Eesti korvpallikoondise ja Pärnu Sadama treener Heiko Rannula võttis intervjuus Pärnu Postimehele kokku koondiseperioodi, kus tuleristsed said pärnakad Mihkel Kirves, Saimon Sutt ja Karl-Martin Kask, avaldas praegu meedias kuuma teema – rahvuskoondise esindamise ja noorenduskuuri – tagamaad, aga kõneles ka Sadama esimesest mõõduvõtust ja lisandunud meestest.
Eesti noorenenud korvpallikoondisse toodi värsket verd, sealhulgas teiegi treeneripingil. Millist rolli esialgu täitsite?
Esiti olin õpipoisi rollis. Kui juba mängud pihta hakkasid, aitasin videoid ja treeninguid teha. Nagu alguses välja öeldi, olin seal pigem ikka mentorlusprogrammi raames. Peatreeneri (Tiit Soku – toim.) õlul oli mänguline pool ja meie Visnaga (Indrek Visnapuuga – toim.) tegime videot. Alar Varrakul oli koondise juures kümme ametit.
Millal teile pakkumine üldse tehti, tuli see üllatusena ja kas jäite kohe nõusse?
See tuli suhteliselt samal ajal, kui Saimon, Kirkad ja Kased (Saimon Sutt, Mihkel Kirves ja Karl-Martin Kask – toim.) sinna kutsuti. See tegi otsustamise kergemaks, sest muidu jäänuks oma tegemised (Pärnu Sadamas – toim.) päris soiku. Loomulikult tuleb sellisest võimalusest kinni haarata ja kindlasti on see hea kogemus.
Saksamaa mängust jäi paljudel halb maik suhu. Mis tunne teil oli pingilt jälgida sellist matši, kus midagi ei tulnud välja?
Ega lihtne olnud kellelgi. Meie, kes me iga päev selle sees oleme, teadsime murekohti. Selge see, et praeguse koosseisugagi saanuks paremini mängida. Eks see noore satsi puhul olegi tihti nii, et kui alguses läheb kohe väga kehvasti, on raske ree peale saada. Vastas olid ikka tasemel mehed. Saksamaa puhul oli eriti hästi näha, et nad mängisid lõpuni välja maksimaalselt ega teinud meile allahindlust.
Loe täispikka artiklit Pärnu Postimehest.
