Eesti korvpallikoondise jaoks saab 21. veebruaril MM-valikmängus Serbiaga läbi üks pikalt kestnud ajastu, kui korraga teevad oma lahkumisetenduse rahvusmeeskonna eest Janar Talts, Kristjan Kangur ja Gregor Arbet.
Taltsi jaoks saab see olema 160. kohtumine Eesti särgis ning sellega jääb mees tõenäoliselt pikaks ajaks rekordinternatsionaaliks. Kangur ja Arbet saavad tõenäoliselt kirja oma 156. mängu.
Kuigi kõik kolm meest on oma klubide eest veel kandmas küllalt suurt vastutust, siis kõigi arvates on tegemist õige hetkega, et koondisekarjäärile joon alla tõmmata ning pikalt otsust ei kaalutud.
35-aastane Talts on seda meelt, et selles vanuses on mehed juba oma karjääris jõudnud pigem langevale trajektoorile. Sellest hoolimata pingutatakse Serbia vastu kõigest väest ning antakse endast parim.
Kokkuvõtlikku videolugu meie kolme kogenud koondislase viimasele mängule eelnevatest mõtetest saab kolmapäeva õhtul vaadata ka Tallinna TV saates “Spordisõbrad”.
Korvpall24.ee: Sind on ees ootamas viimane mäng Eesti koondises, aga kas Sa mäletad ka oma esimest koondisemängu?
Janar Talts: Kahjuks eredamalt seda esimest mängu ei mäleta. Tean, et see vist oli Bosniaga ja viskasin 2 või 4 punkti.
Aga kui võtame kogu karjääri, siis millised on Sinu jaoks kõige ägedamad koondisehetked olnud? Kas oli selleks EM-finaalturniir või midagi muud?
Kindlasti kokkuvõttes EM-finaalturniir, aga kõige eredam mäng oli see Bulgaariaga otsustav mäng, et saada EM-finaalturniirile.
Millal Sinu teadvusesse noorkorvpallurina esimest korda tulid sellised nimed nagu Kangur ja Talts? Mäletad Sa neid aegu?
See on hea küsimus muidugi, kuna me oleme enam-vähem sama aastakäigu mehed – Kangur on veidi vanem -, aga juba noorteklassides 15-16-aastaselt teadsime üksteist.
Olete koos Kanguri ja Arbetiga 150+ mängu koos koondisesärki kandnud. Mis Sul oma kaaslastest kõige ägedamate momentidena meelde on jäänud?
Üle 150 korra siin koos oldud ja Gregoril ja Kanguril on neid eredaid mänge kindlasti rohkem olnud ja siit mingeid üksikuid välja noppida on raske. Ütlen ausalt, et ei tule kindlat ühte mängu meelde, nad on tublid olnud.
Teil kõigil kolmel on oma klubides veel üsna suur roll, kas pole liiga vara koondisesärki varna riputada?
Kuidas ma nüüd ütlen… mingil määral oleme ikkagi hakanud trepist allapoole tulema. Kangur siin mõned aastad tagasi mängis veel Euroliigas. Eks me pingutame nii nagu jõuame.
Mida Sa ütled korvpallifännidele, kellel nüüd hinges tuleb tühjus, et mehed, kellele koondises üle 150 mängu on saanud kaasa elada, lõpetavad?
Ah, mis kurbus, siin pigem tasub olla rõõmus, et tuleb häid ja potentsiaalikaid noori peale, kes kindlasti viivad koondise ja Eesti korvpalli veel kaugemale ja kaugemale.
