umbes 17-18-aastaselt peas mõte, et kui ma saan 30, siis lähen siit ilmast minema. Kui hakkasin vanemaks saama ja see 30 hakkas lähemale tulema, siis teadsin, et peale kossu on kõik – põmm ja elu läbi. Ma ei oska öelda, kust see tuli või miks ma niimoodi mõtlesin, aga see oli mulle nii sisse kodeeritud, et ma isegi ei mõelnud, et võiks millegi muuga edasi tegeleda. Siis tuligi see 30 ja sealt hakkas vaikselt minema. Koss sai läbi ja tundsin, kuidas panen musta augu poole. See võimendas kõike kõvasti. Selles mõttes, jumal tänatud, et mul polnud ainult depressioon. Mind päästis see, et mul olid ärevushäired ka. Kui oleks ainult depressioon olnud, siis arvan, et ma praegu ei räägiks siin. See oli nii, et sinu sees käib pidev võitlus, kus depressioon ütleb, et võta endalt elu, aga ärevus ütleb, et ma kardan surma saada. Iga jumala päev käib selline võitlus sees. Iga tund, iga minut, iga sekund. See oli täiesti sürreaalne asi.
Kuidas Sa praegu tunned, kas korvpall ja korvpallurikarjäär on nüüd kõige selle tõttu Sinu jaoks n-ö miinusmärgiga ehk negatiivsete seostega?
Päris nii ei ole.
Korvpall ei seostu nende probleemidega, mis sa läbi elasid?
Mitte niimoodi. Korvpall tekitas lõpuks vastikustunnet, aga see polnud päris nii, et kogu karjäär oli mõttetu. Sellist asja pole.
Mis olid kõige positiivsemad aspektid, mida Sa praegu oma karjäärist meenutad? Kui saad 60 või 70 ja meenutad neid vanu aegu, siis mis need põhijutud on, mis sa ilmselt rääkima hakkad?
Saunajutud või (Naerab.)?
Just!
Arvan, et näiteks (Luis) Scola vastu mängimine. Seda meest teavad ju kõik. See oli vist MM-i aasta ja meil oli preemiareis Hispaaniasse. Mängisime seal sõprusmänge MM-ile sõitvate koondistega.
Argentina ja Senegal olid vist?
Filipiinid olid ka äkki? See oli kindlasti huvitav reis, millest saunas rääkida.
Kodukamaralt meenutad ka midagi positiivselt? Oma tippajal olid Eesti liigas ikka korralik “loom”, hooaja keskmisena ikkagi kaksikduubel (hooajal 2012/13 Pärnu Sadama eest keskmiselt 12,8 punkti ja 11,4 lauapalli – toim.). Seda annab järele teha.
Jah. Eks siin vist kaks sellist venda on. Me just arutasime (Raido) Ringmetsaga (hooajal 2006/07 põhiturniiril Pärnu Sadama eest keskmiselt 11,8 punkti ja 10,4 lauapalli – toim.), et kaks meest on seda teinud. Võiks öelda, et too Pärnu hooaeg oli nii positiivses kui ka negatiivses mõttes minu murdepunkt. See hooaeg tuli mul kõik ilusti välja ja pärast tulid kõik need lepingupakkumised. Aga siis sain koondiselaagris väsimusmurru. See oli emotsionaalselt päris valus pauk. Olin siis vist 24-aastane. Jällegi, mul polnud selliseid inimesi, kelle käest küsida või ma ei julgenud küsida. Mul oli agent Leedust ja mul olid silmad punnis ja ainult teda kuulasingi. Ma enam päris pisarat ei poeta, aga mõni aasta tagasi poetasin ka mõne pisara, kui vaatasin neid lepingupakkumisi. Siis mõtled küll, et mis kuradi maailmas ma elasin ja miks ma pidin seda agenti kuulama, et küll suurem laev tuleb, suurem laev tuleb.
Me oleme sellest kunagi isegi ühes intervjuus rääkinud. Kui mäletan õigesti, siis sul oli Saksamaalt pikk lepingupakkumine?
Jah.
Mis need teised magusamad pakkumised veel olid?
