ARVAMUS | Kas eestlased peaksid tahtma üldse NBA-sse pürgida?

-Giannis Antetokounmpo | Foto: AP/Scanpix

Eesti noored pallurid Henri Drell ja Sander Raieste tekitasid kevadel palju kära, kui oma nimed NBA drafti üles andsid. Tekkisid ootused, et peale Martin Müürsepa saame omale korraga juurde veel kaks unelmate liiga meest. Nüüd teame, et mõlemad võtsid oma nimed noormängijate valikust maha ning eks aeg näitab, kas need sinna järgmisel aastal uuesti üles pannakse. 

Mitmed Euroopa staarid nagu Nando De Colo, Nikola Mirotic, Aleksei Šved jt on erinevatel aegadel tippvormis olles USA-st tagasi Euroopasse tulnud, kuigi võiksid praegugi seal tegusid teha ja korralikke summasid teenida. Mirotic on välja toonud soovi heidelda tiitlite eest. Kui sattuda klubisse, mis tiitli eest ei heitle või mängija ise pole peategelaste hulgas, siis polegi seal hooaja jooksul millegi väga olulise nimel võidelda ning sarnast seisukohta on jaganud ka kunagine tippmängija Mirza Teletovic. Vahest ei peakski nii väga sinna ookeani taha trügima ja noortel talentidel tuleks võtta sihiks hoopis Euroopa tugevamates sarjades läbilöömine? Vaatan lähemalt milline on praegune NBA nägu ja kas eestlastel tasuks sinna minna ning millist rolli nad kannaksid.

NBA vs muu maailm

Korvpalliringkondades on kõlanud mõtted nagu Euroliiga ja NBA tase on ühtlustumas, Euroopa korvpall on põnevam ning pigem tehakse ookeani taga enne kohamänge showd, kui tegeletakse tõsise korvpalliga (Martin Müürsepp on nimetanud seda ka tsirkuseks). Vaatame otsa faktidele ehk mõlema sarja klubide omavahelistele mängudele. Esmakordselt hakati hooajaeelseid kohtumisi pidama 1970-ndate lõpus ning silma hakkab, et esimese kohtumise võitis 1978. aastal tõepoolest Euroopa tipp Tel Avivi Maccabi Elite toonase Washington Bulletsi (praegune Washington Wizards) vastu ühe punktiga. Järgmised kaotused said New Jersey Nets (praegune Brooklyn Nets) ja Phoenix Suns 1984. aastal ja samuti Maccabi vastu. Nendest kaotustest ei maksa aga järeldusi teha. 90-ndatel ei saanud NBA klubid muu maailma meeskondadelt ühtegi kaotust. Sealt edasi on paljude võitude kõrvale saadud Euroopa tippudelt vaid mõned korrad lüüa. Seega, kui 90-ndad välja arvata, siis unelmate liiga meeskonnad aeg-ajalt saavad Euroliiga tiimidelt kõrvetada, kuid vaekauss on üldises plaanis tugevalt NBA kasuks ja kõrgel tasemel show peaks olema vaatamist väärt küll. Seda enam, kui mõni oma mees seal palliks.

Kui klubide seisukohast tase pigem ei ole ühtlustunud, siis on see toimunud koondiste tasandil. Ennekõike tuleb siin arvestada USA meeskonna kõikuvat ülemvõimu muu maailma ees. Pärast Ühendriikide võidumarssi 1992. aasta olümpiamängudel (sel ajal oli NBA-s 23 välismängijat) on hulga rohkem muu maailma mängijaid (ennekõike Euroopast) NBA-sse värvatud. Need pallurid on järjest enam hakanud ära võtma potentsiaalsete USA tulevikumeeste kohti rotatsioonis ja tugevdavad sealt saadud kogemustega oma maa meeskondi. Hooajal 2016-17 oli rekordiliselt palju välispallureid unelmate liigas – 113. Mõnevõrra on see paaril hooajal vähenenud, kuid trend on jätkumas ja siinkohal andsid tooni ka meie mehed, kui selle aasta noormängijate valikusse andis ennast üles rekordiline arv rahvusvahelisi pallureid. See näitab, et NBA on kogu maailma talentidele avatud ning pole mingi ime kui ka meie meeste vastu huvi tuntakse. Rahvusvahelisel areenil muutub korvpalli üldine tase seega järjest kõrgemaks ja huvitavamaks.

