fbpx
Close

INTERVJUU | Viive-Kai Rebane – supertalent, kelle karjääri lõpetas korvpalliäris pettumine

Avatar
-Viive-Kai Rebane Eesti rahvusnaiskonna särgis | Foto: Siim Semiskar

Eesti naiste korvpalli ajalugu teab kahjuks arvukalt mängijaid, kes erinevatel põhjustel jätnud varakult pooleli püüdlused tippspordis ja siirdunud karjääri tegema teistesse valdkondadesse. 31-aastane Viive-Kai Rebane on üks nendest endistest naiskorvpalluritest, kelle karjääri trajektoor sunnib vägisi küsima: “Aga, mis siis, kui…?”

Eesti korvpalli 100. aasta juubeli puhul rääkis Rebane oma värvikast teekonnast läbi noorteklasside ja -koondiste, Eesti meistrivõistluste, rahvuskoondise mängude ning lühikese, kuid kireva karjääri välisklubides. Lühidalt võib kokku võtta, et Rebase korvpalliteekonnale vajutasid lõpuks pitseri nii metsa all askeldavad kui kahel jalal ringi kõndivad vereimejad.

183 cm pikkune Rebane oli oma karjääri tipul Eesti koondises võimas korvialune jõud ja kaksikduublid punktide ja lauapallide näol olid tema puhul argipäev. Tänu korvpallile ookeani taga Binghamtoni ülikoolis psühholoogia eriala lõpetanud Rebane on kolmekordne Eesti meister, saanud Bulgaaria meistriliigas hõbemedali ja mänginud ka Itaalia tugevuselt teises liigas.

Kas mäletad, kuidas korvpalli juurde sattusid?

See oli lihtsalt juhuste kokkusattumus, et Reet Rausberg tuli toonasesse Tallinna 49. keskkooli (praegune Arte Gümnaasium – S.S.) kooli kehalise tundi vaatama. Olime sügisel õues 500 meetrit jooksmas ning Reet võttis pikemad tüdrukud kõrvale ja küsis, kes tahaks trenni tulla.

Kas korvpall oli Sinu jaoks esimene treening, kuhu läksid?

Olin koolis rahvatantsurühmas ja käisin esimeses-teises klassis akrobaatikas. Reet tuli meid trenni kutsuma, kui ma olin juba kolmandas klassis. Väljaspool kooli polnud ma selleks ajaks ühtegi trenni läinud, ega polnud isegi sellele mõelnud.

Kui Reet Rausbergi trenni läksid, kas said kohe aru, et oled sattunud andekate mängijate seltskonda?

Mina käisin õhtuses vahetuses koolis ja meil oli kaks rühma trennis – hommikune ja õhtune rühm. Võistlustel mängisime ühise naiskonnana, aga ma ei mäleta, kes täpselt käis õhtuses ja kes hommikuses trennis. Aga võistkonnas olid lisaks minule näiteks Kati Rausberg, Sandra Andresson, Ingrid Jõe, Triin Taal ja Helena Mälton. Nendega moodustasime tuumiku, kellega tulime väga palju kordi Eesti meistriteks.

Kas Sulle hakkas korvpall kohe esimestest hetkedest meeldima?

Tead, mul pole nende asjade peale väga hea mälu (Naerab.). Tegelikult oli väga tore ja mulle meeldis. Olin vaikne ja tagasihoidlik ning väga suud lahti teha ei julgenud. Reet oli tore treener, ta oskas väga hästi noortega tegeleda. Saavutasime kohe edu ka, see kindlasti aitas. Siiani teeb nalja see, kui tagasihoidlik ma olin. Näiteks, ma ei julgenud Reedale öelda, et olen vasakukäeline. Reet õpetas mind parema käega viskama ja karjääri lõpuni viskasin vale käega (Naerab.).

Kas Sul hakkas korvpallisaalis kõik kohe algusest hästi välja tulema?

Meie võistkonnal tuli küll, aga mina polnud tiimis kindlasti paremate hulgas (Muigab.). Teised olid juba kaks-kolm aastat treeninud, alates esimesest klassist. Mina liitusin kolmandast klassist. Minu trump oli, et oskasin tööd teha, lauapallide eest võidelda ja kaitses rügada. Hea viskaja või punktitooja ma kindlasti polnud. Pigem käis meie mäng nii, et Kati ja Sandra tagant viskasid ja mina läksin nende praaki koristama (Naerab.). Iga asi tuleb välja teenida. Ma polnud veel piisavalt enesekindel, et hakata mängu kohe algusest enda peale võtma. Sellega läks aega, et teistele järele jõuda ja üldse aru saada, mis toimub.

