fbpx
Close

INTERVJUU | Reinar Hallik: oma esimeses korvpallitrennis pidin sisuliselt ümber Narva jooksma

Avatar
-Reinar Hallik | Foto: Siim Semiskar

Eesti viimase paari kümnendi korvpalli ei kujutaks ette ilma ühe 36-aastase Narvas sündinud 208 cm pikkuse mängumeheta. Pole palju korvpallureid, keda EM-finaalturniiri mängus rahvas nimeliselt väljakule nõudma on hakanud. Aga selle mehega 2015. aastal Riias toimunud turniiril just nii juhtus. Karjääri jooksul pallis see fännide lemmik kuues erinevas välisriigis (Holland, Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Rumeenia ja Ungari) ning tegi arvukalt meeldejäävaid hooaegu Eesti klubides.

Loomulikult on tegemist Reinar Hallikuga, kes karjääri jooksul vaimustas publikut nii oma suurepärase viskekäe kui vaimukate ütlustega. Pole vist Eestis korvpallifänni, kes poleks näinud Rakvere Tarva peatreeneri Andres Sõbra legendaarset sajatust: “Reinar, ma löön su maha raisk!” või ei mäletaks kolme jäätise lugu. Pärast mängijakarjääri lõppu sukeldus Hallik isegi veel rohkem korvpalli sisse, kui lõi Ida-Eestis omanimelise korvpalliakadeemia ning panustab kogu oma energia nüüd järelkasvule.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul ei saanud jätta Hallikut intervjueerimata ning endale omaselt rääkis ta oma karjäärist positiivselt ja läbi mõnusa huumoriprisma. Intervjuu algab 1990-ndate aastate Narvast, teeb tiiru Eesti korvpalli radadel ja lõpeb Halliku Eesti korvpalli sümboolse viisikuga.

Alustame päris kaugest ajast. Kuidas Sinu korvpallitee alguse sai?

Treener Kalju Pluutus tuli kunagi meile kehalise tundi, kui me staadionil jooksime, võttis kõige pikemad kutid enda kõrvale ja kutsus trenni. Mina olin enne seda käinud erinevates trennides, judos olin korra isegi Ida-Virumaal kolmas ja igasuguseid teisi alasid sai ka proovitud. Aga midagi ei meeldinud. Korvpalli olin telekast alati vaadanud, kas siis Kalevi lahinguid või Vene kanalitest CSKA mänge.

Millised mälestused esimesest trennist meeles mõlguvad?

Läksin esimene kord mõttega, et seal saab kossu mängida, aga kahjuks oli selline trenn, et pidime sisuliselt ümber Narva jooksma. Lasime seal päris pika, umbes 10 kilomeetrise sõlme. Olin siis 12-aastane. Järgmisel päeval olid mul jalad nii kanged, et kõndisin nagu puuhobune. Hommikuti käisin veel ka kooli peotantsutrennis, kuna mulle meeldis sealt üks tüdruk. Marssisin sinna tantsutundi ja ütlesin: “Kuule, õpetaja, nüüd on tantsukarjääriga kõik läbi. Hakkan kossu mängima!”

Kas tüdruk jäi üksikuna tantsutrenni nutma?

(Naerab.) Ega tema ei teadnud, et ta meeldib mulle. Ma ei julgenud talle seda öelda.

-Reinar Hallik | Foto: Siim Semiskar

Korvpall hakkas kohe meeldima ja enam tagasi ei vaadanud?

Jah, sain päris kiiresti Kohtla-Järvel C-klassi etapil juba võimaluse. Panin seal viis kolmest Eesti meistrite vastu ja jäin koondisetreenerile Jevgeni Gurjanovile silma ning pääsesin kohe Balti matšile. See tekitas rohkem isu ja hasarti ning Kalju ikka treenis ja lihvis mind korralikult. Viske pani tema ilusti paika. Minu tehnika ei olnud alguses kõige parem, aga tema õpetas algtõed ära. Ehk siis Kalju Pluutus oli see mees, kes mu leidis.

Kui palju tol ajal Narvas noortega trenni tehti?

Mul oli toona nii kõva hasart, et hommikul läksin saali ja tegin enne kooli algust trenni ja siis pärast veel kaks-kolm trenni pärast tunde otsa. Tegin esmalt omavanustega, siis jäin veel vanemate poiste trenni ja hiljem isegi juba meestega mängima. Isu oli kõva ja enamuse ajast veetsin spordisaalis, sealhulgas ka kõik vahetunnid. Kui koolipäev läbi sai ja tol päeval trenni polnud, siis istusin ikka saalis ja mõtlesin seal niisama igasuguseid asju.

