fbpx
Close

INTERVJUU | Eesti üks andekamaid noorkorvpallureid: juba 10-15 USA ülikooli on mulle kirjutanud

-Anna Gret Asi | Foto: Siim Semiskar

-Anna Gret Asi | Foto: Siim Semiskar

Mai keskel toimunud Eesti U18 vanuseklassi finaalturniiril võitis oma järjekordse noorte meistritiitli tartlanna Anna Gret Asi, kes olnud noorusest hoolimata juba aastaid oma generatsiooni kõige silmapaistvam korvpallur ning teinud verinoorena juba debüüdi ka Eesti rahvusnaiskonnas.

Laupäevases poolfinaalis 27 minutiga 25 punkti, 10 resultatiivset söötu ja 8 lauapalli kogunud 17-aastane ja 178 cm pikkune neiu vormistas pühapäeval Tartu Kalevile U18 tiitli, kogudes 35 minutiga 20 punkti, 11 lauapalli, 6 söötu ja 4 vaheltlõiget.

Naiste Eesti-Läti ühisliigas tänavusel hooajal keskmiselt 19,1 punkti, 5,3 lauapalli ja 3,9 korvisöötu kirja saanud Asi tunnistas pärast noorte finaalturniiri Korvpall24.ee portaalile, et tema jaoks oli tänavune hooaeg just eriti vaimselt väga keeruline, kuna pärast suviseid koondisemänge polnud võimalik aega maha võtta.

Alles kümnendat klassi lõpetav neiu pole veel tulevikku silmas pidades konkreetseid plaane tegema hakanud, kuid sihiks on tõenäoliselt USA ülikoolid, kes on tema vastu ka konkreetset huvi välja näidanud.

Kas võib öelda, et võtsite U18 finaalturniirilt enda jaoks kohustusliku võidu?

Kui võtta, et finaalivastastel oli vähem mängijaid, nooremaid mängijaid ja neil oli vigastusi rohkem, siis võiks nii öelda küll. Ja me olime põhiturniiri tabelis ka esimesed. Aga üldises perspektiivis ei tea kunagi, kes võidab. Võidab see, kes on tublim.

Aga Audentes suutis peaaegu mängu tagasi tulla. Mis juhtus, et teie mäng kinni jooksis?

Nad muutsid kaitset nii, et neli tüdrukut jäi maa-alasse ja üks ajas (mind) taga ja me ei saanud sellega hakkama. Korvialuseid viskeid ei olnud enam peaaegu üldse, selliseid, kus oleksime saanud läbimurde pealt viskele. Elasime kolmeste peal põhimõtteliselt. See mängu lõpp jäi kripeldama.

Sa tegid sel hooajal kaasa nii noorteklassis, naiste kõrgliigas kui ka rahvuskoondises. Palju Sul mänge kokku tuli ja kas Sinule võiks anda tiitli tänavu kõige rohkem võistlusmänge pidanud Eesti korvpallur?

Mängude arvu otseselt ei ole kokku lugenud, aga tean seda, et täis nad ei saanud. Noortes on piiriks 65. Mul oli vahepeal ka vigastus ning siis jäi natuke mänge vahele. Ma ei julgeks öelda, et oleksin kõige rohkem mänginud korvpallur sel hooajal.

Seda suurt koormust korvpallis pead Sa ju kuidagi ühendama kooliga. Kas nende kahe asja kõrvalt jääb üldse aega ka mõneks muuks hobiks?

Kodus, kui aega on, siis mängin natuke oma lõbuks kitarri. Kool on olnud spordiga tegelejatega hästi vastutulelik. Jõuab.

Kui palju oled mõelnud oma tuleviku peale? Kas siht on pärast keskkooli minna õppima ja korvpalli mängima USA-sse?

Hetkel liiga palju veel mõelnud ei ole. Teen ikka igapäevaselt trenni nii nagu peab. Suhelda ülikoolidega veel ei tohi, aga tean, et huvi on. Umbes 10-15 ülikooli on mulle praeguseks kirjutanud.

Kuidas hoiad ennast motiveerituna, et oma sihtide suunas liikuda?

Tegelikult on motivatsiooniga olnud raskusi küll. Just selle hooaja keskel. Aga praegusel hetkel enam probleemi pole.

Kuidas raskustest üle said? Kes Sind aitasid?

Eks kõik tahavad aidata, aga kõige rohkem on aidanud ema (Tartu Kalevi peatreener Kaire Asi – toim.) ja spordipsühholoog Kristel Kiens. Temaga on igasuguseid jutuajamisi olnud.

Kui kaua Sa nüüd pärast hooaja lõppu puhata saad enne, kui koondiselaagrid algavad?

Meil peaks olema paar nädalat pausi. Saab rahulikumalt üldfüüsisega ja individuaalsete puudujääkidega tegeleda. Siis edasi läheb EM-iks valmistumiseks.

Kui väsitav on, et pidevalt oled selles karussellis, kus pikk hooaeg lõppeb, suvel on koondis ja siis algab kohe uus hooaeg?

Tänavu on U18 koondisega õnneks nii, et EM on kohe juulis. Pausi korvpallist saab teha juuli lõpus ja augusti alguses. Siis saab kaks-kolm nädalat rassimisest puhata. Aga eelmisel aastal oli meil U16 koondisega olukord, kus tulime EM-ilt alles 27. augustil koju tagasi ja siis tuli hooaeg kohe peale. See võis olla ka vahepealse motivatsioonipuuduse põhjuseks, lihtsalt kogu aeg käis see trall.

Mis saavad olema suvisel perioodil Sul peamised küljed, kus tahaksid arengus järgmisele tasemele jõuda?

Enesekindlus, õigemini selle uuesti ülesleidmine. See on mul viimasel ajal natuke ära kadunud. Kaitsemäng kindlasti, viskega tuleb tegeleda ja pallikäsitluse harjutusi ei saa ka ju nurka visata. Nendega tuleb pidevalt vaeva näha. Kõigega tuleb tööd teha!

scroll to top