Eesti korvpalli üheks talendikamaks tulevikumeheks peetakse 18-aastast ja 205 cm pikkust Henri Drelli, kes kuulub Saksamaa tippklubi Bambergi noortesüsteemi.
Lõppenud hooajal mängis eestlane Saksamaa tugevuselt teisel liigatasemel ehk ProA-s, kus kogus 24 kohtumisega keskmiselt 15,8 minutit, 6,1 punkti, 1,6 lauapalli ja 0,8 resultatiivset söötu.
Tänavu suvel U18 koondisega liitunud, kuid enne seda veel Saksamaale treenimas käinud Drell rääkis Korvpall24.ee portaalile korvpallurielust Saksamaal, oma eesmärkidest ning paljust muust.
Hooaja lõppedes ütlesid, et jääd Bambergi ja aitad esindusmeeskonnal play-offiks valmistuda. Millised olid treeningud ja mida Sa sellest kogemusest endaga kaasa võtsid?
Treeningul mängiti viis viie vastu, mina käisin väljakul episoodiliselt. Nad tahtsid rohkem oma koosseisuga harjutada, aga jooksime kombinatsioone läbi ja enne neid harjutuskordi olid ka individuaaltreeningud noortele. Nikos Zisis, Dorell Wright, kes NBA-s olnud kümme aastat – selliste meestega iga päev mängida ei saa. See on hea kogemus, et saad vaadata, mida õiged mängumehed teevad ja kuidas nemad erinevates olukordades käituvad.
Kuidas vanemad mehed noortesse suhtuvad? Kas aidatakse või pannakse vahest ka vett tassima?
Pigem ikka pannakse vett tassima, aga muidugi on aitamine ka. Mõnele meeldivad noored, mõnele mitte. Seda on kohe näha, kes aitab noori ja kes ütleb hoopis, et sööda pall siia ja ära nüüd ise tegema midagi hakka.
Kuidas Bambergis suhtuti sellesse, et said NBA talendilaagrisse kutse?
Seal olid kõik väga rõõmsad. Kirjutasin ka treenerile samal õhtul ning ta oli samuti väga positiivselt meelestatud.
Kas nad tunnetavad veidi, et selle taga on ka nende töö, mis aitasid su arengule kaasa?
Kindlasti, ongi ka nende töö. Marko Parkonen õpetas mu nullist üles, aga Saksamaal on tulnud see, et seal on kõrgem tase ja meeste vahel on areng olnud veel kiirem.
Millised on Bambergis tingimused ja palju on treenereid?
Neli treenerit: peatreener, abitreener, individuaaltreener Stefan Weissenböck, kes kuulub oma ala Euroopa parimate sekka, ja jõusaalitreener. Selline Saksamaa kord on – korrapärane ja alati püsime ajas. Väga laadaks seal minna ei saa, muidu pannakse karistus peale kohe!
Kas Sulle sobib selline süsteem?
Sobib küll. Võingi just tunduda nö laadamees, aga tegelikult mulle meeldib kord. Olen seal muidugi noorem ja eks mind hoitakse rohkem ka ohjes. Samas see meeldib mulle ja tänu sellele sain ka talendilaagrisse kutse.
Oled Sa nõus, et Eestis võivad talendid raisku minna, kuna siin ei ole vajalikku taset ja konkurentsi?
Loomulikult nõus. Näeme ju, mis Tartuga juhtus. Küsimus on päris palju ka ressursis. Siin ei anta treeneritele motivatsiooni, et aidata mängijatel taset tõsta. Eesti korvpall läheb hetkel rohkem allapoole kui ülespoole. Loodetavasti varsti ülespoole.
Kas ProA-s olles käisid Bambergi juhid ja peatreener mänge vaatamas?
Sisuliselt igal kodumängul olid kõik mänedžerid ja peatreener kohal. Seda on vägev näha, kuid närv on ka sees, kui nad vaatama tulevad.
Kas närv läheb kogemustega paremaks?
Kindlasti läheb, aga näiteks enne esimest mängu NBA talendilaagris ütles Sergio Scariolo, et lähen algviisikus platsile ja siis tõmbas närvi päris üles. Läksime sealt uksest sisse, saal oli skaute täis: ühel väike [San Antonio] Spursi märk särgil, teisel [Phoenix] Sunsi oma. Aga närv peab olema, muidu pole mõtet mängida seda mängu.
