fbpx
Close

INTERVJUU | Howard Frier “eestistumisest”: ma ei teinud seda meelega, aga see kõik juhtus nii

Avatar
-Howard Frier | Foto: Siim Semiskar

Kui Eesti korvpall tegi 1993. aasta EM-finaalturniiril kuuenda kohaga oma ajaloo ühe kõigi aegade silmapaistvama tulemuse, siis oli tiimil abiks kodustatud venelane Sergei Babenko. Kuigi Euroopa rahvuskoondistes on abijõu kasutamine väga levinud nähtus, siis Eesti koondis pole seda teed läinud, ehkki arvamusi on olnud nii poolt kui vastu. Mees, kes lõpuks siiski ennast Eestiga sidus ja on treenerina meie korvpallile aastate jooksul ka väga palju andnud, on ameeriklane Howard Frier.

Eesti korvpalli 100. juubeliaastal on just värskelt 44-aastane Frier suurepärane persoon, kellega vaadata Eesti korvpallile täiesti teise pilguga, kui me ise seda suudame. Virginia osariigis, veidi enam kui 90 000 elanikuga Suffolkis sündinud Frier oskab Maarjamaa läbi aegade ilmselt kõige armastatuma sportmänguga toimuvat vaadata väljast tulija pilguga, kuid samas on nüüdseks kohalike olude, võimaluste ja eeldustega väga hästi kursis.

Eurooplaste tõus

“Ütlen ausalt, ma ei teadnud Eesti korvpallist mitte midagi,” ütleb väga heal tasemel eesti keele suhu saanud Frier intervjuu alustuseks. “Muidugi, tagantjärele hakkasin aru saama, kes oli Martin Müürsepp ja et nägin teda kunagi NBA-s. Aga tol hetkel, kui ma Eestisse tulin, siis ma neid asju kokku ei viinud,” meenutab Frier umbes 16 aasta tagust aega, kui ta 2004/05 hooajaks BC Kalev/Cramo eelkäijasse Ehitustööriista mängima saabus ja kahel esimesel hooajal klubi Eesti meistritiitlini aitas.

Ka Euroopa korvpallis toimuvat Frier kodumaal olles veel ei jälginud. Need teadmised hakkasid kogunema alles siis, kui ta ühel hetkel ise Vanas Maailmas mängimas oli. “Kui ma Austria liigas pallisin, siis jälgisin sealseid tegemisi ja kõrval asuvat Saksamaa liigat. Eurooplasi teadsin nii palju, kui olümpiamängudel ameeriklaste dream team’ide vastu üles astuti. Loomulikult need mehed, kes NBA-s pallisid, olid üsna tuttavad,” sõnab pärast Colorado ülikooli lõpetamist USA madalamatel tasemetel mänginud ja ka Liibanoni liiga ära proovinud Frier. Vahetult enne Kalevisse tulekut veetis mees koguni kolm hooaega Austria tiimis Oberwaltersdorf.

Frier nõustub, et võrreldes selle ajaga, kui tema üles kasvas, on keskmise ameeriklasest korvpallifänni teadmised Euroopa korvpallist ja suhtumine sellesse täielikult muutunud. “Tol ajal oli NBA-s vähe eurooplasi. Mulle isiklikult väga meeldis vasakukäelise leedulase Šarunas Marciulionise ründemäng ja tema oli lausa minu üks lemmikuid. Veel mäletan enda noorusajast sakslast Detlef Schremphi ja horvaat Toni Kukocit, kes oli samuti üks uskumatu mängumees. Kahju on sellest, et Arvydas Sabonis ei saanud mängida NBA-s, kui ta veel noorem oli,” meenutab Frier, kelle sõnul suhtuti 1990-ndatel Ameerikas Euroopa korvpalluritesse stereotüüpselt kui pehmetesse ja aeglastesse mängijatesse, kes NBA-s eriti hakkama ei saa.

“Nüüd on jutud hoopis teised!” toob karjääri tipul 191 cm pikkusena ja 85 kg raskusena üles antud endine mängumees välja. “Mäletan neid aegu, kus üldine kuvand hakkas muutuma ja hakati arutama hoopis seda, miks on eurooplased tehniliselt isegi paremad kui USA pallurid. Praegu saamegi näha, et maailma kaks parimat mängijat on hoopis Euroopast,” vihjab Frier 25-aastasele NBA valitsevale kõige väärtuslikumale mängijale Giannis Antetokounmpole ja 20-aastasele Sloveenia imelapsele Luka Doncicile.

