Selle nädala alguses tehti teatavaks need 23 nime, kes alustasid Eesti korvpallikoondise peatreeneri Jukka Toijala juhendamisel ettevalmistust juuli lõpus Tallinnas toimuvaks Balti keti korvpalliturniiriks. Esmakordselt pääses sellesse ringi ka viimased kolm hooaega USA-s San Francisco ülikoolis mänginud 206 cm pikkune suur äär Taavi Jurkatamm.
22-aastane ja 206 cm pikkune ääremängija on oma kolledžimeeskonnas pidanud peamiselt mängima tsentri positsioonil ja kui enda sõnul kaitses tuleb ta väga edukalt sellega toime, siis rünnakul pole Jurkatamm oma hoogu leidnud. Mai lõpus Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus tunnistas mängumees ausalt, et tema esitused on jäänud n-ö pähe kinni. Avaldame nüüd toona sahtlisse jäänud intervjuu Jurkatammega täispikkuses.
Lõppenud hooajal kogus Jurkatamm 24 mänguga keskmiselt 13,5 minutit, 1,1 punkti, 2,4 lauapalli ja 0,8 blokki. Üsna tugevas ülikoolis mängiv Jurkatamm on vaatamata senistele kesistele statistikanumbritele motiveeritud suvel kõvasti tööd rügama, et viimasest kolledžiaastast võtta maksimum ja valmistada ennast ette profikorvpalliks.
Millal Ameerikast kodumaale jõudsid? Kas said enne kriisi tulema?
Kuupäev oli vist 14. märts äkki? Põhimõtteliselt sai mul konverentsiturniir läbi, siis oli paar päeva vahel ja tuligi koroonakriis. Seepeale treener ütles, et kõik, kes saavad, mingu koju. Kahe tunni pärast olin ma juba lennuki peal.
Sul on kolm aastat San Francisco ülikoolis mängitud. Kuidas oled enda esitustega rahule jäänud?
Aus vastus on, et pole väga rahul. Aga see on minu enda probleem. Palju on peas kinni. Aga üks aasta on veel. Proovib, äkki tuleb midagi välja. Praegu ma töötan suvel selle nimel, et järgmisel hooajal tuleks välja ja saaks hea lepingu pärast ülikooli. Kaitse poolel on väga hästi, aga rünnakul pole vajalikku kindlust. Selle taha jääb see kõik.
Ütlesid, et palju on peas kinni. Kas väikesed mänguminutid pärsivad enesekindluse kasvu?
Ma ei tea. See on selline kahe otsaga asi. Ma viimasel aastal sain isegi ainult kaitses mängides nii palju minuteid juba, et kui rünnak ka kaasa tuleks, siis tuleks topelt juurde neid. Või, kas just topelt, aga sellest oleks palju abi.
Mis elemendid Sul kaitsemängus kõige rohkem suure lombi taga arenenud on?
Mul on selline toughness (sitkus – toim.) juurde tulnud. Saan treeneritelt pidevalt kiita, kui ma võitlen endast suuremate mängijatega ja arvan, et see on pikas perspektiivis tulnud kasuks. Samas ma peaks mängima teisel positsioonil, kui ma praegu mängin. Aga, kui saab vastaste pikkadega võidelda, siis pikas vaates on see abiks.
Mis positsioonil Sa San Franciscos mängid?
“Nelja”-“viie” peal. Rohkem “viie” peal isegi. Aga meie treenerid üritavad mängida veidi teistmoodi taktikaga. Small ball, kuidas see eesti keeles on? Rünnakul ma ikka päris puhas viis pole. Rohkem otsin söötu.
Kui palju NCAA korvpall erineb sellest mängust, mida sa enne USA-sse minekut Audenteses said kogeda?
Ikka kõvasti erineb. Kokkuvõttes korvpall on korvpall, aga seal on ikka teistsugune stiil. Rohkem individuaalne, nagu kõik ütlevad. Individuaalsete oskuste peale rajatud ja minu jaoks oli kõige raskem kohtunike vile erinevus. Seal ei lubata üldse käsi külge panna ja füüsiliselt mängida.
San Francisco üks rivaal on St. Mary’se ülikool, kus on kaks hooaega pallinud Matthias Tass. Kas olete omavahel platsil ka vastamisi sattunud?
