Vahetult enne jõulupühi peeti Jüris noorte korvpalli karikavõistluste finaalid, kus tüdrukute arvestuses tegid puhta töö Audentese Spordiklubi neiud. Kui Audentese tüdrukutele oli nädalavahetus kahtlemata üliedukas, siis üldiselt valitsevad Eesti tüdrukute korvpalli kohal pikemat aega murepilved, kuna mängijate arv on poistega võrreldes kordades väiksem ja palju andekaid tütarlapsi lõpetab korvpalli enne tippu jõudmist ära.
Korvpall24.ee palus kogenud Audentese treeneritel Maia Dorbekul ja Reet Rausebrgil avada veidi hetkeseisu, miks U14 sarjas on tüdrukute meistrivõistlustel osalemas 9 tiimi, U16 vanuseklassis 8 ja U18 klassis sootuks vaid 4 naiskonda.
“Mul on tunne, et seal allpool läheb asi veel hullemaks. Vähemalt nii näen mina kui kogenum treener,” kartis Maia Dorbek, et aja edenedes võib tüdrukute korvpalli kandepind Eestis veel väiksemaks muutuda. “Mulle on praegu küll head pundid kätte sattunud. Tüdrukud on töökad ja käivad hästi trennis. Aga mis edasi nooremates klassides tuleb, seda ei oska täpselt öelda. Olen juba nii palju seda tööd teinud, et enam ei hakka mõtlema, mis viie aasta pärast saab.”
Reet Rausberg lisas: “See on kurb, et kandepind on väike ja tugevatel tiimidel on vähe võrdseid mänge. Hetkel on veidi kehv seis küll, aga loodame, et läheb paremaks. Õiges vanuses tüdrukuid on vähe, noori on igas tiimis sees. See paneb natuke mõtlema ja teeb kurvaks. Me jääme jänni oma kandepinnaga ja ma ei tea, kas tüdrukud gümnaasiumisse minnes väga tõsiselt enam korvpalli teha tahavadki. Need, kes käivad Audentese Spordigümnaasiumis, on sportlike sihtidega, aga just tavagümnaasiumite õpilased ei treeni piisavalt. Väidetakse, et õppida on liiga palju ja enam ei jõua piisavalt treenida. See on väga suur murekoht.”
Maia Dorbeku hinnangul peab edukal korvpalluril tahtmine mängida ja silm peab seda tehes särama, aga paljudel tüdrukutel läheb see enne noorteklasside lõppu mööda. “Mingil hetkel see silm lihtsalt enam nii väga ei sära ja siis tekivad allaandmised. Kogu aeg peaks olema nii, et tulevad rõõmsalt trenni ja mängule. Ei oskagi põhjust tuua, miks see mingil hetkel kaob.”
Rausberg nõustus kolleegiga. “Mulle tundub, et väga raske hetk on gümnaasiumisse mineku aeg. See on tüdrukute jaoks uus väljakutse, kus väidetavalt õppekoormused tõusevad märgatavalt ja tavagümnaasiumis on õpinguid raske spordiga ühendada.”
Aastakümnete jooksul treenerina palju erinevaid tüdrukuid näinud Dorbeku hinnangul on generatsioonid ja isegi lähestikku paiknevad vanuseklassid täiesti isemoodi. “Täpselt nii, nagu iga laps on erinev. Mina üritan alati kätte saada need, kes võtavad minu nõuanded vastu. Ei saa töötada lastega, kes ei allu mitte millelegi. Siiani olen õpilased ikkagi leidnud. Ma arvan, et (Eesti naiste korvpalli laiem kandepind) ei jää treenimise taha. Lapsed ikkagi käivad trennis ja teevad. Küsimus on, milline materjal käes on, kellest mängijat teha.”
“Kui mõtlen ajas tagasi, siis kunagi oli lapsi rohkem ja nende oskused olid trenni tulles paremad. Nüüd tulevad tüdrukud trenni ja neid peab esmalt jooksma õpetama. Võib-olla see tänapäeva ajastu ongi lapsed selliseks teinud, sest hoovisporti pole ja pigem tuleb vaadata, et sulle tänaval arvutit näppides otsa ei joosta,” lisas Dorbek.
Rausberg nõustu oma kogemusele tuginedes, et järjest keerulisem on tüdrukute gruppidesse lapsi saada ning põhjuseid on mitmeid. “Ma ka ju käin koolides ja lastel on esimese hooga hea meelega käed püsti, aga kui on trennituleku aeg, siis kohale ikkagi ei tulda. Hetkel on tantsimine, tennis ja ujumine ehk sellised “ilusad” või eluks vajalikud alad tütarlaste hulgas populaarsemad kui pallimäng.”
Rausbergi sõnul tema püssi põõsasse visanud pole ning ei usu, et seda teistestki meie treeneritest keegi teeks. “Hetkel pole kerged ajad, aga eks me teeme Eesti korvpalli nimel ikka tööd. Proovime ja üritame. Kõik teevad oma tööd nii, nagu nad suudavad ja palju jõudu on. Keegi ei taha ju halvasti teha. Lihtsalt hetkel on selline seis,” uskus Rausberg helgemasse tulevikku.
Kui korvpallipodcastis “Möödavise” on saatejuhina üles astuv treener Marko Parkonen korduvalt väljendanud arvamust, et tüdrukuid ja naisi tuleb treenida täpselt samamoodi nagu poisse, siis Maia Dorbek päris 100-protsendiliselt sellega nõustuda ei tahtnud. “Iga tüdruk ei võta seda omaks, kui mõni meesterahvas neid nagu poisse treenima tuleb. Naistreener saab ka hakkama, kui lapsed on tublid. Mõned tüdrukud võivad meeste käe all treenides sootuks ära kaduda. Nagu öeldakse, tüdruku hing on ikkagi veidi erinev.”
