Esmaspäeval toimus Eesti Korvpalliliidu poolt korraldatud pressikonverents, kus anti teada, et 21. veebruaril Saku Suurhallis toimuv Eesti – Serbia MM-valikmäng jääb viimaseks esinemiseks rahvuskoondise veteranidele Janar Taltsile, Kristjan Kangurile ja Gregor Arbetile.
155 mängu Eesti koondises kaitsespetsialistina vastaste kõige teravamaid skoorijaid taga ajanud ning snaiprina valusaid kolmeseid tabanud Gregor Arbet mäletab viimase mängu eel ka 17 aastat tagasi alanud koondisekarjääri väga eredalt, kuna mänguga kaasnes tema jaoks ka üks toon väga erakorraline seik.
Arbet soovitab kõigil Eesti fännidel Serbia mänguks saali tulla, et tõmmata kokku üks peatükk meie korvpalliajaloost ning panna noore generatsiooni pealetungiga alus uutele emotsioonidele.
Kokkuvõtlikku videolugu meie kolme kogenud koondislase viimasele mängule eelnevatest mõtetest saab kolmapäeva õhtul vaadata ka Tallinna TV saates “Spordisõbrad”.
Korvpall24.ee: Sind on ees ootamas viimane mäng Eesti koondises, aga kas Sa mäletad ka oma esimest koondisemängu?
Gregor Arbet: Kusjuures mäletan isegi, see oli Prantsusmaa vastu ja nüüd sain teada, et aasta oli siis 2002. Kaotasime, sain paar minutit mängida. Mul on see eredalt meeles, sest pärast seda käisin oma elu esimeses dopinguproovis. 2-3 minutit mängisin ja tiriti proovi andma.
Aga kui võtame kogu karjääri, siis millised on Sinu jaoks kõige ägedamad koondisehetked olnud? Kas oli selleks EM-finaalturniir või midagi muud?
See üks hetk oli mäng, kus Bulgaariat võitsime ja EM-pileti lunastasime. Kodus täissaali ees see emotsioon oli vägev. Kindlasti ka EM kokku nii head kui halvad päevad kokku. Need eredamateks hetkedeks ongi.
Olete koos Kanguri ja Taltsiga 150+ mängu koos koondisesärki kandnud. Mis Sul oma kaaslastest kõige ägedamate momentidena meelde on jäänud?
Neid mänge on nii palju olnud ja konkreetseid ei oskagi praegu välja tuua. Ma arvan, et koondises on alati mõnus olla – see atmosfäär ja seltskond. See koondisekarjäär on üles-alla meil käinud, aga kokkuvõttes jääb see ikkagi positiivselt meelde.
Millal Sinu teadvusesse noorkorvpallurina esimest korda tulid sellised nimed nagu Kangur ja Talts? Mäletad Sa neid aegu?
Janarit ma mäletan noorteklassidest küll, kuna me oleme mõlemad Tallinna poisid ja mängisime siis juba mingeid mänge koos. Kristjanit mäletan Audentese Spordikoolist, ta oli küll klass kõrgemal, aga siis hakkasime läbi käima. Ajast, mil me koos hakkasime ühes võistkonnas mängima, tekkis meil kohe klapp ning oleme sõbrad siiani.
Teil kõigil kolmel on oma klubides veel üsna suur roll, kas pole liiga vara koondisesärki varna riputada?
Ma arvan, et täiesti õige aeg on!
Mida Sa ütled korvpallifännidele, kellel nüüd hinges tuleb tühjus, et mehed, kellele koondises üle 150 mängu on saanud kaasa elada, lõpetavad?
Esiteks, tulge 21. veebruaril saali ja elage kõik korvpallile samamoodi kaasa nagu seni olete teinud. Tulevad uued (mängumehed)! Eesti korvpall läheb edasi!
