Ameerikas suure lombi taga on tavapärane see, et korvpall ja räppmuusika on omavahel väga tihedalt põimunud. Pole kehvemad meie siin Eestiski, kui pikki aastaid Eesti räpimaastikul juhtohje hoidnud Henry Kõrvits ehk Genka on nooruspõlves palli patsutanud lausa meistriliiga tasemel.
Kuigi mehe korvpallurikarjäär jäi üürikeseks, siis seda võimsamalt on kulgenud tema teekond muusika- ja meelelahutusmaailmas. Armastus lemmikmängu vastu pole aga kuhugi kadunud ning sellest annab tunnistust ka 2018. aastal ilmavalgust näinud laul “Meie mäng”, millest on kujunenud tänapäevane korvpallihümn, mida mängitakse paljude korvpallimängude soojendustel ja vaheaegadel.
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus saame teada, kuidas Genka korvpalli juurde jõudis ja miks temast ei saanud profisportlast, üritame võrrelda räppmuusikat korvpallimänguga ja selgitame välja, kes on Eesti räpimaastikul parim kossumees.
Kui ma ei eksi, siis oled Tallinna poiss, täpsemalt kesklinnast. Kui palju tegid nooruses hoovisporti ja mis need põhilised alad olid?
Pallimängud ikka – rahvastepall oli ikka põhiline, hiljem jalka ja korvpall. Vihkasin suusatamist, aga kuna klassiõdedele meeldisid kiired suusapoisid, siis hambad ristis lasin lõpuks neid Harku ja teisi väiksemaid maratone läbi.
Oled öelnud, et lapsena oli Sul mitmeid kontakte suure korvpalliga – Kalevi spordihalli lähedus, Rašid Abeljanov ülemise naabrina, Heino Enden ja Andres Sõber isa tuttavatena. Kas korvpall oli Sinu jaoks üles kasvades spordiala #1?
Ma arvan küll. Just need samad nüansid, mida mainisid, mängisid selles suurt rolli. Mind on alati paelunud filosoofilises mõttes tegevused, mis panevad suuri rahvamasse liikuma ja kirglikke emotsioone väljendama. Olgu need siis pealtvaatajad spordivõistlustel, kontserdikülastajad staadionil või kasvõi religioon ja revolutsioonid. Kalevi spordihalli korvpallipublik on hea näide. Kuskil mujal polnud sel ajal võrreldavat kaasaelamist ja möllu.
Esimeseks treeneriks oli Sul legendaarne Aleksei Tammiste. Mida temast mäletad ja kas trenni minnes teadsid ka, mis tasemel mängumehega omal ajal tegemist oli? Ja milline treener ta oli?
See oli nii ammu. Ma tean, et trennid olid Kalevi spordihallis, aga ma käisin seal väga vähe. Ma isegi ei tea, miks ma lõpetasin. Võib-olla see nooruslik otsimise aeg, sest käisin läbi vist kõikvõimalikud treeningud, alates karatest kuni tantsimise, võrkpalli ja allveeujumiseni välja.
Kes olid need tolleaegsed kossumehed, kellele poisikesed alt üles vaatasid? Olid need meie kodumaised staarid või imbus siia juba ka midagi ookeani tagant NBA-st või veidi lähemalt Euroopa tippliigadest?
No ikka Abeljanov, kellele ma tõesti sõna otseses mõttes trepikoja liftis sageli pidin alt üles vaatama. Hiljem oli ikka Liidu koondis kõikide oma leedukate, Volkovite, Tkatšenkode ja Tarakanovitega. Kuna algul (Heino) Enden ja pärast (Tiit) Sokk olid ka pundis, siis hoidsin ikka neile pöialt. Nemad tundusid maailma kõige kõvemad kossumehed.
Sul on hooajast 1993/94 18-19-aastasena kogemus ka meistriliigast TTÜ I satsiga. Keskmiseks statistikareaks jäi 13,3 minuti juures 3 punkti ja 2,3 lauapalli. Aga linnuke ikkagi kirjas. Kas oled uhke ka selle üle? Pole vist väga palju USA räppareid, kes saaks öelda, et on oma kodumaa kõrgliigas korvpalli mänginud?