Tollel ajal siis korvpall Narvas õitses?

Ega enne seal korvpalli väga polnud, Kalju ärataski üles. Omavanuste punt oli meil päris hea, jäime Eestis C-klassis viiendaks. Kaks aastat tegin Narvas endast vanematega trenni ja seal oli mul tegemist küllaga. Et tugevamaid mänge saada ja pildis püsida, pidin minema Tallinnasse Gurjanovi käe alla Kalevipoegade meeskonda eestikaid mängima. Enamus nädalavahetusi möödus Tallinnas ja bussisõite piirilinnast pealinna oli päris palju. Siis nutiseadmeid polnud ja raamatut lugedes hakkas mul bussis tavaliselt paha. Aga ükskord igavusest lugesin alates Sõmeru ristist kuni Tallinnani kõik tee kõrval olevad postid kokku, sain üle tuhande (Naerab.).

Kes olid toona Sinu kui ühe noore Narva poisi jaoks eeskujud, kelle järgi joondusid?

Mul oli hunnik NBA kossukaarte, kus mängijate pikkused, kaalud ja statistika peal on. Lemmikmängija oli siis Penny Hardaway. Aga tegelik eeskuju oli üks selline mees nagu Rein Ilves. Kalju tõi ta suveks Narva tööle ja tema oli natuke nagu mu iidol, kuna ta oli suurepärase viskekäega ja mängis hästi. See oli käegakatsutav eeskuju, kuna iga päev olime koos, viskasime ja tegime harjutusi. Oli suur pluss, et nii-öelda valmis mängumees tuli ja tegi ette. Vaatasin talle alt üles. Aga veel… Martin Müürsepp oli muidugi eeskujuks, Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäe ka. Mulle on alati meeldinud sellised elavamad ja emotsionaalsemad tüübid. Kuusmaa pete, Kullamäe kolmesed ja no Müür oli Müür, ikkagi NBA mees. Arvan, et Müürsepp oli iga poisi lemmik. Alles pärast teda tulid Vince Carterid ja Dirk Nowitzkid.

Ja siis Sa tulid Tallinnasse elama ja asi läks tõsiseks?

Ma läksin üheksandasse klassi Eesti Spordigümnaasiumisse (praegune Audentese Spordigümnaasium – toim.), aasta oli siis vist 1999. Kui ma õigesti mäletan, siis 100 inimest tahtsid sisse saada ja ainult 18 said. Konkurents oli tihe ja mõtlesin, et kurat, kas mind ikka võetakse. Lõpuks ikka võeti. Mäletan, et esimene II liiga hooaeg oli mul päris hapu, ma ei saanud üldse midagi aru ja mõtlesin lausa, kas olen õige ala valinud. Aga juba järgmisel aastal tegin teises liigas üle 20 punkti mänge ja meri oli põlvini. Mõtlesin, et kohe-kohe lähen juba NBA-sse. Olin selline peenike hüppav ja viskav mees ja panin isegi jalgevahelt pealt. Aga siis ühel saatuslikul õhtul pärast Eesti koondise võitu Prantsusmaa üle (28. november 2001 EM-valiksarjas 63:59 – toim.) hakkasin ühikasse tagasi minema ja kukkusin jalaluu katki. Pärast seda enam ei hüpanud kunagi.

Täitsa kohe tänaval kukkusid nii hullusti?

Jah, libisesin äärekividel ja jalaluu läks. Hiljem kipsis jalaga libisesin õues karkudega veel korra ja nihestasin viga saanud kohta uuesti. Mul oli kips päris pikalt peal ja sel ajal ei tehtud vajalikke taastavaid harjutusi ka. See polnud küll mu hüppejalg, aga põrge kadus pärast seda kuidagi täitsa ära.

-Reinar Hallik | Foto: Siim Semiskar

Aga karjäär Sul alles ju algas? Kuidas Sa meistriliigasse pääsesid?

See oli enne traumat, kui Heino Enden võttis mind Hotronicusse (hooajal 2001/02 – toim.) ja saingi seal kaks mängu vaid mängida. Debüüti mäletan väga hästi. Mängisime Ehitustööriistaga ja esimese veerandaja lõpupoole oli seis väga pingeline. Hotronic oli tugev võistkond, kus pallisid (Igor) Kurašov, (Jesper) Parve ja (Gert) Kullamäe. Parve tuli pingile ja Heino ütles, et davai, Reinar, mine! Muidu mängisin ma “nelja-viie” peal, aga siis läksin “kolme” kohale. Sain nurgas palli, virutasin kohe peale ja läks sisse. Kolmeseid panin kahest kaks, aga kurat, sain keskpositsiooniviskel ühe kopa ka. Siis mõtlesin, et pole mõtet lähemale ronida, parem panen kolmeseid (Naerab.).