Saksamaa, siis oli mingi Poola sats. Saksamaal oli Ulmi klubi. Ütleme nii, et osasid pakkumisi, mis tagasi lükkasin, ma tegelikult ei näinudki. Ulmi ma tahtsin minna ja ütlesin agendile, et saada mulle leping edasi, aga siis ta suutis mind ikkagi ära rääkida, et kõik neli aastat pole garanteeritud jne. Ütlesin, et hästi, ei võta. Ei tea miks, loll olin. Aga mis tehtud, see tehtud. Kahetseda pole enam mõtet.
Kui Sa Guadeloupel käisid, siis kas need vaimsed probleemid olid juba tulemas ja põgenesidki siit ära?
Jah. Ma tahtsin Eestist lihtsalt võimalikult kaugele saada. Kartsin seda pikka ja kõledat pimedat aega septembrist kuni aprillini. Hakkasin seda kartma ja otsustasin, et Eestis ma kellegagi lepingut ei tee, vaid tahan siit kuhugi ära minna. Oligi ainult see mõte, et ma pean siit ära saama.
Oli sellest kasu ka?
Mingil määral kindlasti. Puhkasin kõigest Eestiga seonduvast: kohtunikud, liigad, kõik asjad.
Aga siis tulid tagasi ja mängisid siin edasi.
Jah, mängisin.
Räägime natuke koondisest ka. Kas saame öelda, et sa olid Tiit Soku üks lemmiklapsi? Või ta oskas Sind kõige paremini ära kasutada?
Jah, annan ju endale ka aru, et eks see oli avanss, et sain nende meestega koondises koos olla.
Meil oli ju pikki aastaid nii, et suure korvpalli mõistes number “neljad” olid meil heal tasemel, aga tsentreid polnud. Sina ja Joosep Toome olite need mehed, kes täitsid seda kohta.
Jah, oligi niimoodi. Lihtsalt oli selline aeg. “Neljade” peal olid olemas, nüüd on jälle teistmoodi.
Ma sinna tahtsingi jõuda, et nüüd on meil rahvusvahelisel tasemel “viisi” mitmeid. Miks need ajad nii erinevad on, et ühel hetkel on ikaldus ja siis järgmisel momendil on teistpidi?
See on hea küsimus, aga vastust sellele ma anda küll ei oska. Ei kujuta ette.
Kas koondiseringis olemine mõjus ärevushäiretele võimendavalt? Koondise mängijad on ju veel suurema luubi all.
Ma ei mäleta täpset aastaarvu, aga mäletan hästi, kuidas meil oli mäng Tartus. See polnud päris põhikoondis, pigem pooleldi B-koondis. Reinar (Hallik) ja mõned põhivennad küll mängisid, aga teised olid B-koondislased. Enne mängu, kui kõlas hümn ja Tartu vanas saalis oli täismaja, siis hakkasin üle keha kontrollimatult värisema. Reinar oli kõrval ja kuna hoidsin tal (hümni ajal) kaela ümbert kinni, siis tegin nii, nagu oleksin ise hakanud keha väristama, et ta aru ei saaks. See hetk oli küll selline tunne, et ei saa aru, mis nüüd toimub. Mul polnud mingit kontrolli oma keha üle, lihtsalt värisesin. Ma ei teagi, mis see täpselt oli. Aga need mehed ja koondis kokku olid vägevad ja seda kogemust ei vahetaks ma elus mitte millegi vastu. Ärevus oli suurem, aga samas, kui palju ma koondises ikka platsile sain. See oli selline kahe otsaga asi.
Võib-olla on see loll küsimus, aga miks Sa ei öelnud siis koondisele ei, et suuremaid pingeid natukenegi maha võtta?
Ma ei teagi (Mõtleb.). Väga raske on sellisele seltskonnale ei öelda. Nii äge oli lihtsalt nende meestega suvel koos olla ja trenni teha. Nüüd tagantjärele mõtlen, et pärast Pärnu hooaega oleks pidanud koondisele ei ütlema, aga ei saanud. Nagu juba varem ütlesin, siis alguses tundsin, et sain (koondises) avanssi, aga tookord ma tundsin, et olen selle koha oma mänguga välja teeninud. Ma ei saanud Tiidule (koondise endine peatreener Tiit Sokk – toim.) ei öelda ja pidin minema. Aga mul oli siis päris korralik koormus ja sealt see väsimusmurd tuligi. Kas ma oleks julgenud Tiidule öelda, seda ei tea.