“Kui tulin Austriasse mängima, siis sain siin ka ise tehniliselt väga palju paremaks. USA-s panin treeningutel palju rõhku füüsise arendamisele ja seetõttu hüppasin väga kõrgele ja jooksin väga kiiresti. Tehniliste oskuste treeninguid eriti ei teinud. Euroopasse mängima pääsedes see muutus,” toob meie loo peategelane välja Ameerika korvpalli ühe nõrgema külje. Frier mäletab sellega seoses üht huvitavat seika kunagise serblasest meeskonnakaaslasega. Balkani mees andis Frierile nimelt otsesõnu teada, et kui viimane oleks saanud noorena tunda Serbia treenerite kätt, oleks temast kindlasti NBA pallur saanud.

Uus kodu Eestis

Nagu öeldud, siis Eesti pinnale astus toona 28-aastane korvpallur 2004. aastal, tulles Ehitustööriista meeskonda. “Kui ma Eestisse sattusin, siis oli mul eesmärk uues klubis oma koht leida. Tahtsin võistkonda aidata ja siia püsima jääda. Midagi muud ma ei mõelnud. Minu tulek langes sellesse aega, kui Tallinna ja Tartu klubide vahel olid võimsad duellid ja palju inimesi käis mängudel,” meenutas Frier esimest kokkupuudet Eesti korvpalliga.

Kohe avahooajal täitis ameeriklane kõik oma eesmärgid, kui vedas tolleks hooajaks kodumängudega Saku Suurhalli kolinud meeskonna esmakordselt Eesti meistriks. Finaalseerias mängiti Tartu Rock üle mängudega 4-3 ja Frier hinnati finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks. Selle peale sooviti loomulikult ameeriklase jätkamist ning järgmisel hooajal suudeti tema juhtimisel tiitlit ka kaitsta.

Kuigi väljakul saatis meest suur edu, siis kodustele oli keeruline seletada, kus kaugel maailma nurgas ta profikorvpallurina leiba teenib. Mehe enda sõnul proovis ta esimesena selgitada, et Eesti asub Ida-Euroopas, seejärel tõi mängu Venemaa naabruse, siis Soome ja Rootsi läheduse ja lõpuks lõi käega. “Kõige kergem oli lihtsalt öelda, et siin on väga külm,” naerab Frier.

-Howard Frier BC Kalev/Cramo särgis | Foto: Siim Semiskar

“Juba Austrias sain aru, et kui kohalikku keelt õppida, läheb elu palju kergemaks,” käib Frier välja trumpkaardi, kuidas tema võõras riigis kohaneb. “Eestis õppisin juba kahe esimese trenniga numbrid selgeks. Peatreener Allan Dorbeku käe all tegime palju viskevõistlusi ja pidime pidevalt kümneni lugema. Samuti omandasin kiirelt ka korvpalliterminid ja sellised lihtsad asjad nagu “paremale-vasakule” olen igal pool mängides ära õppinud. Loomulikult ei kujutanud ma ette, et räägin kunagi eesti keelt nii nagu praegu seda teen,” sõnab mees, kellel intervjuu andmine puhtas eesti keeles ei tekita mingeid probleeme.

Frier otsustas Eestisse elama jääda pärast tütar Kayla Jade sündi. Enda sõnul pole ta selline tüüp, kellel koduigatsust tekiks ja see aitab tal üle olla raskustest, mis kaasnevad perekonnast eemalolekuga. “Ma läksin juba USA-s ülikooli kodust väga kaugele. Mu pere mõistab, et olen inimene, kellele meeldib reisida ja kes ei hakka koju tagasi igatsema. Kui mul siin ka laps sündis, siis lähedased leppisid ilmselt lõplikult, et ega ma enam päris koju tagasi ei tule,” räägib Frier ja lisab huvitava fakti: “ma olen oma peres ainuke, kellel on pass ja kes saab USA-st väljas käia. Mu pereliikmed reisivad ka justkui läbi minu. Ameerikas lihtsalt on nii, et paljud inimesed ei lähe kunagi USA piiridest välja ja neil polegi passi vaja.”