Ütlesid et oled unistanud tippkorvpalluri elust. Kas Su eesmärk on puhtalt NBA?
Ainult NBA, töötan selle nimel. Üritan teisi variante mitte näha.
Eestis tundub see üsna ebareaalne samm, sest meil on vaid üks mees läbi ajaloo sinna jõudnud. Miks see peaks just Sina olema, kes järgmise eestlasena sinna jõuab?
Näen vaeva selle jaoks. Kindlasti võiks sinna jõuda ka näiteks Kristian Kullamäe ja Sander Raieste.
Millisele tasemele Sa enda arvates jõudnud oled? Kui oled Dorell Wrightiga koos samal väljakul, siis mängite sama mängu või suudab tema hoopis midagi muud?
Kui Bambergi spordidirektoriga rääkisin, siis ta ütles, et spetsiaalselt vaatas treeningul mind ja Dorell Wrighti. Oleme sama kasvu mehed ikkagi. Tema sõnul mängul mingit vahet pole, aga peas küll. Arvan, et kindlasti on vaja harjutada palju ka tehnilist poolt, aga kõige rohkem on asi peas kinni. Ameeriklastel on heas mõttes ükskõiksus – suhtutakse rahulikult, kui mängu ei saa; kui vise läheb mööda; kui teed pallikaotuse.
Ameeriklastel on seega mentaliteet, et alati tuleb uus olukord ja järgmine mäng?
“Elu läheb edasi” mentaliteet on neil tõesti. Mina aga jään kinni varasemasse situatsiooni ja mõtlen, et kaotasin palli ära. See võib-olla mõjutab juba järgmist olukorda, kuid üritan seda kontrollida.
Kas Bambergis Gert Kullamäed mäletatakse?
Mäletatakse. Mulle on mainitud, et ta tegi vabaviske rekordi, kui tabas neid umbes 300 järjest. Olen vastanud, et mul veel aega on! Arvan, et ta on ikka legend seal.
Kas klubi ruumides on ka endiste tippude pilte või mingeid taolisi asju?
Pigem mitte. Praegu on uute tippude pildid. Ajalooliste meeste pilte seal eriti pole.
Kas Gert Kullamäe on sel ajal Bambergis käinud, kui sa seal olid?
Kuna mängisin Kristiani vastu, siis ta oli mängu vaatamas. Lisaks käis ta seal, kus elan ja tänu Kristianile oleme suhelnud.
Kuidas sa Kristiani käekäiku Saksamaal jälgisid?
Meie vahekaugus oli umbes 200 kilomeetrit, aga suhtlesime peaaegu iga päev. Rääkisime mängudest ja kõigest muust. Jälgisin tema mänge, eriti kui ta Bundesligas debüteeris. Regionaalses liigas väga ei jälginud, aga ta rääkis ise nendest kogemustes.
Hiljuti koos olnud Eesti koondises oli kolm meest sinust vaid aasta vanemad: Kristian Kullamäe, Sander Raieste ja Kaspar Treier. Kas oled mõelnud, et võiksid ka järgmisel aastal koondise uksele koputada?
Ma pole väga mõelnud sellele. Kui võimalus antakse, siis muidugi võiks. Seal on siiski head mehed ees. Täpselt minu kohta mängivad Raieste, Siim-Sander Vene ja Rain Veideman. Tahan sinna minna siis, kui olen valmis täiega meeste vahel mängima. Arvan, et järgmisel aastal loodan olla valmis, mis sõltub muidugi ka treenerist.
Kas tunnetad, et algav hooaeg on läbimurde aasta meeste hulgas?
Loodan, et on. Vastasel juhul ei ole ma enam järjel, kus praegu olen.
Kuidas on tänavuses U18 koondises õhkkond ja sisemine sportlik konkurents?
Tiimi õhkkond on super, kutid ja staff nende ümber on ülivägevad. Kuid selle juures on ka karm konkurents, kuna samadel positsioonidel mängivaid mehi on siin palju ja kõigil on vaja ennast tõestada.
Kas teised koondislased on arengus vahepeal edasi läinud?
Tase on hea. Kindlasti on kõik mehed võrreldes selle hetkega, kui neid viimati nägin, sammu edasi teinud!