Kuidas Sa ise ennast mängijana iseloomustaksid?

Ma olin selline, kes tegi rasket tööd ja sealt tuli ka minu edu ja oskused. Alguses mul polnud head viset, aga põhikooli lõpuks võib öelda, et juba oli. Mulle meeldis näha väljakul vaeva ja koguda lauapalle, vaheltlõikeid ja teha musta tööd, mis punktide kõrval võib-olla ei paista nii eredalt silma, aga toovad võistkonnale edu.

-Viive-Kai Rebane, Reet Rausberg ja Kati Rausberg 2012/13 korvpallihooaja lõpetamisel | Foto: Siim Semiskar

Su esimene meistritiitel tuli kohe kõrgliiga debüüthooajal (2003/04 Audentes/Löfbergs Lila ridades – S.S.), kui olid just saanud 15-aastaseks. Kuidas see nii vara juhtus?

Ma mäletan, kui läksime (Jaanus) Levkoi käe alla, siis koos Kati ja Pirgitiga (Pirgit Lindmets – S.S.) olime need kolm nunnut vanemate vahel. Kati ja Pirgit said toona ikka palju rohkem mängida kui mina, kes ma pigem pingil istusin ja mängu lõppudes suures eduseisus korraks väljakule sain. Mul seal naiskonnas mingit rolli polnud, tegin trenni ja õppisin endast paremate pealt. Levkoi oli meie jaoks ju hoopis teine tase. Kõik kartsime teda natuke ja ei julgenud midagi valesti teha (Naerab.).

Päris kohe kartsite Jaanus Levkoid?

Mina kindlasti pelgasin teda, sest ta oli päris kõva häälega ja julges asju otse välja öelda. Aga nooremaid ta muidugi hoidis ja meie peale karjuma ei hakanud. Aga, kui sa kõrvalt näed, kuidas ta tegijate peale karjub, siis muidugi hirmutab noore tüdruku ära (Muigab.).

Ega Levkoi kõva hääl ei pannud mõtlema, kas sai ikka õige spordiala valitud?

Kindlasti mitte. Sa mängijana üritasidki teha asju õigesti, et su peale ei karjutaks. Ega Reet oli vajadusel samuti karmi sõnaga. Ta polnud selline, kes laseks asjadel minna. Arvan, et olime sellise stiiliga juba harjunud, sest Reet oli meid kõik need aastad nii euroopakatel kui Eesti meistrivõistlustel tagant lükanud. Ta seadis meile varakult kõrged standardid. Levkoil on küll poole kõvem hääl, aga sattusime tema käe alla täpselt õigel ajal. Meil oli seda vahetust vaja, et uus arenguhüpe teha. Motivatsiooni see kindlasti maha ei võtnud, pigem vastupidi.

Kuna Sinu generatsiooni on peetud Eesti naiste korvpalli viimaste aastakümnete üheks tugevamaks, siis kas see oligi teie edu trump, et saite üksteise vastu tugevas konkurentsis treenida?

Olen absoluutselt nõus. Kui sul on võistkonnasiseselt kõrged standardid, siis see viib edasi. Olen kindel, et halb võistkond hoiab mängijate arengut tagasi, sest ei saa trennis vajalikku koormust ja kogemusi. Meil oli väga hea võistkond ja me kõik tegime üksteist paremaks.

Sama tuumikuga käisite läbi ka kõik noortekoondised. Kas tundsid koondisesärgis ennast mugavalt?

Jah, endavanuste koondistes olin kindlalt põhitegija. Eks teadsime, et Audentese põhituumik oli tegelikult ka koondise põhituumik. Paar mängijat tuli mujalt juurde. Arvestasime, et just meie läheme n-ö lippu kandma.

Kas mäletad ka oma debüüti naiste rahvuskoondises?

Ma olin siis 16-aastane ja juhtus nii, et mängisin järjest kolme koondise eest. U16 vanuseklassi II divisjoni EM-turniir oli Tallinnas, seejärel sõitsime Bosniasse U18 EM-turniiri mängima ning mina ja Kati (Rausberg) läksime veel pärast seda naiste koondisesse. Jule-Ona Lill oli siis treener.

Kas tüdimust ei tekkinud, kui juba nii noorelt kõik suved koondisemängude tõttu kinni olid?

