Tartu Ülikooli korvpallimeeskond on pärast noorenduskuuri Olybet Eesti-Läti korvpalliliigas hoidmas 6 võidu ja 7 kaotusega 9. kohta ja võitlemas jõuliselt play-off koha nimel. Liiga resultatiivseimate meeste hulgas on praeguse seisuga kolm Tartu mängijat. Näiteks Arnas Velicka viskab keskmiselt 20,7 punkti mängus, Julius Kazakauskas on toonud 16,2 ning Kregor Hermet 16,0 silma.
Et mehed terved püsiksid ja mänguks paremini valmis oleksid, on vaja kindlasti head füsioterapeuti. Tartu Ülikool on enda kõrgkoolist leidnud noore Rauno Kuusemetsa, kes töötab nüüd oma unistuste ametil. Korvpall24.ee uuris lähemalt, kuidas näevad mehe argi- ja mängupäevad välja, milliste vigastustega tuleb kokku puutuda ning mida selleks teha, et Tartu mängijad ühes tükis püsiksid.
Kus Sa oled füsioteraapiat õppinud ja kaua Tartu meeskonda aidanud?
Füsioteraapiat olen õppinud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning hetkel õpin sama eriala Tartu Ülikooli magistrantuuris. Tervishoiu Kõrgkoolis lõpetasin sel kevadel bakalaureuseõpingud ning ei kahetse hetkekski, et valisin selle kooli ja eriala. Tartu Ülikooli korvpalliklubi olen aidanud septembri keskpaigast alates.
Milline on Sinu tavaline päevarutiin? Mängupäeval?
Hetkel on mu päevad väga sisutihedad ja käed-jalad tööd täis. Kuna praegu on ka õpingud käsil, siis tuleb sageli enamus päevast koolipingis veeta või iseseisvalt õppida. Õhtud on aga korvpalliklubi päralt ja naudin seda täiega. Neil hommikupoolikutel, kus mul kooli pole, saan samuti trennides kohal olla ja poistel pilku peal hoida. Mängupäevadel on esimeseks asjaks hommikune trenn, kus saan mängijad veel põhjalikult üle vaadata. Mängule lähen juba paar tundi varem kohale, et mängijate saabumiseks oleks juba enamus asju tehtud. Alati vaatan meditsiinikottide sisu üle, et seal kõik vajalik olemas oleks. Lisaks toon jääkastidega jää kohale, panen mängijatele joogivee valmis, segan spordijoogid kokku ja panen rätikud pingile. Mängijate saabudes hakkan hüppeliigeseid teipima, mida mõni mäng võib isegi 7-8 kokku olla. Viimane tähtis osa enne mängu on soojendus, kus minu osa on umbes 10 minutit. Kohtumise ajal pean iga hetk olema valmis esmaabi osutama ning pidevalt mängijaid aitama. Peale matši panen valmis jäävanni ning teen kiirelt selgeks, kas mõni mängija sai ka vigastada. Üldjoontes on kogu aeg tegemist ning igav ei hakka.
Mida teed mängijate traumade ennetamiseks?
Traumade ennetamine on väga kompleksne. Näiteks teen mängijatele iganädalasi jõuteste kindlatele lihasgruppidele, et jälgida treeningkoormuste mõju igale mehele individuaalselt ning vastavalt sellele tuleb vajadusel treeningutes muudatusi teha. Väga oluline roll traumade ennetamisel on läbimõeldud soojenduse juhendamine. Minu osa on trenni alguses tavaliselt 10-15 minutit, mille jooksul teen erinevaid venitus- ja tasakaaluharjutusi, suunamuutusi, hüppeid ja kiirendusi. Kõike seda, mida läheb korvpalli mängides vaja. Lisaks aitab vigastusi ennetada jõutreening, mille eest vastutab Hannes Tamm. Ka mina teen soojenduse käigus erinevaid jõuharjutusi. Lisaks on väga oluline inimestevaheline suhtlus. Väga oluline, et mängija räägiks mulle kohe, kui mingi väike asi teda segab. Ühel päeval võib pisikesest probleemist saada suur probleem ning sportlane on sunnitud treeningutest ja mängudest eemale jääma. Minu roll on ka treeneritele mängijate tervisliku seisundi kohta infot anda. Ehk füsioterapeudi üheks tähtsamaks rolliks meeskonna juures on olla lüli mängijate ja treenerite vahel, keda kõik saavad usaldada.