Aga Hotronicu karjäär nende kahe mänguga Sul ju piirduski?

Jah, vigastuse tõttu jäi see hooaeg pooleli. Edasi mängisin Audenteses, mis päris noortevõistkond polnud, kuna rivistuses oli soomlane Kari Hyökki (tänane Eesti korvpallikoondise ÜKE treener – toim.) ja kolm leedukat ning sinna kõrvale meie Kristjan Makke, Raido Roos, Kaido Saag ja Mario Polusk. Seal olin ma täitsa okei mees (hooajal 2002/03 keskmiselt 23,5 minutit, 9,2 punkti ja 5,2 lauapalli – toim.). Ja siis tuli suur tehing! Erik Dorbek liikus Kalevist Ehitustööriist/Audentesesse ja Hallik Audentesest Kalevisse Andres Sõbra käe alla. Kuna mul oli kaheaastane leping ja Erikul vist samamoodi, siis leppisid klubid omavahel kokku sellise mängijate vahetuse. Kalevis olid siis näiteks Kristjan Kangur, Janar Talts, Gregor Arbet, Priit Ilver ja Troy Coleman ning põrutasime lausa eurosarja ka.

Kas tol hetkel olid juba otsustanud, et Sinust saab profikorvpallur?

Mina tahtsin kossumeheks saada kogu aeg ja selle nimel töötasin. Mul ei olnudki ühtegi teist ideed või mõtet, et mul see ei õnnestu. Teadsin, et mul on hea vise ja kõik muu tuleb ka järgi. Ainuke jama, et niipea, kui panin meistriliigas mõned punnid ja käisin korra välismaal ära, mõtlesin, et olengi juba mängumees. Sel momendil tuli ka veidi raha. Üles kasvades meil peres raha polnud, aga ühel hetkel sain endale asju lubada. Sai tüdrukutega väljas käia ja siis tekkis kuidagi tunne, et olengi saavutanud selle, mida tahtsin. Tegelikult unistasin kunagi ikka NBA-sse jõudmisest, aga siis tekkis selline sisemine rahulolu, et nüüd on kõik hästi ja enam ei pingutanud nii palju. Tipus on konkurents väga tihe ja tuleb palju tööd teha, aga seda ma ei viitsinud nii palju kui oleks pidanud. Olen seda juttu hoiatuseks ka oma korvpallikooli poistele rääkinud.

Kas tänapäeva noortel on samad ohud või on nemad valmis rohkem pingutama?

Praeguse generatsiooni noored on juba natuke teistmoodi. Nad ei taha ainult siia meistriliigasse jääda. Piirid on lahti ja on võimalusi ka väga noorelt ära minna ning tahetaksegi täitsa mängumeheks saada. Arvan, et nüüd on selles vallas palju-palju parem. Vahepeal oli umbes 5-6 aastat selline etapp Eesti korvpallis, kus tõesti jäädigi kodumaale pidama. Saadi mingi papp kätte ja oligi kõik. Aga mis pingutamisse puutub, siis seda sooviksid kõik teha, aga üks asi on tahtmine ja teine reaalselt töö tegemine. Näen praegu, et mentaalselt pole meie noored kõige paremas seisus. See nii-öelda vati sees kasvamine on tekitanud olukorra, kui natuke pingelisemaks ja raskemaks läheb, siis antakse alla ja ei pingutata hambad ristis nii, et veremaitse suus. Arvan, et meie olime nooruses mentaalselt natuke tugevamad. Siis polnud ka nii palju segavaid faktoreid nagu nutiseadmed või sotsiaalmeedia. Tahtsime kõvad kutid olla ja üksteist üle trumbata. Tänapäeval piisab, kui kammid juuksed ära, teed selfi, saad Instagramis 100 laiki ja oledki juba sõbrast, kellel vähem laike, kõvem kutt. Minu noorusaegadel pidid trenni tegema ja platsil asjad paika panema, et saaksid vabal ajal oksad vähe laiemale lükata ja enesekindlam olla.