Minu arust enam ei tohigi nii palju mängida, kui meie seda tegime (Muigab.). Aga meie jaoks oli see väga äge. Tahtsin naiste koondist esindada ja sellisel momendil ei mõtle, et oled väsinud. Peas vasardab pigem: “Issand, ma olen Eesti naiste koondises!” See oli unistus.

Milline kolmest Eesti meistritiitlist on Sulle suurimat emotsiooni pakkunud ja kõige tähtsam?

Kindlasti see, kui võitsime keskkooli 12. klassis käies finaalis vanemat ja kogenumat Tallinna Ülikooli (hooaeg 2007/08 – S.S.). Meie võistkond koosnes peamiselt abiturientidest ja siis ma tundsin, et lõpuks võitsime enda põhituumikuga. Enne olid meil vanemad mängijad abiks olnud, aga see oli täielikult meie enda võit. Pirgit (Lindmets) ja mõned 1988. aasta tüdrukud olid veel koosseisus, aga põhimõtteliselt oli tegemist ikka meie noortesatsiga, kes siis esmakordselt troonile tõusis. Kui praegu vaadata Audentese 12. klassi mängijaid, siis ju ei kujutaks ette, kuidas nad läheks ja võidaks finaalseerias TLÜ või Tartu naiskondi. Meie toona seda suutsime.

-Pirgit Lindmets ja Viive-Kai Rebane 2007/08 Eesti meistrina ETV-le intervjuud andmas | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Sul tekkis mõte minna korvpallikarjääri jätkama USA ülikooliliigasse?

See mõte tuli ajapikku, aga mitte üldsegi korvpalli pärast. Mu poolvend Peeter Rebane (filmirežissöör, produtsent ja ettevõtja – S.S.) käis USA-s Harvardi ülikoolis õppimas ja ta pidevalt soovitas, et ma peaks ka minema. Mu soov tekkis seega venna eeskujul ja õppimise fookusega.

Kui keeruliseks kujunes sobiva ülikooli leidmise protsess? Kui palju tegi selle lihtsamaks see, et Sina, Kati Rausberg ja Sandra Andresson otsisite kõik samal ajal võimalust ookeani taha siirdumiseks?

Ausalt öeldes meie ajal ei käidud mängijaid siin selliselt skautimas nagu tänapäeval. Meil polnud kellelgi mingeid tippülikoole ukse taga. Kui oleks mänginud viis aastat hiljem, oleksime kindlasti palju paremaid pakkumisi saanud. Pidime võimalusi ise otsima ja koolidele kirjutama. Siiri (Liivandi) oli meile eeskujuks ja natukene aitas (Liivandi oli varasemalt õppinud ja mänginud Massachusettsi ülikoolis – S.S.).

Väga palju pakkumisi meist kellelgi lõpuks polnudki ja me ei saanud siis aru, miks nii, kuna me ei tundnud üldse seda süsteemi. Meie jaoks oli iga pakkumine okei. Divisjon üks, kaks või kolm, me ei saanud mitte midagi aru, lihtsalt tahtsime minna. Kuna meil raha polnud, siis ainsaks kriteeriumiks oli täisstipendium. Ausalt ka, meil polnud õrna aimugi ülikoolide reitingutest ega millestki muust.

Paljudele ülikoolidele Sa kirja välja saatsid?

Ikka paljudele, neid oli kümneid ja kümneid kindlasti.

See praegusel hetkel tundub Sinu toonast mänguklassi arvestades isegi veidi uskumatu selliselt endale ülikooli otsida.

Ausõna, aga nii see oli. Mäletan, et vahepeal vaatasin koole juba lihtsalt selle järgi, kus on hea soe (Naerab.). Saatsin kindlasti kirja kõikidele Ivy League koolidele (kaheksa USA eraülikooli spordiklubide ühendus, kuhu kuuluvad kõrgema akadeemilise tasemega koolid nagu näiteks Harvard, Princeton, Yale jt – S.S.). Ühesõnaga, me ei võtnud isegi ülikoolivõistkondade korvpalli pingerida ette, et selle põhjal otsustada. Meil polnud aimugi, et mingid pingeread üldse olemas on (Muigab.).

Mitme pakkumise vahel Sul lõpuks valida oli?

Sõelale jäi lõpuks kolm-neli kooli, kellega tõsisemalt rääkisime. Tegelikult oli pildil ka üks väga hea kool – Syracuse’i ülikool. Nad olid huvitatud ja ma oleks sinna läinud, kui nad oleks teinud pakkumise. Aga nad ei teinud. Siis ma avastasin, et Binghamton oli USA-s saja parema avaliku kooli hulgas. Vend Peeter uuris ka, et tegemist hariduse mõistes hea kooliga ja saigi valik tehtud.

