Tänavusel koroonaviiruse poolt uppi löödud korvpallihooajal mängis mitu Eesti naiskorvpallurit Prantsusmaa madalamates liigades. Kui esiliigas toimetanud tsentri Maaja Bratka tegemisi saime jooksvalt teieni tuua, siis NF2 sarjas pallinud neidude toimetamine jäi statistika puudumise tõttu kajastamata.
Üheks NF2 liigas pallinud mängijaks oli värskelt 20-aastaseks saanud 187 cm pikkune keskmängija Martha-Liisa Oinitš, kes esindas ACLPA Basketi naiskonda. Korvpall24.ee portaal uuris neiult, kuidas tema tänavune hooaeg kulges.
Saime teada, et Oinitš hooaja algus oli raske trauma tõttu väga nukker, kuid uue aastanumbriga taas hoo üles saanud eestlanna suutis seejärel kuni koroonakriisini oma naiskonna eest ilusaid esitusi teha.
Pidid koroonaviiruse tõttu kiirelt kodumaale naasma, mis tundega klubi juurest lahkusid?
Eks see hooaeg kripeldama jäi nii oma alguse kui lõpu poolest. Augustis sain pärast kahte nädalat treeninguid naiskonna esimesel kontrollmängul parema jala hüpeliigese sidemete rebendi koos avulsioonmurruga. Eks alguses lootsin nii mina ise, treenerid kui füsiod, et tegemist on lihtsa hüppeliigese väänamisega ja varsti olen platsil tagasi. Aga kui jalg paranemise märke ei näidanud, siis lõpuks magnetuuringust selgus jala tegelik olukord. Treenerid ja füsiod olid kindlad, et sel hooajal ma enam platsile ei saa ning septembri viimastel päevadel sõitsingi koju tagasi.
Tuleb tunnistada, et koduteel oli klomp kurgus ja meeleolu ikka väga maas. Aga suur tänu Dr. Madis Rahule ja meie füsiodele. Kuu aega pärast koju jõudmist sain kargud nurka visata ning hambad ristis treenides klubile vahetult enne jõule öelda, et olen vormi tagasi saanud ning võin taas täiskoormusega treenida ja mängida. Kolmandal jaanuaril sõitsingi juba tagasi ja esimene mäng oli kahe päeva pärast.
Kuidas teie naiskonnal tänavune hooaeg kuni katkestamiseni kulges?
Hooaja esimene pool läks klubil väga hästi, aga detsembris toimus naiskonna koosseisus muudatusi ja kui mitu mängijat langes veel ka vigastustega välja, siis mängisime hooaja lõpetamiseni seitsme-kaheksakesi. Naiskonna vaim oli hea, meil oli hoog sees ning suutsime oma lühikese pingiga säilitada alagrupis teist kohta. Hooaja esimeses pooles, kui olin vigastusega väljas, siis kaotasime 10-st mängust kolm. Jaanuarist alates jõudsime mängida seitse kohtumist, millest kaotasime vaid ühe ja sedagi kõigest kahe punktiga.
Enda mängude ning vormiga olin rahul. Koostöö platsil kaaslastega ja selle kõrval treeneriga sujus, mistõttu oli tõesti kahju ära tulla. Eks see prantslaste usk hooaja jätkumiseks oli nii suur, et ega nad mind enne ära ei lasknud sõita, kui Eesti Prantsuse saatkond andis välja ametliku kutse oma kodanike koju pöördumiseks. Olime peatreeneriga nüüdki pidevas kontaktis ning tema usk, et kohe-kohe saab mängudega jätkata, kustus alles nüüd, kui tuli sealse korvpalliliidu ametlik otsus hooaja lõpetamisest.
Kui suurt rolli naiskonnas Sina kandsid? Oskad mingeid numbreid ka välja tuua?
Olin ikka põhimängija ja pidevalt liidrirollis ning mänguminutid kogunes kõikides mängudes rohkelt, tihti ka täisaeg. Mõne minuti sai puhata, aga see oli ka kõik. Alguses tuli kohtunike vilega harjuda, mõnes situatsioonis oldi väga ranged, järgmisel hetkel lasti lammutada. Esimeses mängus sain viis viga täis, edasistes kohtumistes püüdsin kiiremini kohaneda, mis ka õnnestus. Mängud on seal liigas kiired ja füüsilised. Enamus mängudes viskasin 20 või rohkem punkti. Paraku statistikat NF2 liigas meile harjumuspärasel moel ei tehta ning seetõttu on väga raske ka numbrilist kokkuvõtet teha.
Mis tasemel liiga see NF2 oli võrreldes näiteks Eestis kogetuga?
Eesti naiste meistriliigaga on tase sarnane, kuid mängupilt on palju kiirem ja agressiivsem. Olles harjunud Audentese koormustega, siis oleksin tahtnud suuremat saalitreeningute tihedust. Vaba aega anti üllatavalt palju, kasutasin seda siis kas jooksmisele või jõusaalis käimisele.
Kas rääkisite klubiga ka tulevikuplaanidest? Oodatakse Sind sinna tagasi?
Rääkisime veidi ka tulevikust ja nemad ootavad mind sinna väga tagasi. Aga mingeid kokkuleppeid pole ning ise tahaks mängida kõrgemal tasemel ja professionaalsema tiimiga. Klubi oli väga tore ja armas, aga… Ajad on kõikjal keerulised ning vaevalt enne suve midagi selgub. Agendile olen oma mõtetest ja soovidest teada andnud, tuleb oodata ja vaadata. Hetkel midagi kindlat ei ole, aga nii korvpall, kui ülikooli õppima asumine on mõlemad väga motiveerivad. Tulevik näitab.
Kas ülikooli mineku all mõtled siin Eestis õppima asumist või on mingeid USA plaane?
Pigem Eestit, aga ei välista ka Euroopa ülikoolide võimalust. Profileping lõikas juba USA ülikoolidesse mineku võimalused ära.
Kuidas nüüd kevadel ja suvel treenid?
Hetkel on suvised plaanid treeningute osas kõigil lahtised, sest keegi ei tea, kui pikalt eriolukord kestab. Käin jooksmas ja teen trenni individuaalselt. Eks saalist ning korralikust pallitrennist tunnen küll puudust.
Fotod: ACLPA Basket Facebook