Meil on see täpselt ebaõnnestunud (Naerab.). Esimesel aastal, kui tema oli freshman (uustulnuk – toim.) ja mina sophomore (teise aasta õpilane – toim.), siis ma ei saanud vist kummaski mängus platsile. Nüüd tänavusel hooajal oli nii, et esimene kord olin mina vigane ja teine kord oli tema. Ei olegi saanud üksteise vastu mängida.
Aga kas niisama olete ikka kokku saanud ja näost-näkku suhelnud?
Jah, ta elab väga lähedal – rongiga poole tunni kaugusel. Vahel tuleb ta San Franciscosse ja me käime linnas söömas või võtame midagi sellist ette.
Kas oled mõne Eesti sportlasega veel USA-s suhelnud ja muljeid vahetanud?
Olen küll. Tennisist Johannes Seeman käib Fresno State’is ja tal sugulased elavad San Franciscos. Temaga olen vahepeal kokku saan. Rohkem mitte.
Seni läksid viimastel aastatel Eestist NCAA-sse pigem korvialused mängijad nagu Sina, Tass, Rauno Nurger ja Maik-Kalev Kotsar. Uueks hooajaks on erinevatesse kolledžitesse siirdumas siit aga mitmeid tagamängijaid. Mida soovitad oma kogemustest Eesti tagameestele, kes USA teekonna ette võtavad?
Võib-olla minult on raske mingit head nõu saada, sest ma olen ise pikk. Aga seda võin öelda, et ega seal midagi kerget ei tule. Kõik tagamängijad USA-s on sellise mentaliteediga, et nad tahavad väljakul üksteist ära süüa. Tuleb olla tugev ja ei tohi pead norgu lasta, kui iga päev välja ei tule. Tuleb kogu aeg ennast tõestada.
Kuidas just see tagamängijate konkurents seal USA-s nii tihe on, et neid jagub sadade ja sadade viisi ka siia Euroopasse mängima?
See on lihtsalt nii, et pikki on vähem ja Euroopast lähevad paljud pikad sinna. Tagamängijaid on lihtsalt nii palju seal, nagu põhjatu auk. Peab ise olema tasemel, kuna konkurentsi on nii palju.
Kui Sa teed nüüd siin korvpallikodus koondisetreenerite käe all trenni, kas tunned reaalselt, et ühel hetkel võid ka rahvusmeeskonda jõuda? Seni oli isegi see variant ookeani taga õppimise tõttu tõenäoliselt raskendatud?
Jah, see on kindlasti mu põhieesmärk. Vahepeal on suvel mind küll kutsutud, aga olen olnud USA-s. Nüüd on esimene kord, kui saan siin olla. Kõik tänu koroonakriisile. Tore on olla sõpradega koos, kellega olen kunagi koos alustanud ja näidata ennast treeneritele. Eks aasta pärast näeme, kas saan koondisesse.
Kas veebruaris toimunud kahte koondisemängu vaatasid?
Vaatasin! Kui USA-s olin, siis otse loomulikult ei näinud, aga vaatasin tipphetki. Nüüd kodus olles vaatasin internetist mängud järele.
Kas praegune noor koondis tundub olevat selline meeskond, kus isegi tahaks 12 mehe hulgas olla?
Muidugi. Kõiki poisse ma ju tean. Vanemaid mehi võib-olla mõnda ei tea, aga peaaegu kõikidega olen koos mänginud ja tundub olevat väga kõva punt.
Erinevalt paljudest profikorvpalluritest ei pea Sina vist muretsema uue hooaja pärast? Üks aasta ülikoolis veel käia ja mängupaik kindel. Kas näed ennast aasta pärast järgmisel suvel siirdumas profikorvpalluriks?
Esiteks, USA-s ka keegi ei tea, kas see hooaeg üldse pihta hakkab, sest mingid koolid panevad ennast juba sügissemestriks kinni selle koroonakriisi tõttu. Tuleviku kohta on praegu raske öelda, see kõik oleneb järgmisest hooajast, mis ja kuidas välja tuleb. Aga kindlasti tahan profikossu mängida, see on eesmärk!
