Eesti U16 koondis pakkus kolmel õhtul järjest Pirita Majandusgümnaasiumi saali troopilist palavust trotsima tulnud pealtvaatajatele suurepärase elamuse, kui järjepanu alistati Rootsi, Leedu ja Läti eakaaslased ning võideti Balti matši karikas.
Juba 10. augustil on U16 koondisel algamas turniir, milleks on kogu see suvi treenitud – Euroopa meistrivõistluste A-divisjon Novi Sadis. Alagrupikaaslasteks on Eestil Gruusia, Prantsusmaa ja Itaalia. Ka Balti matšil mänginud lätlased ja leedukad on mängimas A-divisjonis.
Korvpall24.ee istus pärast medalite kättesaamist viieks minutiks maha U16 koondise peatreeneri Marko Parkoneniga, kellel palusime analüüsida Tallinnas lõppenud turniiri ja oma hoolealuste hetkeseisu.
Kuidas turniiri esimese emotsiooni pealt lühidalt kokku võtad?
Turniir läks kokkuvõttes meie jaoks enam-vähem korda. Võitsime küll kõik mängud, aga mõned asjad lõid välja – natuke ebakindlust teatud mängijatega. Eesmärk oli, et ei saaks suuri kaotusi, mis poistel tuju alla tõmbaks. Nad saavad aru, et nädala pärast võib loota igasuguseid asju ja mängida korralikku kossu.
Kõrvaltvaatajale jäi mulje, et saite kolm täiesti erinevat mängu. Rootsi mängus domineerisite 50 punktiga. Leedu vastu olite ise kogu mängu eest ära, aga Läti oma oli vastupidine, kus pidite ise järgi tulema.
Rootsi oli üllatavalt kehv. Rääkisime ka treeneritega pärast ja nad olevat tulnud otse treeninglaagri pealt ja seis polnud hea. Leedu vastu saime hea võidu, aga mängu lõpus rabistamine ei jätnud võistkonnale head kindlust. Olime enam-vähem kogu mängu kindlad, aga siis hakkasime niisama rabelema. Läti vastu polnud osad mehed alguses valmis – pabistasid ning mõtlesid üle. See oli hea, et tulime kaotusseisust välja ja saime ette. Lätil on head treenerid ja nendega on vägev mängida, sest nad on väga emotsionaalsed.
Sa oled ka ise emotsionaalne. Kas suudad ennast kontrollida või vahest sõidab katus endalgi ära?
Eks ta ikka sõidab, aga ma arvan et enamik mängijad on sellega harjunud. Nad saavad aru, mis jutt peaks minema ühest kõrvast sisse ja mis välja. Üritan kindlasti vältida seda, et lähen isiklikuks, kuna pärast võib tulla jama ja siis pean vabandust paluma. Kui tahan treenerina mängus sees olla, siis ma kahjuks muutun selliseks.
Saalis olid kolm päeva tingimused troopilised. Kuidas Sa meeste füüsisega rahule jäid? Kas nad kestsid ära need kolm päeva järjest?
Kartsin hullemat, aga tundub, et polnud probleeme sellega. Arvan, et Serbias on nädala pärast samasugune ilm. Hea, et Eestis on sellised ilmad, kuna nad harjuvad sellega ära, et kolm nädalat on koguaeg 30-40 kraadi.
Sisuliselt igas mängus kerkis keegi uus mees esile, kes skoori hakkas tegema. Kas Sinu jaoks on see pluss või just ohumärk, et pole ühte-kahte kindlat liidrit?
Arvan, et see on meie trump. Vastastel on nii raskem, kuna nad ei tea kunagi, mida keegi võib teha. Hea oleks, kui saaksime ka sellise mehe, kes teeb koguaeg oma ära. Ei pea panema 25 sanga, vaid 10-15 ja siis keegi veel toetaks kõrvalt. Enamik koondislastest on oma klubides liidermängijad, kes on harjunud skoori tegema. Mõnikord, kui keegi palli ei saa, siis on arusaamatusi mänguskeemiga ning mõnel on mingid teised harjumused, mis väsimusega löövad välja.
Kuidas poiste tervis on? Kas kõik on terved? Joonas Riismaa on näiteks silmnähtavalt longanud kaks päeva.
Nad peaksid olema kõik terved, võib-olla on mõni pisivigastus. Riismaa sai lihtsalt “puuka” eile (teisipäeval – toim.) ja seepärast lonkas. Saime Fredilt (füsioterapeut Frederik Ross – toim.) tema puhul rohelise tule, siis kaalusime väga pikalt, kelle tänasest mängust välja jätame.
Mis on järgmised tegevused enne EM-ile minekut?
Treenime kaks päeva, nädalavahetus on vaba. Esmaspäeval tulevad 12 meest kohale, treenime uuesti kaks päeva ja kolmapäeval on minek.
Kas Sulle on need 12 meest teada?
Eks nad vaikselt loksuvad välja, aga kaks päeva on veel aega. Reedel otsustame ära, milline see lõplik koosseis saab olema.
