Oma esimese täispika hooaja välismaal tegi tänavu eestlasest ääremängija Joonas Järveläinen, kes mängis Suurbritannia kõrgliigas Plymouth Raidersi meeskonnas. Kuigi hooaeg algas 27-aastasel ja 202 cm pikkusel eestlasel aeglases tempos, siis lõpuks tõusis ta pärast meeskonna erinevaid siseprobleeme kindlaks põhitegijaks ja ründeliidriks.
Plymouth Raiders sai 12 meeskonna hulgas lõpuks 10. koha, teenides 8 võitu ja 25 kaotust. Järveläinen sai isikliku kontosse 30 mängu, millest 16 alustas ta algviisikus. Keskmiselt 24,7 minutit väljakul viibinud eestlane tõi 14,2 punkti, 5,7 lauapalli ja 1,8 korvisöötu.
Korvpall24.ee portaal uuris Järveläineni mõtteid lõppenud hooajast, elust Inglismaal ning ka tulevikuplaanidest.
Kõrvalt vaadates oli Plymouthil väga keeruline hooaeg erinevate probleemidega, kuidas ise hindad tabelis 10. kohaga lõppenud aastat?
Kahtlemata sportlikust seisukohast ei ole meeskonnal selle hooajaga põhjust rahule jääda. Erinevates hooaja staadiumites olukorda analüüsides tundus pidevalt, et individuaalsel tasemel on meil potentsiaali rohkem, aga tulemusi ei tulnud. Hooaja lõpp kulges allesjäänud meestega lõpuni mängimise tähe all. Ka mina lootsin, et mingi hetk kõik elemendid loksuvad paika ja me hakkame vastavalt oletatavale potentsiaalile mängima, aga seda ei tulnudki. Miks? Ma siinkohal hoiaks oma subjektiivse arvamuse endale ja jätaks selle treeneri analüüsida.
Pärast mitme põhimehe lahkumist tõusid Sa hooaja lõpuks kindlalt tiimi põhimeheks, kas isiklikus plaanis jääd enda esitustega rahule?
Hooaja esimene pool oli kohutav – ütleksin, et mind kasutati rollis, mis mulle ei sobinud ja dünaamika korvpalliväljakul minu ning mõne teise võistkonnakaaslase vahel ei olnud kõige parem. Ma saan aru, et on osa minu tööst olla võimeline kohaneda, kuid seda enne täielikult ei juhtunudki. Kui mõned mehed lahkusid, siis mul tekkis võimalus mängida sellist mängu, mis on mulle kõige omapärasem. Eks statistika mängude lõikes on kõigile kättesaadav ja sealt joonistuvad välja selged tendentsid muu võistkonnas toimunuga. Inimlikust aspektist on hooaeg välismaal nüüd olemas ja eks sekka tuli ikka eredamaid momente, aga selge on ka see, et mingisuguseid loorbereid, kuhu puhkama jääda, kaasa ei tulnud.
Kas treeneriga hooaja lõpu “arenguvestlus” on peetud? Kui jah, siis kuidas Sinu aastaga klubis rahule jäädi?
Treeneriga eraldi ei ole jõudnud veel vestelda. Hooaja alguses ootas ta minult 12 punkti ja 5-7 laupalli mängus. Muud meeskonnaga seotud inimesed on oma rahulolu minu tegevusega platsil ja selle kõrval mulle juba edastanud.
Mis plaanid Sul suveks on? Kuidas Su tavaline suvi välja näeb, kuidas ennast toonuses hoiad ja kui palju üldse korvpalli suvel kätte võtad?
Suvel plaanin treenida nii palju kui võimalik. Kuniks mängin korvpalli, üritan sellele maksimaalselt pühenduda. Detailideni pole veel kõike läbi planeerinud.
Kas Sinu lepinguline suhe Plymouthiga lõpeb tänavuse hooajaga? Kui jah, siis kas oled mõelnud juba, mis ja kus edasi?
Klubiga oli leping hooaja viimase mänguni. Mingisugused võimalused on juba õhus, aga kivisse midagi raiutud pole.
Kas see jutt on tõsi, et Briti saarte kliima on selline, et koguaeg sajab? Kuidas eluga Inglismaal kohanesid ja kas Sulle meeldib seal?
Kliima on seal võrreldes Eestiga ikka tõeline „suvi“ aasta läbi. Isegi nende nö. „vihmasajud“ pole võrdväärsed meie sügisese sombuse ilmaga. Inimesed on avatumad ja sõbralikumad. Loodus on samuti väga mitmekülgne Devon’i piirkonnas. Kultuuriliselt suurt kohaneda polnud. Elame samas kultuuriruumis, tarbime sama meediat, Coca-Colat ja käime McDonaldsis. Eriti pettusin selles, et ootasin naljakaid kohalikke aktsente, aga ei kohanud neid eriti. Räägivad samamoodi nagu Hollywoodis inglasi-šotlasi kujutatakse. Meeskonna parima aktsendi auhind läheb Will Neighbour’ile. Muud kedagi ei oskagi välja tuua. Kokkuvõttes on mõlemal pool, nii kodus, kui seal, ühtmoodi hea olla. Lihtsalt positiivsed elemendid on varieeruvad.