Aga nii on ju raske konkureerida mängijateturul ameeriklastega, kus paljude kehvemal järjel perede laste ainus võimalus elus läbi lüüa on saada profisportlaseks?

Täpselt. USA-s ongi põhimõtteliselt nii, et hetkel, kui nad mähkmed nurka viskavad, on nende elu mõte esiteks ülikooli stipendium välja teenida ja siis sealt edasi NBA-sse suurt raha minna teenima. Selle saavutamiseks tuleb ületada tohutu konkurents. USA-s tehti uuring, et kui sa oled korralikus keskkoolis päris hea mängija, siis sinu šansid NBA-sse jõuda on 0,03%. Sestap neil ongi selline tapjamentaliteet. Nad tahavad kõik üksteisele ära teha. Me ei pea kaugele USA-sse minema, ka Serbias ja Leedus on täpselt samamoodi. Kui mängija ei tee enda kallal piisavalt tööd, siis järgmine mees tuleb asemele ja võtab su koha lihtsalt ära. Konkurents viib edasi.

See oligi tegelikult põhjus, miks mulle meeldis välismaal mängida, kuigi vahel sain välismaal vähem raha kui Eestis. Ma läksin piiri taha, kuna teadsin, et seal ma pingutan rohkem. Juba sellepärast, et ennast distsiplineerida. Eestis ei pea võib-olla nii palju pingutama, kuna oled oma mängija. Välismaal pead iga päev oma koha eest võitlema ja kui natuke lased jala sirgu, hakatakse kohe vaatama, millise lennuga koju lähed, kas läbi Frankfurti või Varssavi.

Kas meil siin Eestis siis mängijad üldse ei pinguta?

Kui rääkida noortest, siis Eestis on uus põlvkond juba parem. Mängijatel on siht silme ees ja kuulavad treenereid rohkem. Üks asi on lihtsalt noogutada “jah, ma sain aru”, teine asi on kaasa mõelda. Treener on suunaja ja õpetaja, aga kogu töö peab mängija platsil ise ära tegema. Parimad poisid lähevad välismaale ja Eestisse jäävad need, kes võib-olla pole veel päris samal tasemel. Siis tunnevad ka nemad, et on vaja rohkem punnitada, et saada samuti piiri taha. Enam sellest ei piisa, et oled oma küla kõige kõvem kutt. Nüüd konkureeritakse teiste riikide noortega, sest mujal maailmas on veel sada samasugust tüüpi. Tänapäeval on nii palju erinevaid treeningvõimalusi ja uusi vidinaid, millega trenne huvitavamaks ja kasulikumaks teha. Viskemasin näiteks, millega saab palju rohkem korduseid teha, kui vanamoodi visates. Ka taastumine ja oma keha eest hoolitsemine on läinud päris heale tasemele. Mängijad hakkavad aru saama, et keha on nende töövahend ja selle eest tuleb hoolitseda, et jaksaks rohkem trenni teha ja saaks vigastusi vältida.

Kas Sinu arvates peab selle pingutuse kõrval korvpalli mängimine olema ka lõbus? Kas Sinu karjäär on lõbus olnud?

Täpselt, korvpall peabki fun olema. Profikorvpallur on ikka päris äge olla, sest sa teed seda, mida sa armastad ja saad selle eest veel ka raha. Lisaks muidugi emotsioon, et tuhanded inimesed plaksutavad ja elavad su sooritustele kaasa. Põhimõtteliselt ühel eluetapil mõtlesin, et miks ma mossitan ja olen masenduses? Kurat küll, elust tuleb rõõmu tunda ja teha see asi lõbusaks! Siis hakkas mul mõttemaailm ja vaatenurk tasapisi muutuma ja see läks üle ka tegudesse. On suur vahe, kas sa lähed riietusruumi, kus kõik on tõsised ja pinges või mingi möla käib ja üksteisele pannakse heas mõttes ära. Mõnusa emotsiooni pealt on alati lõbus minna ja teha. Vahel tegin ma ikka teadlikult ka nalja, kui nägin, et võistkonnas pole kõige parem seis või nooremad mängijad on krampis. Siis tõmbasin mingi killu ja maandasin sellega pingeid. Samas, liiga lõbus ei tohi ka olla, siis kipub see töötegemine tagaplaanile vajuma.

-Reinar Hallik ja Andres Sõber | Foto: Siim Semiskar

Kui Sina ja Kristo Saage väljakul vastamisi sattusid, kumb kõvem naljamees oli?