Frieri eesti keele õppimisel on loomulikult oma olulise panuse andnud ka erinevad meeskonnakaaslased. Eesti korvpalli üks suurimaid naljamehi Kristo Saage üritas ameeriklasele aga ka vene keelt selgeks teha ja seda mäletab Frier senimaani. “Karl ja Erik Dorbek võtsid mu Ehitustööriistas koheselt enda tiiva alla ja hakkasid keelt õpetama. Põhilised roppused õpetas mulle selgeks aga Saage. Mäletan ükskord olukorda Leedus, kus läksime poodi süüa ostma. Tahtsin kana küsida ja Saage sosistas mulle vene keeles mingi ropu sõna, mille mina siis müüjale edasi ütlesin. See oli väga piinlik moment. Aga Saage oligi selline naljamees,” naerab Frier tagantjärele südamest.

Koondises jäi mängimata

Kui USA-s on kümmekond miljonilinna, siis Eestis on kogu riigis veidi üle miljoni elaniku. Vaatamata sellele soovime, et Eesti korvpall oleks tugevalt vähemalt Euroopa kaardil esindatud. Frieri arvates on see ka väikese rahvaarvu puhul võimalik: “Tähtis pole inimeste arv, vaid see, kui oluline on korvpall. Leedu on ka väike, kuid huvi ala vastu on nii suur, et kogu elanikkond tunneb ühel või teisel moel korvpalli vastu sümpaatiat. Kui huvi on suur, siis on kõik võimalik,” räägib Frier ja mõtiskleb edasi: “kui vaadata väikeriikide pallureid, siis pigem kasvavad staarid väikestest kohtadest, mitte suurlinnadest. Ma ei tea miks, aga äkki keskendutakse pisemates asulates rohkem spordile?”

Oma sünnimaa korvpalli ja sealsete arenguvõimaluste kohta sõnas Frier: “USA on suur ja seal on palju võimalusi. Üks Ameerikast külas käinud treener vaatas mu tütart korvpalli mängimas ja ütles, et Eesti mure on, et siin kliima ei luba õues aasta läbi mängida. Näiteks Hispaanias või ka paljudes USA osariikides, kui talvel saali pole võimalik kasutada, minnakse mõnele väliväljakule ja visatakse seal. Mina lapsena võtsin ka poodi jalutades palli kaasa. Praegusel talvel pole ka Eestis küll eriti lund olnud, aga tavalisel talvel ei ole võimalik kogu aeg oma korvpalliga mööda tänavat põrgatada.”

Frier on mõelnud ka selles suunas, et eestlasena sündides oleks ta oma tippajal olnud tõenäoliselt üks Eesti koondise põhimehi, kuid USA koondisesse pääsemine oli tema tasemega mehe jaoks täiesti ebareaalne unistus. “Kui ma noor olin, siis meil keskkoolitasemel pandi kokku osariigi peale üks esindusvõistkond. Tol ajal oli see minu jaoks nagu koondisesse valituks saamine ja sain mängida ka koos Allen Iversoniga. Pääsesin oma osariigis 15 parema mängija hulka,” meenutab meie loo peategelane.

“Aga mäletan, et juba siin pallides oli sellest isegi kaaslastega juttu, et Eesti koondises oleks äge mängida. Nüüd tulevikku vaadates, siis äkki minu tütar saab kunagi Eesti eest väljakule joosta? Kui just ameeriklased teda enne ära ei võta,” naerab Frier. “Kui ma siin mängisin, oli Eesti koondisel rohkem pikki vaja. Tagamehed olid olemas. Aga Eesti passi oleks tahtnud ikka saada, sest see oleks andnud võimaluse mängida igal pool Euroopas kui kohalik mängija,” ei mäleta Frier, et keegi oleks kunagi koondiseteemal tõsise jutuga tema poole pöördunud.

Tütre kõrged sihid

“Tütar Kayla veetis minuga spordisaalides palju aega koos, aga ma olin ettevaatlik ja ei suunanud teda liiga palju korvpalli poole. Tahtsin, et see oleks tema enda valik,” vastab Frier küsimusele, kas tütre korvpallipisikus on süüd ka isal. “Aga praegu on näha, et tal natuke pallimängu jaoks annet on, kuna ta õpib asju kiiresti ja see tuleb tema jaoks loomulikult. Loodan, et tal läheb samamoodi edasi ja eks paistab, mis temast saab.”

