Eesti naiste korvpallikoondise peatreener Janne Schasmin jätkas oma Facebooki lehel Korvpallitreener Janne rubriigiga Eesti naiste korvpalli jaoks olulistest persoonidest. Seekordseks täheks oli Nele Laurimaa.
Janne Schasmin: “Nele on minu jaoks alati olnud korvpalli juures. Kas ise mängides, kaaslasi julgustamas ja toetamas, aitamas, lauakohtunikuna, nõuandjana või siis noorsportlasi füsioteraupeudina suunamas. Selline lojaalne ja hea inimene.
Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?
Korvpalli juurde jõudsin kolmandas klassis, kui minu kehalise kasvatuse õpetaja Marek Koitla kutsus mind korvpallitrenni. Enne korvpalli käisin rahvatantsus, kuid korvpall oli minu jaoks palju põnevam ja kutsuvam. Lisaks sellele oli mul koolis erinevates sportmängudes hästi läinud ja tundsin, et pallimäng sobib mulle palju paremini. Erinevate pallimänguoskuste alged on aga ilmselt pärit hoopis algklasside algusaastatel toimunud pallimängutrennist Kai Lassi juhendamisel, kus igal nädalal koos vanemate ja noorema vennaga sai käidud. Juba seal trennis tundsin ennast hästi, nagu kala vees, hoolimata sellest, et tegemist ei olnud konkreetselt korvpallitrenniga.
Päris alguses motiveeris mind korvpalli mängima ilmselt see, et ma sain erinevate tegevuste ja ülesannetega hästi hakkama. Loomulikult oli pusimist palju, aga motivatsioon harjutamiseks tuli sellest, kui nägin, et saan mingi ülesandega hakkama, millega eelnevalt ei olnud toime tulnud. Hiljem juba tekkis oma sõpruskond, mistõttu oli trenni tore minna.
Oma korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sinu kõige meeldejäävam või erilisem moment?
Mõtiskledes tuleb meelde palju erinevaid momente ning päris raske oli esile tõsta ühte ja ainukest. Aga võiks välja tuua pronksmedali võitmise Tartu Ülikooli võistkonnaga 2016. aastal. Eriline on see seetõttu, et see oli minu esimene medal nii, et olen ise kandnud mängijana läbi hooaja tugevat põhirolli. Kui 2013. aastal Tartusse kooli läksin ja liitusin Tartu Ülikooli võistkonnaga, siis sel hooajal (2013/2014) jäime viie võistkonna seas viimaseks, kuid võistkond oli väga kokkuhoidev ja võistkonnavaim oli tugev. Minu jaoks oli see võidetud pronksmedal tol ajal kulla hinnaga.
Millega oled saanud lisaks mängimisele panustada meie korvpalliellu?
Lisaks sellele, et mängin korvpalli, panustan korvpalliellu sellega, et olen läbi aastate olnud seotud mitmete koondistega. Nimelt olen olnud mitmete noortekoondiste füsioterapeut ja lühiajaliselt ka naiste koondise füsioterapeut. Saalis võib näha mind veel ka lauakohtuniku rollis, kus peamiselt teen mängustatistikat. Julgen arvata, et minu panus on seisnud veel selles, et olen mõnel tüdrukute treeneril aidanud koostada üldkehalise ettevalmistuse kavasid.
Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?
Hetkel töötan füsioterapeudina. Tööalaselt tegelen nii noorte korvpalluritega kui ka spordist kaugel olevate inimestega. Praegusele erialale, mis mulle leiva lauale toob, jõudsin tänu korvpallile. Korvpall on andnud mulle erinevaid isiksuseomadusi (võib-olla isegi mitte niivõrd andnud, vaid esile toonud ja paremaks muutnud). Arvan, et mul on hea koostööoskus, ka head juhtimis- ja läbirääkimisoskused. Väga olulisel kohal on ka tutvused, mis mängivad vahel väga suurt rolli. Korvpalli kaudu on minu ellu tulnud mitmeid väga häid sõpru ning kuna ühised huvid liidavad, siis usun, et need sõbrad on selleks, et jääda.
Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.
Märgi enda jaoks üles sihid, mille poole püüelda. Üks siht võib olla kõige kõrgem, aga selleks, et sinna jõuda tuleb läbida mitmeid erinevaid etappe. Kui etapid on pidevalt silme ees, siis on hea aeg-ajalt vaadata, mida oled saavutanud ja mis on veel vaja teha selleks, et saavutada oma kõige kõrgem eesmärk. Selleks, et ülim eesmärk saavutada, tuleb kindlasti teha mitmeid ohverdusi, kuid usu, kui eesmärk on saavutatud, siis need ohverdused on seda väärt olnud!
On Sul mõni kogemus või soovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?
See olukord on meie kõigi jaoks uus, kuid püüame sellest võtta kaasa nii palju head kui võimalik. Ka üksi on võimalik treenida – kui Sul ei ole korvi, siis palli põrgatada saab ka ilma korvita ja tavalise asfalti peal. Ka jooksmas saab käia koos palliga (st palli põrgatades). Praegune situatsioon annab hea võimaluse treenida teistmoodi kui tavaliselt, kuid võta aega ka perega koosolemiseks selleks, et kõik ei muutuks lõpuks igavaks ja üksluiseks! Treenimisel julge küsida abi, kui Sa ise ei oska – küsija suu pihta ei lööda! Pea ka meeles, et aju vajab samuti treeningut, sest nagu keha edasi arendamiseks on vaja kehalist treeningut, on vaimu edasi arendamiseks vaja vaimset treeningut.
