Jaanuari alguses Tallinnas toimunud Läänemeremaade noortekoondiste korvpalliturniiril (BSBC) tõusis noormeeste U16 koondises küllalt olulisse rolli korvpallisõprade jaoks tuttava perekonnanimega mängumees Karl Gustav Jurtšenko.
Värskelt 16-aastaseks saanud 197 cm pikkune Karl Gustav Jurtšenko ehk Kusti, nagu tiimikaaslased teda hüüdsid, kogus kolme kohtumisega keskmiselt 19,7 mänguminutit, 8,7 punkti ja 4,3 lauapalli. Punktide arvestuses jagas noormees U16 koondises paremuselt 4.-5. kohta ja lauapallides oli oma tiimi kolmas.
Klubikorvpalli Rauno Pehka käe all Audentese Spordiklubis mängiv Karl Gustavi isa Ivar Jurtšenko on kindlasti kõigi korvpallisõprade jaoks tuttav mees, kuna on aastakümneid spordiajakirjanikuna ohtralt just korvpalli kajastanud. Korvpall24.ee uuris teeneka žurnalisti käest, mil viisil erineb korvpalli sees olemine ajakirjaniku ja lapsevanemana ning millal ta viimati poega 1-1 mängus alistada suutis.
Millised on peamised erinevused, mida oled tunnetanud korvpalliajakirjaniku ja korvpalli mängiva lapsevanema rollides?
Veri on ikka paksem kui vesi. Kui oma poiss ka väljakul, siis vaatad ikka eelkõige, kuidas tema hakkama saab. Ajakirjanikuna üritad jälgida üldist pilti, kuidas keegi mängib jne. Lapsevanemana läheb mäng kohati sellepärast kaduma, sest vaatad, kuidas enda poiss väljakul käitub. Fookus on rohkem enda poisi peal, aga arvan, et see on igati loomulik ja loogiline.
Kas oled selline lapsevanem, kes kipub poega või isegi treeneri õpetama ja juhendama?
Treenerit kindlasti mitte, aga poisile ütlen asju küll. Vahest võib-olla lähen ise natukene liiga mängu sisse. Olen nõus, et vanemad ei peaks tribüüni peal liiga hasarti minema. Aga ütleme nii, et ma ise seda alati jälgida pole suutnud. On mingisuguseid mänge, kus lihtsalt lähed käima. Aga siis on naine kõrval ja ütleb, et võtaksin nüüd tuure maha. Üldjoontes olen seda meelt, et ergutada ikka võib, eriti kui on raske hetk. Aga targutamine väljaku ääres väga palju juurde ei anna.
Kas pärast mängu räägid Karl Gustaviga pigem olukordadest, mis läksid hästi, või hetkedest, mis läksid kehvasti?
Arvan, et see on pigem balansis. Kui pärast koju läheme, siis räägime ikka mängust ja jututeemaks on ikkagi mõlemad pooled. Samas, olgem ausad, rääkides sellest, mis niigi hästi välja tuleb, väga palju juurde ei õpi. Aga asjad, mis kehvasti lähevad, neid saab analüüsida, et mida oleks võinud teistmoodi teha. Jälle, minule endale tundub, et see on väga normaalne, kui saab mõlemast rääkida.
Kas suudad hinnata Karl Gustavi tegemisi adekvaatselt või üle- või alahindad teda?
Pigem olen vist isegi natuke alahindaja tüüp. Näen ja märkan seda, kus saaks juurde panna. Või, et miks ta seda tegi, oleks võinud kuidagi teistmoodi. Kasvõi see, et minule endale tundub, et ta vahest hoiab palli kinni ja võiks võistkondlikumalt mängida. Kuid pärast vaatad, et protokollis neli-viis söötu ja siis mõtled, et kurat, tegelikult päris tubli. Kui pärast statistikat vaadata, siis tundub, et poiss on olnud tublim, kui endale tribüünilt paistis.
Kas oled lapsevanem, kes soovib läbi poja sportimise veidi täita ka enda ambitsioone?