Kui palju korvpalliringkondades Sinu probleemidest üldse teati või Sa suutsid kõik ära petta, kui asjad hakkasid allamäge minema?
Need, kellega ma rohkem suhtlen, olid teadlikud ja kossuringkond on selline, kus kõik suhtlevad kõigiga. Kuna ma suhtlesin Timmuga (Sten Sokk – toim.) nii palju ja ta oli natuke nagu minu assistent, kelle käest küsiti, et kuidas Radžal (Raadiku hüüdnimi – toim.) on ja kuidas tal läheb, siis arvan, et enamikel oli mingi ülevaade olemas, kui mul need kõige raskemad hetked olid. Aga kui palju nad täpselt teadsid, seda ei tea. Minu käest otseselt ei küsitud, et kuidas sul on. Ma oleksin ilmselt öelnud, et ma ei tea, tahaks ära tappa ennast. Eks mingid inimesed tundsid huvi ja uurisid ning ikkagi hoidsid silma peal.
Miks Sa nüüd oled nõus kogu selle jutu avalikult ära rääkima? Kas see on üks osa tervenemisprotsessist või tahad Sa oma avatusega võib-olla aidata kedagi, kellel on samasugused probleemid?
Jah, mina ju ei teadnud, et mul selline asi üldse on. Pigem ongi see, et lihtsalt välja rääkida. Kui kellelgi kossukatest mingi probleem on, siis minu kontakt on igalt poolt kättesaadav. Ma kuulan hea meelega kõik mured ära, mis iganes need ka pole. Mitte kunagi ei tahaks seda uuesti läbi teha, aga olen seal olnud ja mul on see kogemus olemas. Ütleme nii, et see oli ikka väga jõhker sõit.
Kui me jutu nüüd kokku tõmbame, siis kas oled mõelnud, et kui Sa alustaksid uuesti aastast 2006, siis mida teeksid teistmoodi?
Lihtne vastus oleks, et läheksin psühholoogi juurde, et saaks ravimid peale ja teeks ärevushäire asja korda. Kui saaks kõik siis uuesti läbi teha, siis see kindlasti muudaks mu karjääri suunda. Vähemalt ma arvan nii. Me ei saa seda kunagi teada, aga see ärevus oli mul põhimõtteliselt kogu korvpallikarjääri jooksul olemas ja see oli nii suur faktor. Kui poleks ärevushäiret olnud või oleks see varakult välja ravitud, siis oleks kõik võinud minna teisiti. Ärevushäired põhimõtteliselt dikteerisid minu karjääri ja kogu elu.
Ilmselt tekitab Su intervjuu omajagu vastukaja, sest nagu Sa ütlesid, siis inimesed, kes seda kõike ise pole läbi elanud, ei pruugigi täpselt aru saada.
Jah, see on täiesti arusaadav. Ja ega ma ei soovitagi kellelgi seda läbi elada (Naerab.). Enda kogemuste põhjal ma loodan siiralt, et keegi ei peaks seda läbi elama. See asi on lihtsalt psüühiliselt nii valus, et sa ei taha ennast tappa mitte seetõttu, et tahaksid surra, vaid sa tahaksid lihtsalt selle valu tappa. Eestis on ju enesetappude statistikast näha, et 80% on mehed. Nüüd ma mõistan neid inimesi. Veel viis aastat tagasi ma ei saanud aru, et kuidas saab nii hullusti minna, et lähedki ja teed ära. Aga nüüd… oi, oi, oi, ma saan väga hästi aru ja ütlen, et need inimesed on sigatugevad. Kui arvatakse, et enesetapjad on nõrgad ja annavad alla, siis ei, vastupidi. Mina seda ei suutnud, valu ära lõpetada… mitte ennast tappa, ma ütlen alati, et valu ära lõpetada. Need on kaks erinevat asja. Nüüd ma mõistan 100-protsendiliselt inimesi, kes endalt elu võtavad.
Loodame, et Sinu lugu aitab mõnel korvpalluril varem oma probleemidele jaole jõuda ning abi leida.
Muidugi, arvan täpselt samamoodi!