Ma polnud füüsiliselt meistriliiga jaoks valmis. Suuremat uhkust tundsin, kui võitsime mitu korda esiliiga ära. Siis oli ikka hea tunne – liigavõit. Aga mul polnud seal kõrgliigas Pärnade ja Metstakkide vastu midagi suurt panna. Aga jah, Master P-l (USA räppar – S.S.) oli vist Charlotte Hornetsiga leping, aga minu teada ta ühtegi minutit NBA-s mänginud pole. Tänapäeval on muidugi kõik räpparid ja olukord võib olla muutunud (Naerab.).
Kossumeest Sinust ei saanud, aga kas oli kunagi üldse selline tahtmine?
Ma sain ikka aru, et tuleb väga palju tööd teha, et korvpalluriks saada. Ma ei tahtnud, et asja lõbu ära kaob. Trenni ei viitsinud teha, aga mängida meeldis. Tahtsin käia võistlustel ja tollane esiliiga sobis mulle väga. Aga jah, see vajab ikka täit pühendumist ja ma pole kunagi selline “kõik munad ühte korvi” mees olnud.
Oled oma tekstidesse küllalt tihti sisse pookinud ka erinevate korvpallurite nimesid. Kas oskad peast öelda, kui palju kossumehi Sinu laulusõnadest läbi on käinud? Jätame siinkohal “Meie mäng” loo kõrvale.
Hmm, hea küsimus. Ma ei usu, et neid nüüd ka liiga palju on? (Dirk) Nowitzki, DeAndre Jordan… need on ühes loos mul, seepärast tulid kohe meelde (Naerab.). Kurat, rohkem ei tulegi. Ma muidugi öösel magamata ka, käisin Kalev Kruusi ja Raio Piirojaga kalal ja veidi ufo on olla hetkel (Naerab.). Aa, Bamba Fall, Serge Ibaka ja (Rain) Veideman ka. Rohkem hetkel meelde ei tule, aga äkki 10 saabki kokku üldse.
Kui Sa peaksid tegema ühe Eesti kossumehe kohta korraliku diss-track’i (laul räppmuusikas, mille peamine eesmärk on verbaalselt kedagi rünnata, tavaliselt konkureerivat artisti – S.S.), siis kelle kohta Sul kõige rohkem mahlakat materjali oleks või keda oleks “kõige kergem” n-ö rünnata?
Kõige kergem on rünnata neid, kes tihti eksivad. Ja mõtlen väljaspool kossusaali (pilgutab silma – S.S.). Treeneritest saaks ehk veel parema diss-loo? (Andres) Sõber või (Kalle) Klandorf? (Naerab.)
USA hiphopkultuur on üsna läbi põimunud sealse korvpallikultuuriga ning nagu korvpalliski, on ka hip-hopi maailm olnud väga n-ö võitluslik. Kas võib tuua mingeid paralleele, et näiteks räpparite omavahelised vastasseisud ja soov konkurendist parem olla tekitab samasuguse elektrilise õhkkonna, nagu korvpalliväljakul toimuv võitlus koha eest päikese all?
Eks mõlemad on meelelahutusvormid. Vahe on selles, et spordis on mingi kindel eesmärk, mille poole püüelda. Muusikas on see “parim” veidi abstraktsem mõõde. Eriti tänapäeval. Hea näide on räppar Tekashi69, kes pääses just vanglast, olles nii-öelda kõikide oma kolleegide peale “kitse pannud”. Tema värske lugu kogus 24 tunni jooksul 50 miljonit vaatamist. See on uus rekord. See ei tähenda, et see on kõige parem laul või ta on kõige parem räppar. Kui sa aga viskad mängus 50 punkti, siis oled kindlasti selle mängu parim. Aga eks kõik edukad räpparid ja edukad korvpallurid on suurte egodega. Muidu nad ei jõuaks kuhugi. Enda treenimine teistest paremaks, oma füüsilise üleoleku kasutamine teiste domineerimiseks pole ka midagi muud, kui oma ego suurendamine. Suur ego pole halb, võimetus oma suurt ego kontrollida on halb. Hea näide on siin näiteks Kawhi (Leonard).