Pigem ei ela. Vahel isegi nöögin teda, et kuule, sa oled võistkonnaalal Eesti noorte meister, aga mina tulin individuaalselt mitu korda Eesti noorte meistriks (trekisõidus – toim.). Sa, mees, pead võistkondlikult terve autokoorma medaleid saama, siis võid öelda, et oled minu tasemel (naerab – toim.)! Enda ambitsioone läbi tema ei ole. Selle isu sain ikkagi enda sporditegemisega täis. Aga ma näen küll, et mingid eeldused on tal olemas ja sellisel juhul ikka tahad, et ta üritaks võtta maksimumi. Kõik on lõpuks kinni poisi enda tahtmises. Kui ta soovib korvpalli mängida, siis tahaks nii palju teda tagant utsitada, et ta üritaks võtta asjast maksimumi. Eks puudujääke on ka igasuguseid, aga kui näed, et tal pikkust ja tahtmist on, siis las ta üritab pusida võimalikult kõrgele tasemele.
Mis tasemele tiivad võiks kanda, mis Sa ise arvad?
Kui ta suudab siin samm-sammult koondisest koondisesse minna, siis oleks hea. Eelmisel aastal oli ta n-ö avansina sees ja sai natukene seda õhku nuusutada. Sel aastal on ta minu hinnangul igati õigustatult selles meeskonnas. Tal on veel väga palju füüsise taga kinni, sest ta on õbluke vend. Mitte, et ta oleks treenimata, aga see jõud lihtsalt ei ole veel külge tulnud. Kui enda sporditegemist meenutan, siis olin see tüüp, kes arenes jõu osas alles 11.-12. klassis. Näen, et tal on see jõufaktor veel täitsa lapsekingades.
Kas see, et isa ajakirjanikuna korvpallialaselt rohkem teab ja mängu tunneb, poisil juhet kokku ei keera?
Arvan, et enam mitte. Võib-olla mingil hetkel, kui ta natukene väiksem oli. Praegu on ta juba U16 koondises ja julgen arvata, et need vennad on korvpallialaselt juba piisavalt haritud.
Ehk siis tema harib hoopis Sind?
Kas just päris nii, aga näiteks Euroliigat vaadates juba vaidleme. Näiteks, kas pikad mehed tegid pick and rollis väljaastumise korrektselt või ei teinud? Arvan, et korvpallimäng ei ole tema jaoks enam liiga raske või keeruline aru saada. Kogu terminoloogia ja arusaamine on selles vanuses juba olemas.
Kas lastevanemate hulgas on näha ka sellist käitumist, mida noorte mängudel olla ei tohiks?
On-on, ikka on. Kiputakse ikka hasarti minema. Näiteks käisin vaatamas U18 karikafinaali ja seal hakkasid ühelt poolt üks lapsevanem ja teiselt poolt teine omavahel mängu ajal sõimlema. Siis oli vist (samuti tribüünil istunud kohtunik ja treener) Reimo Luht see mees, kes püsti tõusis ja vanemaid korrale kutsus. Ikka juhtub.
Millest selline käitumine tuleb?
Ei teagi. Ikka emotsioonid, ma arvan. Keegi hakkab kohtunike kohta midagi rääkima ja siis teine ütleb vastu, et oli küll viga ning lähebki vastastikuseks plärtsumiseks. Aga vanemate poiste ehk U16 ja U18 puhul see võib-olla isegi nii väga ei häiri. Küll aga on kurb, kui väiksemate laste mängudel läheb mingi laat lahti. See ei ole minu meelest üldse õige. Nad on täitsa lapsed alles, las müttavad. Aga see pole ainult korvpalli teema. Mul endal mängisid mõlemad poisid väiksena jalgpalli ja seal käib see värk väljaku ääres täpselt samamoodi.
Kas lähed isana teinekord pärast mängu ka kohtunikelt küsima, miks nii- või naasugune vile tehti?