Kuigi sarnaselt Eestile on ka USA-s suur erinevus meeste ja naiste korvpalli huvi vahel, siis Ameerikas on tipptasemel naiste mängudel tribüünid täis. Pärast mängijana ketside varna riputamist treenerina jätkanud ja kolmel korral Eesti naiste meistriks kroonitud Frier meenutab: “Käisime suvel tütrega WNBA mängu vaatamas ja saalis oli täismaja. See oli Kayla jaoks väga vahva näha. Loodan, et ka Eestis olukord muutub ja üha rohkem inimesi tuleb naiste korvpallile kaasa elama. Sest meie naised annavad endast kõik, et võimalikult hästi mängida.”

-Howard Frier ja tütar Kayla Jade intervjuud andmas | Foto: Siim Semiskar

Kui endise tippkorvpallurina olid Frieri sihid kõrged, siis selles aspektis pole käbi kännust kaugele kukkunud: “Tütar on mulle korduvalt öelnud, et tema eesmärk on välja jõuda WNBA-sse. Ta saab aru, et see pole lihtne. Minu roll isa ja treenerina on siin nii palju aidata kui võimalik, et see unistus kunagi teoks saaks. Ta on alles 12-aastane ja minu soov on, et ta ei kardaks oma eesmärgi suunas püüelda.”

Eesti on õigel teel

Eestlased on pikisilmi oodanud, et pärast aastatel 1996-98 unistusteliigas pallinud Martin Müürseppa jõuaks keegi meie meestest uuesti sellele tasemele. Millal see võiks juhtuda? “See on hea küsimus,” jääb Frier mõttesse ja lisab: “peame hindama, millisel mängijal oleks võimalik NBA-s läbi lüüa? Kui jutt on rollimängijast, siis äkki Maik-Kalev Kotsar? Ta lõpetab sel aastal ülikooli ja ehk pääseb suvelaagrisse ennast näitama ning paistab seal oma füüsisega silma? Või on meil mõni noor mängija, kes oskab suurepäraselt visata? Pallurid peavad arvestama, et NBA-sse pääsemiseks peab ka õnne olema. Mõnel võistkonnal peab olema vaja just konkreetselt sinu oskustepagasiga mängumeest. Meil on andekaid noori ja varsti kindlasti keegi läheb ka Eestist taas NBA-sse. Peame ootama.”

Kui leedulaste korvpalliarmastuses ei tasu kahelda ja lätlaste viimaste aastate invasioon NBA-s on olnud äärmiselt muljetavaldav, siis miks Eesti korvpall pole saanud samaväärselt häid aegu nautida? Kas meie inimestele ei meeldi enam see pallimäng? “Eestlastele meeldib korvpall küll, aga mitte nii palju kui leedulastele. Ala sees olles tundub mulle, et kuigi palju inimesi huvitub korvpallist, siis laiemalt vaadates on ka teistel aladel – nagu võrkpall ja jalgpall – palju toetajaid.”

Aga Frier kinnitab, et meie korvpall on õigel teel: “Eestis on minu siin oldud aja jooksul üha rohkem aru saadud, et füüsiline võimekus on pallimängija jaoks väga oluline. Peame nüüd veidi ootama, mis edasi saab, sest treenerid on varasemast rohkem hakanud mängijate füüsisega tegelema. Kui laps käib näiteks viis korda nädalas trennis, siis äkki ei peaks kõik korrad pallisaalis olema, vaid kahel korral tuleks tegeleda füüsiliste võimetega?” küsib USA korvpallitaustaga mees ja lisab: “saame näha, kas sellest tuleb mingit tulemust.”

Kogu intervjuu vältel kasutab Frier Eestist ja siinsest korvpallist rääkides pidevalt sõna “meie”. Küsime temalt selle peale, kas ta tunnebki nii, et Eesti korvpall, mitte enam USA korvpall? On see tema mäng? “Absoluutselt! Ma annan oma panuse, et aidata Eesti korvpalli. Mänge vaadates olen alati Eesti poolt, sest ma ju elan nüüd siin. Ma ei teinud seda meelega, aga see kõik juhtus nii.”


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.

scroll to top
Inline
Inline