Sama aasta detsembris juhtus aga naljakas seik, kui käisime Eesti koondisega Kanadas mängimas sealse omavanuste koondisega ja võitsime. Kõik olid üllatunud, kuidas mingid suvalised eestlased tulevad ja võidavad Kanada koondist. Aga kohal oli ka Syracuse’i ülikooli treener ja nähtu põhjal tegid nad mulle pärast seda kohe pakkumise. Vaatasid, et olen ikka päris hea (Naerab.). Aga olin juba ära öelnud, et lähen Binghamtoni ja mulle ei meeldinud selline käitumine Syracuse’i poolt. Seega ei hakanud enam meelt muutma.

Kas võib öelda, et tänapäeval USA poole vaatavatel Eesti neidudel on tunduvalt lihtsam seda sammu astuda, kuna teie aitasite seda ust rohkem lahti teha?

Selles mõttes kindlasti, et oleme pärast karjääri lõppu andnud soovitusi ja saatnud infot laiali. Meil on palju tutvusi ja oleme aidanud mängijatel kontakte leida. Mõeldes ajas tagasi, siis me käisime Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni turniiridel ning mina ja Kati olime pidevalt sümboolsetes viisikutes ja kodusel turniiril võitsime isegi teise koha (2005. aasta suvel – S.S.). Tänapäeval on tribüünid skaute täis ja kui sa oled sümboolses viisikus, siis pole mõeldav, et sind ei tuldaks värbama.

Aga asi on ka selles, et USA ülikoolid on hakanud palju rohkem välismängijate poole vaatama. Neil on väga tihe konkurents headele kodumaistele mängijatele, kuna kõik koolid üritavad neid saada. Palju lihtsam on tulla euroopakatele ja siit häid eurooplasi valida, kuna siin nii paljud treenerid veel ei ürita värbamisega tegeleda.

-Viive-Kai Rebane treeningul | Foto: Siim Semiskar

Kas mäletad oma esimest hooaega Binghamtoni ülikoolis? Kuidas Sul seal karjääri algus läks?

Mäletan, et mul olid esimesel aastal veel septembris Eesti naiste koondisega mängud ja tahtsin seal kindlasti osaleda. Aga septembris hakkas juba ka ülikool. Tegin kolledžiga kokkuleppe, et lähen suvekooli, siis tulen korraks tagasi koondisesse ja seejärel lendan ookeani taha tagasi. Mu esimene kogemus oligi lõpuks see suvekool. Kuna olin uus õpilane, siis keegi ei teadnud minust midagi ja mulle anti ülesanne õppida fotograafiat. Käisin kuu aega ringi ja lihtsalt pildistasin asju. Minu mõte oli, et lähen suvel USA-sse ja teen hullult trenni, aga NCAA-s oli siis reegel, et treenerid ei tohtinud mängijatega hooaja tol momendil saalis korvpallitrenni teha. Ehk siis ei saanud isegi normaalselt trenni teha, pidin üksinda käima viskamas. Vaid jõusaali sai korralikult teha.

Kuidas ookeani taga ülikoolis veedetud aastatega rahule jäid?

Hariduse mõttes jäin täielikult rahule. Korvpallis tundsin, et viimane aasta läks kehvasti. Esimesed kaks hooaega oli super, kuidas ma mängijana arenesin. Kolmas aasta kujunes läbimurdeaastaks, kus ma end tõestasin ja pääsesin lõpuks konverentsi teise sümboolsesse viisikusse. See oli minu kõige parem aasta ja võistkonnal läks samuti hästi.

Kolmanda hooaja järel lõpetas meil vaid üks tüdruk ja lootused olid, et sama koosseisuga saab meil olema väga hea aasta. Aga nii ei läinud. Minul jäi viimasel hooajal arenguhüpe haiguse taha ja tundus kuidagi, et olen võistkonnast välja kasvanud.

See haigus oli siis puukborrelioos, millest sa varasemates intervjuudes rääkinud? Kas see juhtus siis juba USA-s olles?

Ei, selle sain tegelikult juba suvel. Mul oli väga halb olla ja ma ei suutnud trenni teha. Käisin miljoni arsti juures ja üritasin kiiresti aru saada, mis mul viga on, sest pidin kohe tagasi USA-sse lendama. Aga lõpuks me ei jõudnudki selgusele, mis mul oli ja pidin ookeani taha sõitma. Mingil hetkel läks mul paremaks, aga tegelikult oli haigus ikka veel sees. Väsimuse foonil mul kogu see aasta kulges. Kui lõpuks hooaeg läbi sai, jõudsin punkti, kus ma ei suutnud enam isegi kooli minna. Siis hakkasin uuesti arstide vahet käima ja lõpuks sain diagnoosi alles maikuus, umbes nädal enne kodumaale naasmist.

