fbpx
Close

Endine Eesti koondislane veetis kolledžikarjääri USA ühes kõige depressiivsemas linnas

Avatar
-Viive-Kai Rebane treeningul | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. Viive-Kai Rebane on üks nendest endistest naiskorvpalluritest, kelle karjääri trajektoor sunnib vägisi küsima: “Aga, mis siis, kui…?” Tänaseks igapäevaselt isa mesitalus tegutsev naine meenutas muuhulgas intervjuus muigega, kuidas ta USA-s kolledžikorvpalli mängis.

“Võib öelda, et (mängustiil USA-s) oli absoluutselt erinev. Seal oli juba palju teistsuguseid reegleid, mis meile tundusid imelikud. Esiteks mängiti siis ülikoolis veel 2×20 minutit. Rünnakuaeg oli 30 sekundit, mis tegi mängu aeglaseks. Neil on ka kolmesekundiala hoopis teise kujuga. Issand, siis see 1+1 reegel, mida me alati naersime. Kui sulle tehti tavaline viga ja vastastel olid võistkondlikud vead täis, siis anti esialgu üks vabavise. Kui selle said sisse, alles siis said õiguse ka teisele viskele. See tundus lihtsalt nii naljakas meie jaoks,” selgitas Rebane.

Binghamtoni kolledžis õppinud ja pallinud naine valis kooli peamiselt hariduse perspektiivist ning seetõttu sattus ta New Yorgi osariigi väikelinna, mis oma kunagise sära oli selleks ajaks ammu kaotanud. “Mul polnud seal eriti aega midagi muud teha, kui treenida ja õppida. Minu võimalused kuhugi minna olid üsna olematud ja enamuse aja veetsin ülikoolilinnakus. Ma kujutan ette, kui ma oleks elanud New Yorgis või Miamis, oleks hoopis teine lugu olnud. Binghamton oli tol hetkel valitud viie kõige depressiivsema USA linna hulka,” naeris Rebane.

Ta jätkas neli aastat tema kodulinnaks olnud Binghamtoni iseloomustamist: “USA-s on paljudes linnades see probleem, et kui tööstus kaob, sureb linn põhimõtteliselt välja (Binghamtoni allakäigu põhjustas IBM-i peakorteri lahkumine linnast, mis viis kaasa ka suure hulga ülejäänud elektroonikatööstust – toim.). Seal on elanikkond vananenud ja rohkem keskmisest vaesemat rahvast. See annab tooni ka linnapildis. Ülikool asus paar kilomeetrit linnast väljas ja see oli kõik superilus ja uhke. Aga linna polnud meil väga asja.”

Loe täispikka intervjuud siit: INTERVJUU | Viive-Kai Rebane – supertalent, kelle karjääri lõpetas korvpalliäris pettumine

scroll to top
Inline
Inline