Ei oska hinnata, kes kõvem oli, aga loba oli meil kõvasti. Aga tema rääkis rohkem kui mina. Kossumeeste hulgas on üldse päris palju naljamehi. Jobusid kossumaailmas väga palju pole, kõik saavad naljast aru ja suudavad sellega kaasa minna. Eriti koondises, kus mängumehed tulevad kaugelt kohale ja kõik on pullimehed. Seal oli alati hea atmosfäär. Tööd tehti kõvasti, aga samas peab lõbus ka olema.

Räägid meile mõne vägevama nalja ka, mis koondiseaegadest seni meeles püsib?

Tegelikult peab ise selle sees olema, kuna tegemist sisenaljadega. Aga näiteks lihtne näide: enne lennureisi mängult tagasi tulles pannakse üksteisele erinevaid asju seljakotti. Siis saab turvatöötajale turvaväravates selgitada, miks tal see või too asi pagasis on.

Kui kõva jutustaja Sa platsil olid? Kas üritasid vastaseid jutuga rööpast välja viia?

Jah, eriti karjääri lõpu poole, kui ma kehaliselt enam ei jaksanud. Siis jutustasin ikka korralikult, peamiselt noorematega. Mulle väga meeldis vastase kaitsemängu segada ja seletada.

Kas sellest oli abi ka ja vastased lõid kohati verest välja?

Ikka, jah, just nooremad, kellel pole veel neid kogemusi kuidas sellega toime tulla. Võtame näiteks (Margus) Metstaki. Kõik teavad, kuidas tema mängis. Mäletan, et sain temalt mitu litakat. Eks minagi üritasin mängudes mitte ainult jutuga, vaid vahel ka nii-öelda Metstaki meetodiga teha asju. Mõned mehed võtsimegi play-off seeriates täitsa maha. See polnud pahatahtlik tegutsemine ja me ei tahtnud, et keegi vigastada saab. Lihtsalt mänguolukorras paned küünarnukiga väikese “maksaka” ja lihtsalt teed vastase olemise ebameeldivaks (Muigab). Mees läheb närvi, tahab tagasi teha, hakkab kohtunikega õiendama ja ei mõtle enam nii palju mängule. Seda on juhtunud küll ja küll ja see on üks mängu osa.

Räägi palun täpsemalt, mis see Metstak Sinuga täpsemalt tegi?

Mäletan olukorda, kus Metstak pani katte, mina jooksin oma mängijale järele ning ühel hetkel käis pauk ja olin siruli maas. Samal ajal Metstak laiutas käsi ja tegi näo, nagu teda polnud üldse saaliski, kui asi juhtus (Naerab.). Kuna olin füüsiliselt nõrgem, selline peenike ja pikk, siis mäletan, et Andre Pärn ka töötles mind koguaeg. Oli nii räigelt küljes, et ma ei saanud tema vastu peaaegu kunagi viskele. Ta ei tegutsenud mitte sõnadega, vaid lihtsalt füüsiliselt hakkis mu läbi. Igal pool, kuhu tahtsin liikuda, oli ta ees ja pani keha. Vanad mängumehed lihtsalt teavad, mida vastasmängijatega teha ja kasutavad omalt poolt kõiki nippe selleks, et võita.

Kas üksteise töötlemine sõnadega nii karmiks ka läks, et solvumisi ette tuli?

Ei olnud, see on ju mängu üks osa. Saagega me pidevalt töötlesime teineteist. Temaga oli alati hea mängida, nii koos kui vastu. Siis alati möla käis. Vennad Sokud ja Gert (Dorbek) samamoodi. Võitjal on alati palju rohkem õigust tögada ja kaotaja peab selle möla ära kannatama ja ootama järgmist korda, et ise saaks puid alla panna.

Aga treeneripingil oled saanud tunda Andres Sõbra pidevat jutustamist, kes teatavasti pole suu peale kukkunud mees. Kuidas sellega toime tulid?

Üks kord on ka minul juhtunud, et olin Andrese peale päris tige. Ütlesin, et kuule, Andres, ma ei viitsi enam su möla kuulata. Ma enam ei mäletagi, mis olukord see oli, aga ütlesin otse, et nüüd läks ta küll üle piiri. Aga siis Andres vastas mulle, et Reinar, vabandust, ma tõesti ei mõtle seda tõsiselt. Tal oli ka vaja ennast välja elada ja ma olen selline mees, kelle puhul ta teadis, et ma ei võta seda tõsiselt ja hinge. Nagu Andres armastab öelda, meil on sama veregrupp. Tema väljaütlemised on muidugi päris naljakad olnud, alustades selle lubadusega, et ta mu maha lööb. Isiklikult on meie suhted head. Me sobisime ja meil oli alati koos lõbus. Eks ta üritas mind seal kasvatada ka, siis alati nii lõbus polnud, aga üldiselt sai päris palju pulli (Naerab.).

