Tänavu augustis Leedu suurklubi Žalgirise noortesüsteemiga liitunud 17-aastane tagamängija Kerr Kriisa rääkis klubi ametlikule telekanalile Žalgiris TV endast ja sellest, kuidas ta seni Žalgirises ning Leedus kohanenud on.
Kuidas sa korvpalli juurde jõudsid?
Kui ma olin väike, siis alguses tahtsin saada jalgpalluriks, aga mu isa aitas mind veidi selle otsuse tegemisel (muigab). Meie peres on korvpall number üks.
Kas see vastab tõele, et su isa jätkas profikorvpalli mängimist selleks, et mängida sinu vastu ametlikus kohtumises?
Jah, mõne aasta eest mängisime me üksteise vastu.
Kuidas see oli?
See oli midagi uut ja toredat.
Kuidas sa langetasid otsuse tulla Leedusse ja mängida Žalgirise süsteemis?
Otsuse langetamine tuli kergelt. Iga leedulase unistus on mängida Žalgirise eest ja Eestist pärit olles tähendab see veelgi enamat. Ma teadsin, et treenerid, organisatsioon ning keskkond on siin väga head. Siin on kõik lihtsalt suurepärane.
Võib-olla sa tunned Siim-Sander Venet, kes varem samuti Žalgirises mängis? Võib-olla sa rääkisid temaga enne Leedusse tulekut?
Jah. Tegelikult ma saabusin siia ja me rääkisime pisut Instagrami vahendusel.
Seega „Simas” aitas sul otsust langetada?
Mitte päriselt, aga me rääkisime.
Räägime sinu elust Leedus. Kuidas sulle seni Leedus meeldinud on?
Tegelikult on kõik sujunud päris hästi. Ma sulandusin meeskonda kiiresti ja nad on minule juba praegu peaaegu et perekonna eest. Mulle valmistavad pisut raskusi cepelinai (ehk tsepeliinid, suured pelmeenid, Leedu rahvustoit – toim.). Nad ei maitse mulle eriti, aga ma üritan nendega harjuda.
Kas sa oled mõningaid leedukeelseid sõnu õppinud?
Muidugi, „aš noriu picos” (soovin pitsat), „labas” (tere). Muidugi tean ma lihtsamaid igapäevaseid väljendeid.
Millised on sinu ootused algavaks hooajaks Žalgiris-2 meeskonnaga?
Areneda mängija ja inimesena ning võtta igat trenni kui viimast.
