fbpx
Close

Jüri Pritsin: Laane oli Ethnikoses mees, kes pidi teised maa peale tooma

Avatar
-Jüri Pritsin ja Rait-Riivo Laane | Foto: Erakogu

Oma teise hooaja Kreeka esiliigas ehk A2 liigas lõpetanud eestlasest 25-aastane mängujuht Rait-Riivo Laane oli tänavu Ethnikose tiimi kindlaks põhimeheks, kui klubil õnnestus venitada hea hooaja lõpuga ennast põhiturniiril 5. kohale ning play-offis kõrgliigakoha eest võideldes pakuti ühe väärt võidu näol samuti häid emotsioone.

Laane isa, Eesti teenekas korvpallitreener Jüri Pritsin, käis samuti tänavusel hooajal paaril korral pojal Kreekal külas ning sai veidi lähemalt tutvuda ka klubis toimuvaga. Korvpall24.ee portaal uuris Pritsini käest lähemalt, mis mängu seal Kreeka esiliigas viljeletakse ning kuidas Laane keevaliste kreeklastega toime tuleb.

Mitmel mängul sa tänavu Kreekas kohapeal käisid?

Käisin korra märtsis ja nüüd korra mais, kui Ethnikos play-offis kodus võitis. Pealt sai vaadatud ka kahte treeningut. Kreekas on ikka nii, et võõrsil on raske mängida. Saal on suhteliselt väike ja publik on väljakule päris lähedal. Temperament, mis tribüünilt väljakule läheb koos mõlema meeskonna fännide omaga, on selline pingeline ja lahe. Õhkkond on seal vägev!

Mis muljed play-off mängust jäid?

Arvan, et Ethnikos võitis kaitsemänguga, kus mängiti agressiivselt – kahekesi mindi mängijatele peale, jõuti roteeruda ja oldi hästi valmis. Muidugi rünnakul tabasid nad ka raskeid viskeid ja individuaalsooritusi oli päris palju. Sellepärast mäng oligi tasakaalus ja kaldus lõpuks Ethnikosele. Selgelt ei tabanud vastased võõral väljakul nii hästi kui koduväljakul.

Viimast mängu vaatasin internetist otseülekandes. Kodus viskasid vastased palju paremini kui välismängul. Seetõttu on kahju, et võidu korral esiliiga finaalseeria alanuks Ethnikosele 2-0 eduseisust ja nii oleks lihtsam olnud. Siiski arvan, et tase mängiti välja ja komplekteerituse mõttes oli Ethnikos sel aastal isegi nõrgem kui eelmisel hooajal, olgugi et play-offi ei jõutud. Arvan, et Ethnikose tänavune kolmas treener on väga head tööd teinud.

Milliseks sa Kreeka esiliiga taset hindad?

Raske on seda öelda. Ethnikose mäng on nii “hurraa” peal väljas – kui vaba koht on, siis visatakse, mõnikord kiirustatakse. Olen seda meelt, et tänapäeva mäng ongi selline, kui koht on, siis võid panna. Usun, et Eesti meistrivõistlustel oleks Ethnikos kindlasti poolfinaalis ja kodus nad võiks kõiki võita. Arvan, et nelja hulgas oleks nad siin kindlasti.

Kuidas üks külmema peaga Eesti poiss suudab keevalisi kreeklasi mängujuhina nii hästi hallata?

Tema ongi see rahustav tüüp, kes peab mehed maa peale tagasi tooma. Ma sain aru, et seda ka aktsepteeritakse. Mängujuht on kui treeneri parem käsi ja tema sõna ikka maksab. Tuleb ette olukordi, kus kreeklased on isepäised ja otsustavad teisiti tegusteda ning treeneri juhistest mööda vaadata, aga seda tuleb Eestiski ette.