Kes on Eesti räpimaastikul parim kossumees? Oled see Sina või saaks keegi Sulle 1-1 mängus vastu ka?
Mina ikka! (Naerab.) Kui ma oleks oma parimas vormis, siis mitte keegi (vastu ei saaks).
Kui raske oli luua kossuhümniks saanud lugu “Meie mäng”? Kas sõnad tulid iseenesest paberile?
Ei olnud raske… teema oli olemas ja andsin tuld. Sõnu jäi üle veel! (Naerab.)
Kui keeruliselt Sul üldse muusika loomine käib? Mis on Sinu jaoks kõige raskem ühe loo tegemise juures? Kui palju oled pidanud n-ö punnitama, et vaimu pole peal, aga mingi lugu on vaja purki saada?
Just teema valik on keeruline. Ega ma enne kirjutama ei hakkagi, kui tean, millest kirjutada. Kui teema ja muusika on paigas, siis läheb juba ludinal. Eks punnitamist on ka ikka olnud. Aga olen professionaal ja isegi, kui istun käed rüpes, pea tühi, siis tean, et järgmisel pooltunnil, minutil või sekundil muutub kõik ja ma kirjutan need sõnad ära.
Milliseks hindad Eesti korvpalli hetkeseisu? Kuhu suunas me teel oleme?
Viimane hooaeg oli vist esimene kord, kui ma absoluutselt kossu ei jälginud. Võib-olla olin ise busy (hõivatud inglise k. – S.S.) või… oot, kas telekast ei kandnud ühtegi mängu üle? Midagi ma ikka vaatasin telekast ka, aga see selleks. Meil on vaja värvikaid kujusid ja staare. Meil on vaja vihaseid vastasseise. Võin öelda, et ma ei viitsi üldse vaadata, kui Eesti satsid mängivad lätlaste või leedukatega. Võib-olla on see teatav nostalgia Tallinn-Tartu teemast. Ma ei tea. Me unustame, et sport on meelelahutus ja inimesed vaatavad seda, kui see lahutab nende meelt.
Oled viimaseid koondisemänge käinud vaatamas koos kolleegiga filmimaailmast, Mait Malmsteniga. Kumb teist on suurem kossufänn ja kes kellele olukordi lahti seletab?
Ma ise olen laisaks muutunud, aga Mait ikka helistab, et läheme vaatama. Ta teab täpsemalt, mis tabeliseis parasjagu on. Ma elan rohkem momendis.
Milline pealtvaataja Sa korvpallis oled? Kas selline vaikne analüüsija tüüp, hullumeelne kaasaelaja ja ergutaja, valimatu kohtunike ja vastastega sõimleja või midagi nende vahepealset või sootuks muud?
Ma ikka püüan viisakas olla. Kohtunik ju pole ise süüdi, kui ta on pime ja loll (Naerab.).
Eesti korvpall saab tänavu 100-aastaseks. Kas Eestis mängitakse korvpalli ka 100 aasta pärast ehk 2120? Ja milline see korvpall võiks siis välja näha?
No ma arvan, et saja aasta jooksul 2-3 meest saavad meil ikka NBA-sse või saab Eesti EM-ile ja tulevikus on väikestel poistel, kelle järgi joonduda ja olla. Eks ikka mängitakse.
Palun nimeta oma Eesti korvpalli esiviisik läbi aegade ja parim treener.
(Aivar) Kuusmaa ja (Rain) Veideman taga, äärtel (Heino) Enden ja (Martin) Müürsepp ning (Sergei) Babenko keskel. Vahetused: (Tiit) Sokk, Gert Kullamäe, (Aleksei) Tammiste, (Jaak) Lipso ja (Margus) Metstak. Kuusmaa on lihtsalt läbi aegade kõige parem viskaja, Veidekas on ülimalt mitmekülgne mängija. Tema tulek oli suurepärane fenomen. Enden on ikkagi olnud läbi aegade üks paremaid Eesti korvpallureid pärast Müürseppa. Babenko ilmselt läbi aegade parim tsenter, kes Eestis olnud. Tead, tegelikult ikka oleneb, kes vastastel on ja selle järgi paneks ka viisiku paika (Naerab.).
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