Kui Sa nüüd meenutad, siis kas naiste NCAA oli samasugune “suur asi” nagu meil siin tundub meeste turniir ja sealne märtsihullus? Alustame publikunumbritest, kas need olid võrreldavad meeste ja naiste vahel?

See olenes väga palju võistkonnast. Meil oli päris tubli toetajaskond, aga meestel käis ikka rohkem rahvast. Binghamtonis käis naiste mänge vaatamas umbes paar tuhat inimest. Aga naiskonnas olid kõigil täisstipendiumid ja rahastus oli vist enam-vähem meestega samal tasemel. Meid koheldi võrreldes ükskõik millise teise spordialaga väga hästi ja olime kindlasti kõige paremini rahastatud. Kergejõustiklastel ja paljudel teiste alade tegijatel polnud täisstipendiumi.

Kui palju erines sealne korvpall mänguliselt sellest, millega Sa olid Euroopas harjunud?

Võib öelda, et oli absoluutselt erinev (Naerab.). Seal oli juba palju teistsuguseid reegleid, mis meile tundusid imelikud. Esiteks mängiti siis ülikoolis veel 2×20 minutit. Rünnakuaeg oli 30 sekundit, mis tegi mängu aeglaseks. Neil on ka kolmesekundiala hoopis teise kujuga. Issand, siis see 1+1 reegel, mida me alati naersime (Naerab.). Kui sulle tehti tavaline viga ja vastastel olid võistkondlikud vead täis, siis anti esialgu üks vabavise. Kui selle said sisse, alles siis said õiguse ka teisele viskele. See tundus lihtsalt nii naljakas meie jaoks.

Kui palju said endasse ahmida filmidest nähtud USA elu?

Mul polnud seal eriti aega midagi muud teha kui treenida ja õppida. Minu võimalused kuhugi minna olid üsna olematud ja enamuse aja veetsin ülikoolilinnakus. Ma kujutan ette, kui ma oleks elanud New Yorgis või Miamis, oleks hoopis teine lugu olnud. Binghamton oli tol hetkel valitud viie kõige depressiivsema USA linna hulka (Naerab.).

Lausa nii hullusti?

USA-s on paljudes linnades see probleem, et kui tööstus kaob, sureb linn põhimõtteliselt välja (Binghamtoni allakäigu põhjustas IBM-i peakorteri lahkumine linnast, mis viis kaasa ka suure hulga ülejäänud elektroonikatööstust – S.S.). Seal on elanikkond vananenud ja rohkem keskmisest vaesemat rahvast. See annab tooni ka linnapildis. Ülikool asus paar kilomeetrit linnast väljas ja see oli kõik superilus ja uhke. Aga linna polnud meil väga asja (Muigab.).

Kas Sul jäi siis kõikide nende aastate jooksul Ameerika täiesti avastamata?

Ma ikka käisin seal reisimas ka ja siis oli ikka ülivinge. Hoopis teistsugune elu, kui meie siin oleme harjunud. Käisin korduvalt Katil Floridas külas. Nende ülikool oli meiega võrreldes veel ägedam. Kogu atmosfäär oli hoopis teine. USA on kindlasti tore, aga sa pead olema inimene, kellele selline elu meeldib. Kui mina ülikooli lõpetasin, siis olin kindel, et mina sinna elama ei jääks.

-Merike Anderson ja Viive-Kai Rebane Bulgaaria kõrgliiga finaalseeria muljeid vahetamas | Foto: Desislava Borisova

Kui ülikooli lõpetasid ja Euroopasse tagasi tulid, siis alustasid profikarjääri Bulgaarias. Kuidas sellise eksootilise liiga üles leidsid?

Tegelikult olid mul suured plaanid ja sihiks Venemaa liiga. Agendil oli juba leitud ka võistkond. Nime ma enam ei mäleta, aga kõige kõrgema liiga viimase otsa tiim. Nad pakkusid mulle kuupalgaks 3000 dollarit, aga mina ei suutnud tol momendil haiguse tõttu enam voodistki püsti tõusta. Lepinguni asi ei jõudnudki, sest mul polnud õrna aimugi, mis minust saab. Ausalt, ma kohati mõtlesin, et olen suremas. Kujutad ette olukorda, kus postkasti tuleb 3000-dollarilise palgaga pakkumine ja mina samal ajal lähen oma ajule MRT-d tegema, et saada selgust, kas mul on ajukasvaja?