Kolmesed, need kolmesed…

On avaldatud arvamust selle üle, et NBA kaitsemäng on alla käinud ning pigem soovitakse parema rünnakuga vastased üle visata ja see omakorda muudab mängupildi ning pallurite oskused väga ühekülgseks. Paljud rünnakud näevad välja igavad, sest ründemängijad ei otsi sageli muud lahendust, kui viskavad kolmeseid peale. Vaadates statistikat, siis meeskondade keskmine punktisaak mängus on üle 10 silma rohkem, kui 90-ndate lõpus ja 00-ndate esimesel poolel. Jah, kolmesed toidavad paremini kui kahesed ning rohkem on ruumi vise teele saata. Siiski, korvialuse toimetamise ja kaitsemängu fännidel pole põhjust pead norgu lasta, sest samas suurusjärgus skooriti ka 80-ndatel ehk rünnaku domineerimine pole NBA-s mingi uus nähtus.

Praeguse ründemängu juuri tuleb otsida hiljaaegu kolm tiitlit võitnud Golden State Warriorsist, kes nihutas rünnakuteravuse korvi alt perimeetrile. Teised meeskonnad hakkasid seda stiili edukalt matkima ning võib jääda mulje, et ainult meeletu kolmeste loopimine toob tiitleid. Aga Warriors tuli meistriks siis, kui meeskonna kaitsereiting oli samuti liiga tipus. Lõppenud hooajal oli see liiga keskmiste hulgas (13.) ning tuligi neil suu tiitlivõidust puhtaks pühkida. Siinkohal ei saa me kunagi teada, kas terve Kevin Durant oleks nende jaoks finaalseeria Toronto Raptorsi vastu päästnud või mitte.

Olgugi, et mängude skoorid on suured, peab paika tõsiasi, et tiitleid toob ikkagi hea kaitsemäng, mis on suuresti korvi alt nihkunud kolmesejoone taha. Seejuures saavad praeguses kolmestele orienteeritud mängus särada ka need, kel väga head viset pole, kuid on muud hinnalised oskused. Liiga parima mängija tiitli pistis seekord kotti kreeklane Giannis Antetokounmpo, kes muuhulgas üksteise võidu nihutas prantslase Rudy Gobert’ga NBA pealtpanekute rekordit (enim donke ühel hooajal). See näitab tõsiasja, et kaitsemäng on nii laiali kistud, et korvi alla on ühtäkki palju vaba ruumi tekkinud ja selline olukord laseb särada ka keskpärase viskekäega palluritel. Samuti on suures hinnas head perimeetri kaitsjad, kes suudavad hästi sööduliine katta, et korvi alt ei tuleks lihtsaid punkte ning samas segavad viskajal mugavalt kolmeseid teele saata.

Palgalõhe

Lõpuks tuleb rääkida ka rahast ja NBA-s on viimastel aastatel seda väga palju juurde tulnud. Kui pikka aega oli ainus üle 30 miljoni dollari (ligi 27 miljonit eurot) suuruse aastasissetulekuga leping vaid Michael Jordanil siis praegu tehakse tippudega lepinguid, mis toovad neile peagi sisse 50 miljonit dollarit (üle 44 miljonit eurot) aastas ja enam. Vaatan numbritele otsa lõppenud hooaja põhjal. Kui NBA-s sai enim teeninud pallur Stephen Curry üle 37 miljoni dollari (ligi 33 miljonit eurot) hooaja eest, siis Euroliiga enim teeninud pallur Aleksei Šved pistis taskusse “kõigest” 4 miljonit dollarit (3,5 miljonit eurot). Palgavahe tippmängijate osas on seega meeletu. Märkimisväärne on veel, et Nando De Colo ja Nick Calathes teenivad Euroopas mängides kordades rohkem, kui nad teenisid ookeani taga. See näitab, et korraliku NBA kogemusega on võimalik Euroopas kopsakaid lepinguid teenida ka sellistel palluritel, kes ookeani taga olid keskpärased rollimängijad.

Eestlaste NBA-sse pürgimise mõttekuse saab kokku võtta nii: kui võimed vähegi lubavad, siis suure teenistuse ootuses ja võimaluse nimel heidelda maailma parimate pallurite vastu tasub igal juhul minna. See eeldab aga suurepäraseid individuaalseid oskuseid kasvõi mõnes mänguelemendis. Näiteks Drell ja Raieste on mõlemad pallurid, kes valdavad heal tasemel mitmeid elemente. Nad on küllaltki pikad ja liikuvad ning kaare tagant ohtlikud. Raieste võiks minu hinnangul esimese hooga nime teha tugeva perimeetri kaitsjana ja Drell ohtliku viskajana. Mõlemad oskavad ka läbi murda ning Raieste plahvatuslikkus sealsele publikule kindlasti meeldiks. Ootan igatahes huviga mida noored mehed sel hooajal suudavad ja loodan väga, et järgmise aasta draftis on taaskord keegi meie tulevikutegijatest kohal ning saab oma võimaluse NBA-s.

Raivo Tammus, korvpallifänn

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar