Eesti naistekoondise peatreener Janne Schasmin alustas oma Facebooki lehel Korvpallitreener Janne uut rubriiki, kus usutletakse Eesti korvpallis olulist rolli mänginud naisi. Avalöögi tegi Erika Eluri, keda Schasmin iseloomustab kui maksimalisti nii korvpalliplatsil kui väljaspool seda.
177 cm pikkune Eluri kuulus omal ajal kõikides vanuseklassides Eesti koondisesse, sealhulgas 1974-75 täiskasvanute esindusnaiskonda. Vahemikus 1975-97 teenis Eluri Eesti meistrivõistlustelt arvukalt pronksmedaleid, kuni lõpuks 1998 sai AGA/Löfbergs Lila naiskonna särgis mängiva mänedžerina kätte ka kauaihaldatud kuldmedali.
Hiljem on Eluri jätkanud aktiivselt seenioride korvpallis ning võitnud veteranide maailmamängudelt kulla (2001), 3 hõbedat (1998, 2002, 2011) ja 2 pronksi (1994, 2007).
Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?
Korvpallitreeningutel hakkasin käima esimeses klassis, kui kehalise kasvatuse õpetaja koos treeneri Kaljo Prueliga tulid klassi ja küsisid, kes pikkadest tüdrukutest tahavad tulla korvpalli mängima. Esimeses trennis olid peaaegu kõik kolme esimese klassi tüdrukud. Kevadeks olin omavanustest ainus ja treenisin edasi vanemate tüdrukutega ja nii enamus treeninguid keskkooli lõpuni. Kuna olin alustanud vara, siis 12-13-aastaselt olin omavanustega võrreldes rohkem treeninud ja Kalju Valgus kutsus mind ka suusatrenni. Käisin ka mitmetel suusavõistlustel, kus tulin auhinnalistele kohtadele. Enno Karrisoo tahtis, et hakkaksin väravpalli mängima. Olen vasakukäeline ja mitmeid kordi tegime väravpalluritele koolimängudel seljad prügiseks. Sain kohe aru, et suusatajat minust ei saa, meeldis ikka võistkonnas mängida.
Mind motiveeris korvpalli mängima see, et noorest peast tuli palju häid võite ja parima mängija eriauhindu mitmetelt turniiridelt. Tahtsin igal järgmisel mängul ja turniiril parim olla. Samuti olin suur Tallinna Kalevi meeskonna fänn ja puupüsti täis Kalevi spordihallis igal võimalusel kohal. See oli suur õnn näha nii lähedalt tugevate mängijatega Nõukogude Liidu korvpalli, kellest paljud võitsid medaleid nii OM-il kui MM-il.
Mis on kõige erilisem või meeldejäävam moment Sinu korvpallurikarjääri jooksul?
Korvpall on minuga koos elanud 55 aastat. Eredaid mälestusi on palju. Kindlasti oli mulle tähtis, kui treener teatas esimest korda, et olen arvatud Eesti koondisesse. Olin siis 13-aastane. Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil 1974. aastal saavutatud tugev 3. koht. Rahvaste spartakiaad 1975. aastal, kus kuulusin esimest korda Eesti naiste rahvuskoondisesse. Võistlus toimus Riias ja meil õnnestus mängida ka kuulsa Uljana Semjonova vastu.
Samuti olen alates 1994. aastast Austraalia turniirist kuni 2013. aasta Torinoni võitnud 8 medalit veteranide maailmamängudelt. Olen ka esimene tänavakorvpalli meister, kui aastal 1993 peeti võistlused Tallinnas Vabaduse väljakul.
Millega oled saanud lisaks mängimisele panustada meie korvpalliellu?
Olen 14 aastat juhtinud naiste korvpallivõistkondi (AGA/Löfbergs Lila jne.). Enamus kordi mängisime finaalis. Olen panustanud ka Ilmar Kullami fondi. Olen aidanud organiseerida ka osalemist veteranide maailmamängudel.
Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?
Praeguseks olen töötanud 26 aastat Kadaka spordihallis, kus olen samuti seotud korvpalliga. Tänu korvpallile on minu ellu tulnud palju häid tuttavaid. Palju on olnud ilusaid ja meeldejäävaid elamusi ja reise erinevatel eluetappidel. Ja mis eriti tore, sellesest kõigest on saanud korvpallipisiku ka minu tütred Jana, kellega mõlemad oleme 35+ vanuseklassi maailmameistrid, ja Greete ning lapselaps Emma.
Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses?
Noortele soovitan, kui olete juba selle ägeda mängu valinud, siis andke endast kõik, et saavutada parimad tulemused nii treeningutel kui võistlustel. Suhtu trennidesse tõsiselt, võimalusel kasuta spordisaali ka pärast trenni ja ole võistlustel auahne. Taha olla parim ja sea endale kõrged sihid. Siis varsti teavad ja tunnevad teid kõik ja teil on tulemas imeline tulevik korvpallis.
Mõni kogemus või soovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?
Praegusel keerulisel ajal katsuge olla positiivsed, õppige hästi, käige ja treenige rohkem värskes õhus ja mõelge välja midagi ägedat, mida tavaelus pole lihtsalt aega teha. Ja ikka 2 meetrit vahet.