Kui lõpuks sain arstide poolt diagnoosi, pandi mulle kohe antibiootikumid peale ja ma vist isegi mängisin paaris naistekoondise kohtumises. Aga olin ikkagi väga nõrk. Mäletan, et enne üht koondisemängu pidin Jaanus Levkoile ütlema, et ma lihtsalt ei suuda. Koondis läks Serbiasse ja kaotas ilma minuta 51 punktiga (Eesti naiskond jäi 2012. aasta juunis EM-valikmängus Serbiale alla 50:101 – S.S.).

Üritasin mitu kuud lihtsalt tervist korda saada. Ma ei teadnud, kas suudan mängida või mitte. Alustasin uut hooaega Eclexis ja mängisin nendega mõned mängud, mis näitasid, et suudan küll. Ütlesin agendile, et proovigu mulle mingi mängupaik leida. Siis läksime vastamisi Riia TTT-ga ja mul õnnestus hea esitus teha. Mäletan, et viskasin 26 punkti ja võtsin 15 lauapalli (Eclex võitis Läti suurklubi 75:69 – S.S.). Tegin sellest kohtumisest video ja Bulgaariast Bourgasi Neftochimicu võistkond nägi seda. Kuna tolle regiooni jaoks on Riia TTT nii kõva nimi, siis neile piisas, et suudan TTT vastu nii hästi mängida.

Kui venelased pakkusid Sulle 3000 dollarit, siis kui suur Bulgaarias see hinnalipik oli?

Mul on lepingus kirjas, et ma ei tohi öelda. Päriselt ka, nad olid natuke hirmsad seal (Naerab.).

Kuidas Sul Bulgaarias mänguliselt läks, kas jäid rahule?

Meil oli hea võistkond, kohe täiega hea. Lisaks mulle oli seal üks Ukraina koondislane ja kaks USA mängijat, kes olid naiste NBA laagrites käinud. Halb oli, et vana kooli treenerid keerasid vinti üle ja meil hooaja lõpuks olid kõik kas vigastatud või ülekoormusega kimpus, mistõttu finaalseerias kaotasime. Arvan, et mängisin isegi päris hästi. Alguses läks aega endale tõestamiseks ja teistele näitamiseks, et ma tegelikult mängingi taas sellel tasemel. Eestis polnud ikka päris sama.

Aga finaalis kaotasite Dunavi naiskonnale seeria koguni 1:4?

Jah, kaotasime Merikese (Merike Anderson – S.S.) võistkonnale. Neil oli ka kaks mängijat naiste NBA laagritest ja ka Bulgaaria koondislasi. Merkaga vastamisi minna oli üliäge. Eriti see mäng, kus me neile ära panime (Naerab.). Saime omavahel päris palju lõõpida, aga loomulikult sõpradena.

Kas pärast head hooaega Bulgaaria liigast enam lepingut ei pakutud?

Tegelikult pakkus Neftochimic mulle võimalust minna uueks aastaks tagasi. Ma olekski läinud, kui seal poleks palkadega jamasid olnud. Tegelikult oli see ikka väga hea liiga. Kuna nad meie lepingut ei austanud, siis otsustasin edasi liikuda. Tol suvel oli kõigil raske mängupaika leida, kuna pärast majanduskriisi polnud klubidel sponsoreid ja raha. Ma ootasin ja ootasin, aga pakkumist ei tulnud.

Asusid seejärel mängima Itaalia tugevuselt teise liigasse Udine Libertas Sportingu ridadesse. Kuidas see juhtus?

Kui hooaeg oli juba peaaegu algamas, siis leidsin kuidagi ise mingi tutvuse kaudu selle võimaluse Itaaliast. Aga sain teada, et olen sattunud olukorda, kus klubi oli juba eelmisest hooajast kõikidele mängijatele võlgu. Mõtlesin endamisi, et arusaamatu, miks võetakse üldse uued mängijad, kui eelmisedki kohustused veel tasumata. Ma ei mõistnud ka, miks naised seal olid, kui neile ei makstud. Ühesõnaga, mulle maksti esimesed kaks kuud ära ja teistele naistele ei makstud. Olin ainuke mängija, kes raha sai. Enne jõule ei makstud lõpuks enam ka mulle ja siis ütlesin klubijuhtidele, et ei kavatse nendega nalja teha ja nad kas maksavad või ma lähen ära.

