fbpx
Close

Jaanus Liivak endisest hoolealusest ja nüüdsest tööandjast Reinar Hallikust: ütlen ausalt, selliseid mehi võiks rohkem olla!

Avatar
-Jaanus Liivak | Foto: Siim Semiskar

Ida-Virumaa 800 elanikuga aleviku Iisaku kuulsaim spordimees on Eesti läbi aegade üks silmapaistvamaid pikamaajooksjaid, kahekordne olümpialane ja tänaseni mitmel distantsil meie rahvusrekordit enda nimel hoidev Enn Sellik. Viimastel aastatel on kohalikud noored pööratud aga üha enam pallimängu-usku, sest Iisakus teevad armastusega tööd endised Eesti korvpallikoondislased Jaanus Liivak (46) ja Reinar Hallik (36).

Meie sõsarportaalile Võrkpall24’le antud pikas intervjuus räägib Iisakus korvpalliakadeemia poiste treenimise kõrvalt juhuse tahtel ka kohalikule võrkpallielule hinge sisse puhuma asunud Liivak nii alade sarnasusest kui ka erinevustest, lisaks peatub ta oma treeningmetoodikal ning tänapäeva treeneritöö suurematel rõõmudel ja valudel.

Sind tõi paar aastat tagasi Iisakusse tööle Reinar Hallik. Kas sa oled aru saanud, mis selle mehe eriliseks teeb?

Ma ütlen ausalt: selliseid mehi võiks rohkem olla! Ta on sellele väikesele kohale elu sisse puhunud. Kuidas ta võtab ja teeb neid asju siin, tema ambitsioonid ja suhtlusoskus… Ta on igavesti vinge vanamees. Ma olen Reinarist kümme aastat vanem – võib öelda, et erinev põlvkond isegi! -, aga ka mina õpin temalt. Võibki ju öelda, et kunagi me mängisime koos, hiljem ta mängis minu käe all ja nüüd mina töötan kaudselt tema käe all. Meie veregrupid klapivad.

Kuidas Eesti koondise endine snaiper Reinar Hallik sinu võrkpallilembusse suhtub?

Tema toetab mind. Eks ta näeb kõrvalt. Ajame seda spordiasja siin Iisakus Reinariga koos.

Kas korvpalli- ja võrkpallimängu ülesehituses ja treeningmetoodikas on väga suur vahe?

Tead, ma arvan, et see ongi võib-olla tänapäeva suurim probleem, et me tahame jooni igale poole vahele tõmmata. Nii ka selles küsimuses. Osade jaoks on siiani üllatus, et kuidas see võimalik on, et ma üleöö võrkpallitreeneriks sain. Kui ma hakkan oma korvpallikarjäärile tagasi mõtlema, siis alati oli meil võrkpall teise alana kõrval. Mäletan, kui ma 1992. aastal Rakveres oma esimese profilepingu teenisin, siis olid Mati Meriranna õpilased võrkpallis väga tugevad ja pidasid Pärnuga legendaarseid finaalseeriaid. Hiljem Tartus oli samamoodi – korvpallurid ja võrkpallurid käsikäes. Eriti tugev oli kontakt aga Hollandis. Minu meeskonnas oli isegi logo peal nii võrkpall kui ka korvpall. Ja naiste võistkonnad olid seotud tugevalt meestega. Seetõttu on ka loogiline, et Hollandi naiste korvpalli tase on olnud oluliselt paremal järjel kui meestel.

Olen ka ise osalenud rannavõrkpalli Eesti meistrivõistlustel. Päris tühja koha pealt pole seega minu võrkpallivärk tulnud. Vanasti, kui mind kasvatati, oli üleüldse see suhtumine, et noorena tuleb tegeleda kõigi spordialadega.

Loe kogu intervjuud Võrkpall24.ee’st.

scroll to top
Inline
Inline