Kuidas juhtus nii, et pärast mängijakarjääri lõpetamist sai Sinust treener ja omanimelise korvpallikooli vedaja?

Esiteks Narvas ja Ida-Virumaal polnud korvpalli olukord kõige parem. Mõtlesin, et tahaks Narvas teha korvpallikooli. Just kohalikele Vene kuttidele. Meil ei mängi tegelikult ju ühtegi Vene poissi kõrgemal tasemel. Kõrgliigas ma ei tea praegu ühtegi, kes saaks soliidselt minuteid. Viimati oli Mark Šein, kes sai rohkem mänguaega. Nii see mõte tekkiski, et just vene kuttidega teha. Neil on selline teistsugune karakter ka.

Üks põhjus oli ka see et, kuna ma olin vahepeal päris laisk ja olen karjääri jooksul ikka päris mitu eksimust teinud, siis tahtsin oma kogemusi edasi anda. Nii seda, mis mul õnnestus ja samas ka oma õppetunde, et noored mängijad väldiksid vigu, mida mina tegin. Ma olen kuues erinevas riigis mänginud ja elanud. Arvan, et mul on veidi omamoodi arusaam korvpallist ja treenimisest. Kõikidest kohtadest on midagi külge jäänud ja kui kogu see kompott kokku panna, siis on päris okei.

-Reinar Hallik | Foto: Siim Semiskar

Kas Eestis mängitakse ka 100 aasta pärast korvpalli ja tähistatakse meie korvpalli 200. sünnipäeva?

Eestis kindlasti mängitakse siis korvpalli. 100 aasta pärast saab Reinar Halliku kool juba 103-aastaseks, selles mõttes peaks Eesti korvpallis olema vist päris hästi (Naerab.).

Milline korvpall 100 aasta pärast välja näeb? Kas tänapäevasest väga erinev?

Eks mäng läheb veel kiiremaks ja füüsilisemaks. Võib-olla 100 aasta pärast on 3×3 korvpall hoopis populaarsem mäng või äkki jooksevad robotid juba platsil ringi. 100 aastat on nii pikk aeg, et seda on võimatu ennustada.

Kuna Sinu trumbiks polnud ei kiirus ega füüsilisus, siis kas oleksid tahtnud sündida paarkümmend aastat varem, kui korvpall oli aeglasem ja tsentrid domineerisid rohkem?

Kusjuures üks mu horvaadist treener, Nikša Bavcevic, kes kasvatas omal ajal üles Nikola Vujcici (aastatel 2004 ja 2005 Tel-Avivi Maccabiga Euroliiga võitjaks kroonitud 211 cm pikkune endine Horvaatia koondise keskmängija – toim.) ütles kunagi, et kui mina oleks mänginud üheksakümnendate alguses, siis oleksin olnud Euroopa tipus. Kuna viskasin väljast hästi ja oskasin sööta. Siis polnud väga kiireid jalgu vaja.

Päris lõpetuseks palun Sul kokku panna oma Eesti korvpalli kõigi aegade sümboolne viisik koos treeneriga.

Selleks, et täitsa vanad mehed ei solvuks, valin nende hulgast, kellega ma olen koos või vastamisi mänginud. Martin Müürsepp on kindlasti sees, Kristjan Kangur on sees ja siis Siim-Sander Vene paneksin “kahe peale”. Viisakusest peaks ühe tagamängija ka vist võtma… (Muigab.). Võtame siis Timmu (Sten Sokk – toim.) sinna, las toob palli üle. Nii, mul on ühte veel vaja… raske küsimus. Mõni pikk peab olema, need tagamängijad ei jaga üldse matsu (Naerab.).

Äkki paned iseenda sinna heade meeste vahele ringi jooksma?

Misasja? Ma oleks abitreener või kuues mees. Aga pane Peep!

Peep, nagu Peep Pahv?

Peep Pahv, kes see veel on (Naerab.)? Janar Talts, noh! Taltsi hüüdnimi on Peep.

Peatreeneriks ei teagi kohe… seal on palju häid kandidaate. Aga paneme Priit Lehismetsa. Saab ka lõpuks pintsaku selga panna ja tähtis olla (Naerab.).


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.

scroll to top
Inline
Inline