Nii lihtsakoeliselt jäigi klubi kõikidele pidevalt võlgu?

Tegelikult pidid Itaalias klubid maksma sealsele korvpalliliidule n-ö kindlustusraha, et kui neil jääb mängijatele maksmata, siis sealt võetakse vajalik kompensatsioon. Et ei saaks päris lihtlabaselt skeemitada. Teadsin, kui nemad ei maksa, siis alaliit ikka maksab. Pakkusin neile variandi, et kui raha pole, siis lepime kokku, et ma lähen minema ja maksate mulle seniteenitud palga välja. Nii läkski ja otsisin endale uue klubi. Mul tekkis kaks valikut: kas minna Prantsusmaale või jääda Itaaliasse. Teatavate lepingunüansside tõttu oli mul lihtsam minna teise Itaalia klubisse, mistõttu liitusin Ancona Vesta Free Womani nimelise satsiga.

Kas selle valikuga panid täppi?

Ütleme nii, et seal oli hästi tore, aga nad ei maksnud samuti lõpuks mängijatele kogu palka ära ja kuulutasid suvel välja pankroti (Naerab.). Aga Itaalias on see vist normaalne tegutsemine.

-Viive-Kai Rebane Udine naiskonna särgis | Foto: Erika Zucchiatti

Kui palju tõmbas Sul motivatsiooni edasi pürgida maha see, et paari aasta jooksul kõigis kolmes välisklubis lõpuks võlgu jäädi?

Ausalt öeldes oli see üks põhjus, miks ma korvpallurikarjääri üldse ära lõpetasin. Üheski kolmest klubist lepingut ei austatud, kuigi mina tegin nende jaoks kõik, mis mul oli anda. Tundsin, et ma ei saa mitte midagi teha. Kohtusse minna polnud mõtet, kuna summad polnud piisavalt suured ja ma oleks rohkem advokaadile pidanud maksma. Kui klubi kuulutab välja pankroti, siis ei saagi sealt midagi nõuda. Kõik see tegi väga kurvaks. Kuigi ma sain veel pakkumise minna Itaalia meistriliigaklubisse, siis polnud mul enam motivatsiooni jätkata.

Ehk siis Sinu karjääri lõpetas just see korvpalli äriline pool, mis mängimise mõnu ära võttis?

Sellel oli kõige tähtsam roll, jah. On halb iga hetk tunda, et sina pead endast kõik andma, aga teine pool saab lihtsalt kokkulepet murda. Sain Itaalias ka väikese põlvevigastuse ja oleks pidanud edasi mängimiseks minema väikesele operatsioonile. Ausalt öeldes polnud ma sellest borrelioosist ka veel 100-protsendiliselt taastunud. Kõik need asjad jooksid kokku – ise oled kogu aeg väsinud ja pead võitlema mingi bürokraatiaga.

Aga siiski 2017. aastal tulid korra veel kõrgliigasse tagasi?

Tallinna Ülikoolil oli tol aastal hea mängujuht Sam (Samantha MacKay – S.S.) ja üldse mõnus võistkond. Olime kõik sõbrad ja tahtsime nii väga lätlastele ühiselt ära panna. Tegelikult ma pidin osalema ainult Eesti-Läti liigas, aga kuidagi venis lõpuks ikka hooaja lõpuni. See ei olnud mõeldud come-back’ina.

Oled Sa kunagi proovinud mõelda oma karjäärile tagasi selliselt, et “mis siis oleks, kui…”?

Tõsiselt analüüsides on muidugi veidi kahju. Kui ma oleks oma viimasel ülikooliaastal terve olnud ja USA-s kõva hooaja teinud, oleks hoopis teised pakkumised tulnud. Või, kui oleks läinud Venemaale, oleks kõik teisiti läinud. Kahju muidugi, et ei läinud nii, nagu plaan oli, aga mis sa teed.

Kui Sa kolmandal ülikoolihooajal head mängu näitasid, kas siis hakkasid WNBA jutud ka Sinu nime ümber juba tiirlema?

Mitte väga, sest me võistkonnana ja kogu see konverents polnud päris nii heal tasemel. Ma arvan, et meie konverentsist pole keegi kunagi WNBA-sse pääsenud. Need jutud käisid pigem teiste konverentside ja teiste võistkondade ümber. Ma oleksin pidanud ikka väga silma paistma, mis oleks võib-olla olnud reaalne, kui ma oleksin neljanda aasta mänginud tervena.