Kreekas mängul kõik emotsioonid möllavad, treenerid saavad tehnilisi. Meil oleks treener sellise tegevuse peale juba riietusruumis või tribüünil olnud. Vile ja kõik muu on natuke teistsuguse stiiliga. Ega ma ise ka kõige rahulikum polnud mängijana ja treenerina, kuid mul on nendega võrreldes ikka arenguruumi veel.

Statistika ja minutite järgi oli Rait-Riivo selgelt üks võistkonna liidreid. Kas see paistis ka kõrvaltvaatajale silma?

Võib nii öelda küll. Mõnes mängus numbrid seda ei näita, aga mäng käis läbi tema – kuhu keegi minema peab, kaitses ja rünnakul oli seda tunda. Vahepeal läks ta natuke närvi sellepärast, et võistkond on suhteliselt noor ja võeti mängu ajal raskeid, arusaamatuid otsuseid vastu. Osadele poistele ei jõua taktikaline pool kohe kohale. Mõni vanem mees oleks võinud treeningutel ka rohkem pingutada.

Võib öelda, et intelligentse mängujuhi jaoks on sellised asjad kõige raskemini vastuvõetavad?

Võrreldes eelmise aastaga on nooremaid poisse juurde tulnud ja eks ikkagi selle võrra on raskem. Sügisel oli juba näha, et komplekteeritus oli nõrgem. Mina hindan treenerit, kes suutis ikkagi play-offi jõuda. Kui märtsis käisime, siis nad olid kahe või kolme võidu kaugusel play-offist.

Milline on Ethnikose siseelu professionaalsuse aspektist võrreldes Eesti klubidega?

Saalist pole midagi rääkida. See on vanem hoone ja suhteliselt vilets. Samas on kõik vajalik olemas – trenni saab teha ja mängida saab. Professionaalsuse osas: on peatreener, kaks abitreenerit, üldkehalise treener ja füsioterapeut. Treeningute süsteem oli selline, et laupäeviti on mängud ja siis hakatakse nädala alguses valmistuma juba järgmiseks kohtumiseks.

Kui meie seal olime, siis alguses tehti umbes 40 minutit videoanalüüsi. Seejärel tulid abitreenerid ja toimusid 20-minutilised soojendusharjutused palliga. Pärast seda jätkas üldkehalise treener ja lõpuks tuli peatreener, kes hakkas taktikat harjutama. Kolmapäeval mängisid nad läbi vastaste liikumised ning järgmisel treeningul tegid enda liikumised läbi. Lõpus oli rutiinne tegevus, mis hõlmas viskamist ja venitusi.

Kas sa said ka kohalike fännide ja treeneritega rääkida? Kuidas nad Rait-Riivosse suhtuvad?

Märtsis käies tervitas meid esimesena seal toonane mänedžer Christos Margelis. Ta ütles, et Rait on neile nagu oma poeg. Nad on seal sõbralikud ja meid võeti hästi vastu. Toomas Raadik oli samuti Raidil külas ja mängu vaatamas. Koos võistkonnaga kutsuti ka meid õhtusöögile. Ma ei usu, kas Eestis oleks klubi selline, et kui näiteks Thomas van der Marsi ema ja isa tulevad külla, siis Donaldas Kairys või keegi nad lauda kutsuks. See näitab, et kreeklased on ikka sõbralik rahvas. Seda praegu ei tea, mis elu edasi toob, aga kindlasti Raidil jäävad Kreekasse sõbrad ja kontaktid edaspidiseks.

Kui paljud Kreeka kõrgliigaklubid hoiavad esiliigal silma peal?

Sellest konkreetselt juttu pole olnud. Taseme poolest ütleme nii, et kõrgliiga viimased kuus ja esiliiga esimesed kuus meeskonda võivad kõik omavahel mängida ja suurt vahet pole. Arvan, et kindlasti hoitakse silma peal ning eriti veel siis, kui oled esiliiga poolfinaali jõudnud.

scroll to top
Inline
Inline