2013. aasta suvel toimusid U20 vanuseklassi A-divisjoni Euroopa meistrivõistlused korvpallis Tallinnas. Olla ühel turniiril koos kahekordse NBA kõige väärtuslikuma mängija Giannis Antetokounmpoga… äge, eks? Kolm ja pool aastat hiljem ristiti mind ühes Õhtulehe loos aga tolle U20 koondise meestest suurimaks läbikukkujaks. Võib-olla ma olingi? Kuid kas pelgalt minu võimsa hüppe peale pandi siis sellised lootused?
Pean ausalt ütlema, et kohe alguses tekitas selle loo nägemine minus parajalt emotsionaalse motivatsioonipuhangu. Minu pihta on nii mõnigi kord meedias pori loobitud ja see on ühtepidi äge, teistpidi loomulikult ka frustratsiooni tekitav. Minu kunagine treener Indrek Ruut ütles ikka, et peatselt sa silma jääd, kas siis hea või halvaga, aga niisama kulgemine ei vii kuskile. Kõik see on andnud mulle piisavalt motivatsiooni, et mitte lihtsalt kulgeda, vaid alati midagi ära teha. Kohe, kui koroonaviirus alguse sai ja meil hooaeg lõpetati, mõtlesin, mis järgmiseks. Nii valmis SofaHoop – korvpalli lauamäng, millele hetkel käivad tootja otsingud. Elu peab alati liikumises olema.
Mul on olnud au mängida kogenud treenerite käe all. Selge on see, et sportlase psüühikasse jääb see alatiseks, kui ta ei täida endale seatud eesmärke ja unistusi. Selle targa mõttetera ütles mulle Üllar Kerde. Jäin selle üle mõtlema, et kui palju see mind puudutab. Omajagu ikka puudutab. Kui Eesti koondis võitis Kerr Kriisa vedamisel Leedut, oli see kuradi äge! Emotsioon oli kõva. Ma tean, milline töö on selle võidu taga, aga ma ei hakka üldse salgamagi, et nendel hetkedel tahaksin ka ise seal väljakul olla.
Mis siis ikkagi minuga vahepeal juhtus? Pärast seda U20 koondisesuve läks ju avalikuse ees kõik hästi, pääsesin isegi Itaalia kõrgliiga Serie A satsi Brindisi Enel. Kuid juba sel ajal hakkas mind vaikselt murdma põlvevigastus. Nimelt täpselt enne seda U20 koondisesuve kevadel Audenteses treenides maandusin õnnetult teise mängija jalale ja murdsin hüppeliigese. Mis seal ikka, juhtub. Pealegi olin neid hüpekaid väänanud nagu laudauksi ja väga suurt numbrit sellest ei teinud. Kipsist pääsedes ja vaikselt tagasi tulles tundsin, et põlv annab imelikult tunda. Meil oli Audenteses käepärast võtta tituleeritud suusakoondise arst, kobisin siis tema ukse taha. Seal ootas mind üleolev doktorihärra, kes pani pikemalt mõtlemata diagnoosi: reielihas on nõrgavõitu, vajaks tugevdavaid harjutusi ja massaaži. Lisaks loomulikult tippsündmus ehk kortisoolisüst. Jess! Programm käes läksin massaaži ning lihaseid tugevdama.
Paar nädalat oligi väga hea ja ilma valuta, peaga rõngas, nagu ikka. Kuid siis hakkas jälle tunda andma, seekord juba hullemini. U20 koondise laager oli tulemas ning seal trennides muutus valu lõpuks kohutavaks. Siis ootas mind ees juba kogenud ortopeed, mees, keda kutsutakse lausa ortopeedilise eriala rajajaks Eestis. Sai veidi niisama loba aetud ja järgmine kortisooli pauk sisse. Oh mind 19-aastast! Oleks mulle keegi vaid öelnud, et Martin, ära tee, sa keerad niimoodi kõik pekki!
Mõnda aega oli jälle tore. Jalg oli kerge ja rõngad raksusid. Koondisesuvi sai läbi ja läksin tagasi Raplasse. Nonii! Oota, ma ei saa ausalt öeldes enam kõndidagi, nüüd on küll mingi jama. Lõpuks suunati mind asjatundja juurde – Alo Kullerkann. Kiire liigutusega oli asi selge: Kutt, sul on menisk katki.” Ahahh, no kurat, teeme korda siis! Pärast operatsiooni kuulsin hinnangut: “See menisk oli nagu saepuru, võtsin ta ära. Aga selle jama tulemusel on kõhr ka sul päris palju kannatada saanud.” Tol korral ma veel ei mõistnud selle tegelikku tähendust.
Kerides paar aastat edasi Itaalias Brindisis käigu ja Rakvere hooaja ning hooaja ettevalmistuse, mis sai kaasa tehtud Itaalia esiliigaklubiga, olin ma uuesti arstikabineti ukse taga, põlv paistes ja valus. Sel korral läks jutt juba väga tõsiseks. Tegime järjekordse MRT, mida vaadates arst küsis küsimuse, mis noore sportlase maailma päris sassi lõi: “Mis sa veel teha oskad? Peale selle korvpalli?” Ma ei saanud üldse aru, vaatasin imestunult ja pärisin, et mismõttes? Kossumees olen ja seda oskangi. Mida ma veel siis oskama pean? “Vaata, asi on selles, et taolise põlvega sul väga pikka karjääri pole. Hakka vaikselt mõtlema, mida sa edasi tegema hakkad. Tegime Synvisc One süsti, mis on aidanud mu karjääri senini elus hoida ja tulin tulema.
21-aastase mehehakatisena pidin ma ühtäkki suure karjääri mõtted maha matma ja hakkama juurdlema, et mis ma siis tegema hakkan. Lõi pildi selgeks küll ja tõi mind maa peale tagasi. Olgem ausad, viis tegelikult päris sügavale põhja, kus oli vaja hakata mõtlema, kes ma siis olen? Kes on Martin Jurtom ja mida ta võiks veel elus teha lisaks korvpalli mängimisele? Sealt edasi hakkas käänuline teekond, mis on toonud mind tänasesse päeva, kus võin öelda, et olen palju kogenud, õppinud ja järeldusi teinud. Tunnen, et soovin kogemusnõustajana jagada kogemusi, millest võiks teisetele lootustandvatele korvpalluritele abi olla ja millest minul oleks omal ajal väga palju abi olnud.
Loo moraal on, et ükski mäng ega turniir pole nii oluline, et riskida kogu oma karjääriga. Kui tunnete kuskil valu, ärge laske enne mitmete oma ala spetsialistidega konsulteerimata kergekäeliselt endale mitte midagi sisse süstida.
Mis on kogemusnõustamine?
Kogemusnõustamine on sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset- ja/ või praktilist tuge.
Kogemusnõustajana on minu sooviks aidata Eesti korvpalli ja sporti edasi järgmistele kõrgustele, pakkudes korvpalluritele igakülgset tuge ja nõu millega iganes üks korvpallur antud ajahetkel mingil ristteel on. Mentaalne tervis on sportlase absoluutse tipu saavutamise juures ülioluline, aga sellest pikemalt juba järgmistel kordadel!
Martin Jurtom
“Tagatuba” on Martin Jurtomi poolt ellu kutsutud uus Korvpall24.ee portaali rubriik, kus ta aitab teiste tuntud korvpallurite abil lugejateni tuua sportlaskarjääri keerulisemad momendid, mis tavaliste korvpallisõprade eest reeglina varju jäävad. Martin Jurtom tegutseb kogemusnõustajana, et pakkuda korvpalluritele igakülgset nõu ja tuge.