Nüüd tegutsed koos isa Jüri Rebasega Hiiumaal Lemmena talus mesilaste pidamisega. Kas see on Su põhitöö?

Jah, täiskohaga teeme siin seda asja. Ega mul muud tööd polegi vahepeal olnud. Talvel siin väga ülesandeid pole ja saan erinevate oma asjadega tegeleda.

Mis ülesanded mesitalus Sinu õlul on?

Kõik (Naerab.). Raamatupidaja, turundaja, pakkija, transportija, kõik-kõik. Mu isa on juba 80-aastane ja meil käib tööjaotus nii, et isa ütleb ja mina teen (Naerab.).

Kas naudid mesindust ja sellega kaasnevat ettevõtlust?

Me pole suurtootjad ja teeme seda ikkagi pooleldi hobikorras. Mulle on alati meeldinud looduses olla ja Hiiumaal seda saab. Olen iseenda boss ja keegi ei jäta mulle tehtud töö eest maksmata (Naerab.). Ma saan valida, kellega koos olen. Kui mängid, siis oma võistkonnakaaslasi ja treenereid valida ei saa. Saan oma asja teha ja ei sõltu kellestki teisest.

-Viive-Kai Rebane Lemmena mesitalus tegutsemas | Foto: Erakogu

Kui palju tänasel päeval veel jälgid kodust naiste korvpalli?

Ausalt öeldes mitte väga ja tegelikult ma ka veel mängijana ei vaadanud korvpalli (Muigab.). See kõlab võib-olla imelikult, aga ma pole kunagi olnud selline, kes vabal ajal huvituks NBA-st või midagi sellist. Minust ei saanud korvpallifänni. Kui ise sai nii palju mängitud, siis vabal ajal ei tahtnud veel juurde vaadata. Tegelikult oli see võib-olla viga, sest oleks saanud tippudelt väga palju õppida.

Oskad Sa välja tuua põhjuse, miks Eesti naiste korvpall pole suutnud tõusta päris Euroopa tasemele?

Tundub, et üheks põhjuseks on korvpalli kiire areng. Kui ma käisin USA-s ja nägin, kui põhjalikult iga liigutust analüüsiti ja edasi anti. Kui tulin tagasi Eestisse, siis siin sellist detailsust polnud. Meil see vana kooli korvpall paljuski valitseb ja ei minda kaasa sellega, mis toimub Euroopas või Ameerikas.

Miks lõpuks kõik teie andeka generatsiooni mängijad korvpallurina tippu pürgimise varakult ära lõpetasid?

Peaks hoopis küsima, kui paljudel meist oli üldse seda unistust olla elu lõpuni korvpalli juures? Ma arvan, et kõik on teinud oma otsused ja keegi ei kahetse neid. Kui mõelda, palju saab palka keskmine naiskorvpallur, siis praegu lähed kontoritööle ja saad sama palju raha. Milleks ohverdada oma keha, kui saab istuda päev otsa arvuti taga ja palgas vahet pole? Kui vaadata vanu korvpallureid, kellel puusaliiges või midagi muud välja vahetatud, siis see karjäär on ikka päris riskantne. Kui mehed teevad seda 10 000 euro eest kuus, siis tasub ära. Kui naiste korvpallis liiguks suuremad rahad, siis võib-olla oleks meil olnud rohkem motivatsiooni jätkata.

Kas Sa noortele neidudele üldse soovitad siis korvpallurikarjääri peale mõelda?

Jah, kindlasti. Ma olen väga õnnelik, et kõik selle läbi käisin. Soovitan kindlasti kahe käega. Isegi, kui see on raske. Sport teeb sind tugevamaks inimeseks ja loob palju sõprussuhteid. See on kogu vaeva väärt.

Lõpetuseks palun Sul nimetada oma sümboolne viisik Eesti naiste korvpallist.

Mängujuht Jana Rannaveski – kindel kvaliteet, andis alati endast 100% ja super korvpalli IQ. “Number kaks” Pirgit Lindmets – snaiper, kes oskas mängu lugeda ja oli hingega asja juures. Väike äär Anna Gret Asi – tulevik kuulub talle, kui motivatsiooni jagub. Juba praegu uskumatult hea! “Number neli” Kadri-Ann Lass – power forward who has it all (suur äär, kellel on kõik olemas – S.S.) ja tsenter Laina Mesila-Kaarmann – tark ja nahaalne snaiper selle kõige paremas mõttes. Treener Jaanus Levkoi.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline