fbpx
Close

Ka uuel hooajal piiri taga jätkav Greeta Üprus: oli soov endale tõestada, et saan välismaal hakkama

Avatar
-Greeta Üprus | Foto: Oaklands Wolves WBBL Facebook

Ühena vähestest Euroopas kõrgliigatasemel mängivatest Eesti naiskorvpalluritest tegi Suurbritannia meistriliigas ilusa hooaja 27-aastane Greeta Üprus. Ülikooliõpingud mängimisega ühildanud väike äär aitas oma koduklubi Oaklands Wolves’i põhiturniiril kaheksandale kohale ning play-off’i.

Eestlanna tegi põhiturniiril kaasa kõik 20 kohtumist ning kogus keskmiselt 24,3 minutit, 12,8 punkti, 5,4 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu. Neiu kolmeste tabavus oli koguni 41,7% ja vabavisked kukkusid korvi 90% täpsusega.

Korvpall24.ee portaalile naiste esiliiga finaalturniiri ajal Paides antud intervjuus rääkis Üprus oma lõppenud hooajast ning kinnitas, et uuel aastal jätkab ta õppimist kohalikus ülikoolis ja pallimist Oaklands Wolves’i särgis. Samas pole eestlanna maha matnud unistust tulevikus ennast proovile panna veel kõrgemal tasemel.

Oled Inglismaalt tagasi. Kuidas paari lausega kogu hooaja kokku võtaksid?

Arvan, et Eestist ära minna oli samm edasi. Võistkondi on rohkem ja erinevaid isiksuste eripärasid. Mängijad on teistsugused ja enda mõttes tegemist ka uue keskkonnaga. Peab end samuti teisest küljest näitama. Eestis oli tekkinud mugavus, kuna kõik teavad teineteist. Raske oli muidugi ka koroona tõttu, nagu igal pool.

Teie hooaeg algas vägagi hilja?

Alles jaanuari lõpus olid esimesed mängud.

Kas treenida ikka saite?

Saime. Hooaja algus lükati novembrisse edasi ning positiivsete koroonaproovide tõttu jäeti kohe mängud ära. Viimaks pidi detsembri lõpus üks mäng olema, aga otsustati uude aastasse edasi lükata. Hästi keeruline oli. Valmistud mänguks ja sama päeva hommikul saad teada, et ei mängi ja tuleb hoopis kümnepäevane isolatsioon. Kogu aeg pidi valvel olema, mis otsus kuskilt tuleb, kas on mäng või ei ole.

Kas Sul endal mingit hirmu ei tekkinud või soovi koju tagasi tulla, sest hooaeg ei tahtnud kuidagi alata? Või Sa ootasid ikkagi mängude algust ja lõpuks hakkas siis kõik korda minema?

Talvel jõulude ajal sain kaheks nädalaks Eestis käia. Vaimselt natuke aitas kindlasti. Eks kui nii kaua oled treeninud, siis ikka ootad mänge ning õnneks läks kõik hästi ja sai mängudega hakata pihta.

Aga kui alguses oli palju treenimist ja ootamist mängude osas, siis hooaja lõpus oli vastupidi. Lõpus oli lausa viis mängu üheksa päeva jooksul, kus kolm matši järjestikustel päevadel ja kogu hooaja 21 mängu pidasime ära vaid kolme kuu jooksul. Ehk siis hästi kokku pressitud hooaeg, mis tegelikkuses polnud selliselt enam väga nauditav.

Kas jäid oma esitustega rahule? Olid oma naiskonnas suures rollis.

Tegelikult ei võetud mind sinna vist põhiskoorijaks. Kokkuvõttes see, mis välja tuli, oli lihtsalt olude sunnil, et selline roll mulle kätte kukkus. Üks ameeriklanna meil sai vigastada ja ei mänginud kogu hooaja. Ja teine võib-olla ei säranud nii, nagu oodati. Eks Eestis olen ka olnud pigem skoorija. Arvan, et mulle sobis see roll.

Oli seal ka kuidagi teistsugune mäng võrreldes sellega, millega Eestis olid harjunud?

Mängupilt on päris erinev. Seal harrastati kiiremat mängu ja taktika oli rohkem kiirrünnakutele üles ehitatud. Eestis vaatad, et tehakse liikumisi hästi palju, aga seal, kui lauast palli saad, siis üritatakse kiirelt ära lahendada. Mingid mängustsenaariumid on samad, aga suures pildis on rohkem isiklikele sooritustele rõhku pandud.

Sa ka õppisid seal?

Õpin magistritasemel projektijuhtimist.

Kuidas mängimise ja õpingute ühildamine välja tuli?

Eks see oli natuke jällegi enda mugavustsoonist välja viimine, aga praeguses koroonaolukorras oli see hea lahendus. Ainult treenida olnuks palju halvem variant. Ülikooliõpingute näol oli muud tegevust.

See tähendab, et järgmiseks hooajaks lähed tagasi nii mängima kui õppima?

Jah, lähen tagasi.

Sinu jaoks oli seega tegemist positiivse kogemusega, et tahad tagasi minna ja samas ka naiskond tahaks Sind tagasi?

Kindlasti. Mulle jäi küll positiivne kogemus. Eestis tundubki olevat natuke paigalseis, et võistkondi jääb aina vähemaks ja tase ei liigu kõrgemale. Kuna ise oli soov veel endale tõestada, et saan välismaal mängimisega hakkama, siis kukkus ka hea võimalus kätte, et ühildada õppimisega. Seda tahtsingi.

Kas liiga näol on tegemist profiliigaga või on ameeriklased aisana profid ja ülejäänud amatöörid?

Eks üldpildis on see nagu mujalgi, et paar mängijat tuuakse välismaalt – USA-st ja Euroopast – juurde. Ülejäänud on kohalikud ja samamoodi on noortesüsteemid igal pool töös. 6-8 mängijat on kõvema tasemega ja ülejäänud noored, kes saavad pingile ja sealt siis edasi. Viis mängijat olid meil nooremad kui 18 aastat ja nii oli see neile hea võimalus.

Miks on Suurbritannia liigas süsteem, et põhiturniiri tšempion on justkui juba meister ja siis hakatakse play-off’is selgitama teist meistrit?

Ega nad mingit auhinda selle eest ei saanud vist, et põhiturniiri võitsid, aga selline süsteem tuli mullegi üllatusena. Seal ei mängita ka esikolmikut välja, vaid ainult esikoht saab auhinna. Isegi teine koht ei saa midagi.

Olite play-off’i piiri peal. Kas järgmisel hooajal on eesmärk natuke tugevam sats kokku panna? Mainisid, et üks ameeriklanna ei saanudki mängida.

Tal oli põlvevigastus. Loodame, et suvega saab korda. Ja tal on sama süsteem, mis minul, et ülikoolist võtta magister juurde. Tema on võistkonnas kindlasti olemas. Treener ütles, et praegu on veel kõik väga lahtine, keda juurde tahetakse ja keda üldse saab juurde. Loodame, et saab võistkond komplekteeritud. Arvan, et oleksime võinud sellel aastal kuskil liiga keskmike hulgas olla. Olid mõned mängud, mis ise ära andsime.

Kas tunnetad, et Sul on sees veel üks samm edasi teha Suurbritanniast kuhugi kõvemasse liigasse pärast järgmist hooaega?

Kes teab! Eks peab passi natuke juba vaatama. Kui vigastused ja mingid muud asjad lubavad mängida, siis miks mitte. Eks unistada võib, et kuhugi välismaale veel edasi minna.

scroll to top
Inline
Inline