Meil on hoopis nii, et poiss on selline, kelle jaoks õigus ja õiglus on hästi olulised. Kui ta tunneb, et ei ole viga teinud, siis ta läheb rääkima ja protestima. Siis olen öelnud, et kui kord suureks meheks saad, võid väljakul teha põhimõtteliselt mida tahad. Aga praegu, kui sa oled noorteklassi mängija, siis pole vaja väljakul muliseda. Isegi, kui sulle tehti liiga, siis midagi teha pole, see tuleb lihtsalt alla neelata. Kui ei suuda asju n-ö alla neelata, siis on keeruline mängida. Närvi peab ka selle mängu jaoks olema, see käib korvpalli juurde.
Kas Sa Karl Gustaviga 1-1 ka endiselt mängid?
Jah, suvel ikka mängime. Ma mõne punkti saan, aga ausalt öeldes pean tõdema, et sel suvel enam ühtegi võitu võtta ei õnnestunud.
Millal see murdepunkt oli, kus poeg enam isal võita ei lubanud?
Selle üks-ühe kohta nüüd ei teagi täpselt öelda, millal see viimane võit võis tulla. “Viies miinuses” vahel võidan… (muigab – toim.)
Aga see ongi ju vanade meeste mäng!
Just, nii ongi! Kusjuures poisid omavahel enam ei mängigi “viite miinust”, nüüd mängitakse “seitset”, mida mina omal ajal kunagi ei mänginud. Aga meil klubis on iga hooaja lõpus kohtumine, kus lastevanemad mängivad poiste vastu ja mu viimane mänguline võit Karl Gustavi vastu pärineb vist sealt. Me võitsime 2018. aasta kevadel ühe punktiga. Tegime natuke sobi ka, aga ikkagi võitsime.
Need ajad ei tule enam kunagi tagasi?
Ei tule jah. Juba füüsises tuleb nii suur vahe sisse. Midagi ei ole öelda, nad on hästi treenitud. Seda ma ütlen küll. Kui keegi heidab ette, et meil korvpallurid ei ole treenitud, siis… Kui ma vaatan, kui hästi ta jookseb kasvõi koolidevahelistel võistlustel, siis tegelikult on ikka päris hästi treenitud. Lihtsalt nüüd on vaja jõudu peale saada, sest powerit tõesti tal veel pole.
Aga milline on üldiselt Eesti noortekorvpalli seis Sinu kui ajakirjaniku ja lapsevanema vaatevinklist?
Kui ma vaatan Eesti meistrivõistlusi näiteks U16 vanuseklassis, kus Karl Gustav mängib, siis oleks väga tore, kui punkt-punkti mänge oleks rohkem. On ehk neli võistkonda, kellega on rabelemist ja möllamist ning peetakse tõesti head mängud. Oleks tore, kui selliseid võistkondi oleks kümme. U18 puhul saan aru, et võivad juba mingid teised valikud olla tehtud ja need, kellel ei tulnud nii hästi välja, on kõrvale astunud. Aga heal tasemel U16 ja U14 võistkondi võiks tegelikult olla palju rohkem. Konkurentsist jääb meil puudu. Eesti võistkonnad kompenseerivad seda küll EYBL-i ja teiste turniiridega.
Kas noortekorvpall pakub Sulle, kui palju käinud ja näinud korvpalliajakirjanikule ka mängupildi ja -kvaliteeti poolest mingit emotsiooni?
Meil (Audentese SK – toim.) oli sel hooajal U16 karikamäng Tartu Ülikooli võistkonnaga, mis oli väga kihvt. Ma valetaks, kui ütleksin, et see ei olnud viimase aasta kõige ägedam mäng, mida Eestis näinud olen. Üks asi, et mu enda poiss oli seal, aga teine asi oli see, et mõlemalt poolt oli kehasid, pandi hästi kolmeseid sisse ja kvaliteeti oli minu arust ka. Kihvt oli, aga selliseid mänge võiks olla nädalast nädalasse, sest sealt tuleb ka arengut.
