Saku II liigas tegi teisipäeval oma debüüdi Andres Sõbra juhendatavas Kadrina Karude meeskonnas legendaarne Eesti koondise snaiper Gert Kullamäe. Maa-ala kaitses sujuvalt tsentri positsioonile libisenud ja rünnakul omakorda maa-ala vastu kohati mängujuhi positsiooni üle võtnud kogenud mängumees oma leivanumbril ehk kolmestel veel hoogu üles ei saanud (1/6), kuid jagas kaaslastele 5 resultatiivset söötu.
Juba järgmises mängus, reedel Saaremaal Orissaare Träxi vastu, tabas Kullamäe kolmesejoone tagant kõik kolm teele saadetud viset ja kogus 11 punkti.
Korvpall24.ee küsis teisipäevase mängu järel 47-aastaselt legendilt, kuidas esimese mängu tempo tundus ning mis mulje värsked meeskonnakaaslased talle jätsid. Ühtlasi saime vanameistrilt kätte lubaduse oma füüsilist vormi timmima hakata, misjärel võiks hakata sisse kukkuma ka kolmesed, mis tegelikult juba mehe teises matšis ka tabama hakkasid.
Debüüt Kadrina Karudes tehtud. Legendaarne küsimus, mis tunne on?
Väärt kogemus. Kui ma saan olla sellisele väikesele kohale nagu Kadrina abiks, et seal korvpalli populariseerida, siis ma ma olen oma funktsiooni täitnud. Korvpalliinimesena ma tean, kui raske on väikeses kohas üldse mingit spordiasja ajada. Kui Andres (Sõber) ja Raivo (Tribuntsov) mulle selle ettepaneku tegid, et tule jookse natuke, siis ma olin kohe nõus. Vastasel juhul ma istuks kodus ja vaataks telekat. Nüüd on tekkinud motivatsioon ja nagu sa nägid, siis väga hull ei olnudki. Ma ise uskusin, et ma jään rohkem hätta, aga kui jalad ka alla saan, siis hakkab ka vise minema.
Kas peatreener Sõber andis Sulle väljakule kaasa ka mingi konkreetse rolli?
See oli esimene kokkupuude üldse mul nende poistega. Tegelikult ma lootsin, et minu mänguminutid tulevad siis, kui me oleme 30-ga ees või 30-ga taga. Aga Jorr kasutas kohe ära, et kui ma juba siin olin, siis saatis mind kohe põrutama. Mis seal ikka. Ma ei ole mängijana ja treenerina sellel tasemel mänginud. See on mulle hea kogemus, et kõrvaltvaatajana näha, mis toimub Eesti korvpallis ka madalamatel astmetel ja liigades. Kuidas on tase ning mängude korraldus. See on hea õppematerjal ja täiesti uus kogemus. Ma huviga ootan juba järgmist mängu. Nagu kokku sai lepitud, siis aitan Kadrina Karudega korvpalli populariseerimisele kaks kuud kaasa nii palju, kui mul võimalik on.
Viimati Sa mängisid suures korvpallis 2009. aastal ehk täpselt 10 aastat tagasi. Mis on suurimad erinevused toona mänginud Gert Kullamäe ja nüüd teises liigas debüteerinud Gert Kullamäe vahel?
Ma mäletan, et mul läks seal viimasel aastal tipptasemel ka väga raskeks. Kui räägime tänasest päevast, siis ma pole sellises mängutempos ikka väga pikka aega püsinud. Ma kujutan ette, et Kadrina meeskonnal on puhtalt minu najalt veel kõvasti potentsiaali – kui ma saan jalad alla rohkem… täna ma viskasin esimese jalgadega ja see läks sisse, teised panin ilma jalgadeta. Üritan kevadel elada veidi sportlikumat eluviisi kui viimasel ajal – kaotan mõned kilod, jooksen veidi poistega ringi ja see peaks tulema ka tervisele kasuks. Üks oht on – selles eas ei saa lollusi teha ning poole kõvaga peale tulla, võib kõvasti vigastada saada. Peab olema keskendunud. Ma loodan, et ma võtan asja mõistusega ning Andresega on räägitud, et ta minult iga kord palli peale hüppamist või võitlusesse minekut ei loodaks – see oleks juba liig minu jaoks. Kui ma saan mõnele noorele poisile paar head söötu panna, siis ma olen neile abiks küll.
Kuidas hindad Kadrina Karude meeskonda tänase esmamulje najalt? Sul on tiimis mõned mehed, nagu näiteks Rait Tammet ja Raimond Tribuntsov, kellele saab ka korvi kohale sööta ja vajutatakse pall ülevalt alla.
Väga vinge! Ma olen meeldivalt üllatunud. Ütlen ausalt, et ma ei tea enamike mängijate nimesidki veel. Kuradi kahju, et ma enam Tallinna Kalevi treener ei ole, sest ma muidu ostaks mõne mehe siit isegi ära (muigab – toim.). Sellises väikeses kohas kokku panna taoline korvpallimeeskond ja hoida seda elus, seda tuleb nautida ja see peab olema lõbus.
Kui palju Sa naudid seda, et saad rahulikult mängijana pingil istuda, mitte enam treenerina, kellena kindlasti mängud palju närvilisemalt mööduvad?
Oo jaa! Väga lahe oli istuda ja vaadata, kuidas peatreener võttis time-outi ja riidles mängijatega. Minuga ta õnneks täna ei riielnud. Seda oli kõrvalt lahe vaadata – ise muidugi hoiad sealjuures suu kinni ja keskendud oma asjadele. See kogemus oli viimati 10 aastat tagasi ning vahepeal tulid mõned momendid vanast ajast meelde. 30-aastat tagasi ma mängisin Andrese käe all Pedas, nüüd oleme mõlemad peast hallid ja oleme ikka koos korvpalliväljakul. Elu tuleb võtta mõnuga ja kuidagi sümboolne on see, et ma Andrese käe all taas ringi jooksen. Emotsionaalselt oli minu jaoks kindlasti lahe õhtu.
Kas oled valmis ka selleks, et peatreeneri nõudmised suurenevad ja tekivad ka hetked, kus hakkad Sina riielda saama?
Olen valmis! Ma olen igalt poolt läbi käinud ja mind on kõik läbi sõimanud – Üllar Kerded, Jaak Salumetsad ja Dirk Bauermannid. Ma võtan külma rahuga, noogutan ja ütlen: “jess boss!”