Milliste vigastustega oled töö käigus kokku puutunud?
Eks kõige rohkem olengi kokku puutunud spordivigastustega. Olen enne korvpalli juurde jõudmist tegelenud ka päris palju jalgpalluritega. Oma lõpupraktika sooritasin Tammeka jalgpalliklubis. Olen töötanud FC Santose jalgpalliklubi juures ning olnud ka näiteks U-21 ja U-23 eesti jalgpallikoondiste füsioterapeut välismängudel. Kõige raskemad vigastused on olnud põlve eesmise ristatsideme rebendid. Laias laastus võib öelda, et selle vigastuse puhul võib taastusravi kesta terve aasta, kuid see on kindlasti iga sportlase puhul väga individuaalne. Kõige rohkem puutun tõenäoliselt kokku hüppeliigese sidemete vigastustega, mis on pallimängudes üsna sage nähtus. Lisaks olen näinud erinevaid lihasrebendeid, katkisi kulme, luumurde, peatraumasid ning igasugu kergemaid vigastusi, mis võistlusolukordades ikka ette tuleb.
Kas tipptiimile piisab ühest füsioterapeudist?
Esiteks tasuks defineerida, keda me tipptiimi all silmas peame. Kui võtame näiteks Eesti tippmeeskonnad, siis on ühe füsioterapeudiga võimalik hakkama saada, kuid alati on mitmekesi lihtsam. Näiteks välismängudel võib mängueelne õhtu venida päris pikaks, kui on palju tähelepanu nõudvaid mängijaid. Ka mina ei kanna päris üksinda Tartu korvpallimeeskonda oma õlul. Mängudel käib mul abis teine füsioterapeut Liisa Veerla ning samuti on iga hetk olemas Maarja Kalev, kes aitab nõu ja jõuga. Kui võtta nüüd näiteks mõni Euroopa tippklubi, siis ka sealt on näiteid, kus klubi juures töötab ainult üks füsioterapeut. Näiteks nii on see Kaunase Žalgirise puhul, kuid seal on ka lisaks arst ja muud personali rohkem. Kindlasti aitab rohkem füsioterapeute töö kvaliteeti parandada ning ka mängijate elu muutub mugavamaks. Alati on hea, kui saab kelleltki nõu küsida ja plaane läbi arutada.
Toob see amet leiva lauale?
Jah, see amet toob leiva lauale. Aga kindlasti ei tee ma seda tööd raha pärast. Mulle mängivad palju suuremat rolli emotsioonid, mida sportlastega ja spordivõistkondade juures töötades kogeda saab. Ja ega spordivõistkonna juures ei ole samas ka lihtne, sest paljud nädalavahetused on mängudel käimisega hõivatud ja õhtuti, kui teised puhkavad, on minul kõige tihedam töö käsil. Aga mulle see meeldib ja sellepärast seda teen. Kindlasti ei ole palganumber täiesti tähtsusetu, aga ilma pühendumiseta seda tööd teha ei saa.
Räägi oma isiklikest eesmärkidest ja unistustest.
Tööalaselt on kindlasti mu üheks suureks unistuseks olla osa Eesti olümpiadelegatsioonist. Pole isegi vahet, kas selleks on suve- või taliolümpiamängud, aga oma riigi sportlaste aitamine sellisel suurvõistlusel on väga suur au. Juba väikse poisina jälgisin õhinaga igasugu spordivõistlusi ja alati oli ülev emotsioon, kui meie omadel hästi läks. Selles ise osaline olla oleks kindlasti mu unistuse täitumine. Hetkel on ka korvpalliklubi juures töötamine mu unistuse täitumine olnud. Esimestel õpingute aastatel nägingi end kõige reaalsemalt korvpalliklubi juures töötamas, kuid siis tundus see kõik väga kättesaamatus kauguses. See, kuhu ma viimase poole aasta jooksul olen tööalaselt jõudnud, tundub mõni hetk täiesti uskumatuna, kuid see motiveeribki rohkem pingutama ning iga päev midagi uut õppima.
