Tippkorvpallis tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus mõni pealtnäha andekas mängija ei suuda erinevatel põhjustel oodatud karjääri teha. Eestis on viimaste aastate üheks suurimaks “mis oleks kui…” juhtumiks tagamängija Janar Soo.
Hetkel alles 27-aastane noormees lõpetas veidi rohkem kui aasta tagasi karjääri, kuna lõhkus järjekordselt põlve ristatisidemed. Eesti meistriliigas Raplas, Pärnus, Tartus ja Kalev/Cramos pallinud Soo sai alles hiljem teada, et üks arvukatest põlvevigastustest rikkus tal reaalselt ära võimaluse panna proovile ennast Itaalia esiliigas… leping oli juba valmis kirjutatud ja ootas tema allkirja…
“Tulin pärast teist ristatisideme operatsiooni tagasi ja sain 2013. aastal Itaalia klubis Imola koha suvelaagrisse. Tegime seal kolm päeva trenni ja kõik oli äge. Tuli mäng, esimesed kolm minutit olid samuti ägedad, viskasin igalt poolt sisse ja 4. minutil läks põlv uuesti puruks,” meenutas mees aastatetagust sündmust portaalile Korvpall24.ee.
Soo sõnul avaldas agent talle alles aastaid hiljem, mida see trauma tegelikult tähendas: “Agent jõudis toona järgmisel päeval kohale ja klubijuhid tulid tema juurde konkreetse lepinguga. Kui saadi teada põlvevigastuse tõsidus, siis võeti muidugi paberid kohe tagasi.”
Kaks aastat hiljem sai Soo proovida oma taset ka Itaalia tippklubis Reggio Emilia, kuid seal tõsist lepingu saamise võimalust polnud ning eestlane kaasati klubi juurde põhjusel, et paljud mängijad olid ära koondiste juures, treenimaks 2015. aasta EM-finaalturniiriks.
Imola klubis toimunud intsidendi ajal oli Soo 22-aastane ning tema sõnul see oligi reaalselt esimene kord, kui välismaalt tema vastu huvi üles näidati: “Ma ei olnud noorena eriti andekas. See võib kõlada naljakalt või õelalt, aga üks selline karm vigastus tuleks igale mängijale kasuks!”
Soo selgitas, et just sellisest raskest traumast taastumine õpetas talle tegema individuaalset tööd: “Just vigastused tegid minust selle mängija, kes ma oma 1-2 tipphooaega olin. Arvasin, et olen kõva trennivend ja üldse vägev mees, kui paugutasin esiliigas 30-40 punni. Võib-olla Eesti noormängijate hulgas isegi olin. Aga, kui ma hakkasin esimesel profiaastal saadud vigastuse järel taastusravis käima, sain ma aru, mida tähendab tegelikult töö tegemine.”
Ta jätkas: “Arvan, et paljudel noortel on just sellest puudu, et ei suudeta teha iseseisvat tööd ja ennast motiveerida, et minna saali või jõusaali ning võtta see pall või kang ja anda endast kõik. Peale loopima ehk viitsitakse minna, aga koonustega kell 7 hommikul iga päev taguda nii, et süda on paha, seda väga ei ole.”
“Minu eesmärk toona oli saada võimalikult tugevaks, kiireks ja võimsaks, tulla tagasi ja lüüa jalaga uks lahti ning öelda, et nii on ja hakkabki olema. Tol hooajal lõpetasin meistriliiga sümboolses viisikus ja kõik sujus. Lõpuks tuli neid vigastusi muidugi liiga palju,” meenutas Soo.
Soo on seda meelt, et pigem peaks noormängijana kohe esimesel võimalusel välismaale minema. Tema sõnul on ka Eestis võimalik tippmängijaks kasvada, kuid selleks peab olema super tahtejõud. Eestis on tema sõnul väga tublid treenerid ja kõike tehakse hästi, kuid kitsaskohaks on konkurentsi puudumine.
“Välismaal on see konkurents olemas ja see arendab. Kui sa tead, et kui 10% kuskil järgi annad, siis sa 10 järgmist mängu ei mängi, siis pingutad nii kõvasti kui jõuad,” on Sool selles teemas kindel vaatenurk.
Endistest meeskonnakaaslastest, kes praeguseks on välja jõudnud välismaale, suhtleb Soo kõige rohkem Rain Veidemani ja Rait-Riivo Laanega. “Kui Veideman läks välismaale, siis minu jaoks oli see suur kergendus – kui Veidekas ei lähe, siis kes siis Eestist üldse peaks minema välisklubisse.”
Soo on mõelnud, kuidas ta saaks Eesti korvpallile edaspidi kõige kasulikum olla: “Noortetreener ma olla ei tahaks, klubijuht või korvpalliliidu töötaja on üks võimalik suund. Täna kõige reaalsem tunduks aidata agendina enda jaoks nii lähedal olnud, kuid samas nii kaugeks jäänud unistus Eesti noorkorvpalluritel teoks teha.”
Sel hooajal on Soo osalemas FIBA poolt korraldatavas pilootprogrammis “Time Out”, kus endised ja praegused korvpallurid õpivad äriteemasid ning ehitavad üksteisega suheldes üles tutvuste võrgustikku.
