fbpx
Close

INTERVJUU | Itaalias “omaks meheks” saanud Mikk Jurkatamm: koondisesse pääsemiseks pean kaitsemängust alustama

Avatar
-Mikk Jurkatamm | Foto: Siim Semiskar

Korvpallihooajad lõpetanud koroonaviiruse pandeemia ühes epitsentris Itaalias pallis tänavu kümneid ja kümneid Eesti korvpallureid. Viimasel ajal eestlaste jaoks üha populaarsemaks saanud Itaalia esiliigas ehk Serie A2-s näitas tipuklubis Ravenna OraSis ilusaid esitusi 19-aastane viskav tagamees Mikk Jurkatamm.

Itaalias 2-meetrisena üles antud Jurkatamm kuulus kindlalt Ravenna rotatsiooni, kui 24 liigamänguga kogus keskmiselt 18,2 minutit, 4,8 punkti, 2,3 lauapalli ja ühe korvisöödu. Ambitsioonikas noormees ise enda statistiliste numbritega rahule ei jäänud, kuid rõõmustas kõvasti meeskondliku edu üle.

Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus rääkis Jurkatamm kätte saadud Itaalia n-ö korvpallikodakondsuse mõjust võimalikule tulevikule saapamaal ning proovis ennustada, millal tema ja vanem vend Taavi ühiselt Eesti koondise särgis väljakule võiksid joosta.

Millal Sa Itaaliast ära Eestisse tulid?

Ma jõudsin aprilli teisel nädalal. Kui seal kõik kinni pandi, siis umbes nädal aega pärast seda. Too nädal kulus piletite ja kõige parema võimaluse otsimisele.

Itaalia on Euroopas üks kõige kõvemini koroonaviirusest pihta saanud riik. Kui karm see asi Sinu silmade läbi seal oli?

Minu linnas Ravennas nii suurt probleemi polnud. Seal ainukene asi oli, et poejärjekordades hoiti vahet ja lasti ükshaaval inimesi sisse. Aga polnud midagi sellist, et linn oleks täiesti tühi olnud. Mõned inimesed isegi riskisid politseile vahelejäämisega ja läksid kell neli hommikul koertega jalutama või jooksma.

Seal siis niisama ei tohtinudki õue minna, sai kohe karistada?

Jah. Pidi välja printima mingi paberi, kus oli kirjas põhjendus, kes sa oled, miks sa välja lähed jne. Kui ilma selleta politseile vahele jäid, siis tehti trahvi.

Mitu korda Sina trahviga riskisid ja ikka väljas ära käisid?

Mõned korrad ikka (Muigab.). Plaanisin isegi umbes kell viis hommikul jooksma minna, aga ei hakanud ikkagi riskima. Rääkisin klubi füsioterapeutide ja treeneritega ning otsustasime, et pole ikka mõtet riskida.

Nüüd teed aga Tallinnas n-ö korvpallikodus koos teiste koondise kandidaatidega trenni. On vist emotsionaalselt päris hea tunne taas korvpalliplatsil olla?

See on väga mõnus. Itaalias ei saanud poolteist kuud palli katsuda ja pidi ainult kodus kummidega trenni tegema. Praegu on väga hea tunne ja mulle meeldib, mis siin toimub.

Kui pikalt palli käes ei saanud hoida, kas siis oskused on ikka alles?

Kindlasti on liigutused teistsugused (Naerab.). Siin tuleb ikka kõvasti lihvida veel, et see tõeline vorm tagasi saada.

Kuidas jäid rahule oma hooajaga Ravenna meeskonnas kuni koroonakriisini?

Enda poolelt oleks kindlasti saanud paremini. Mu statistilised näitajad jäid enda arvates väga tagasihoidlikuks. Aga tiimi silmas pidades olime ikkagi tabeli tipus ja usun, et hooaja lõpus oleksime võinud suuri asju teha.

Kui Ravenna oli esiliigas kindel tabelitipu meeskond, siis kas võib öelda, et mängisite umbes samal tasemel, kui Serie A lõpuklubid? Või on Itaalias see vahe kõrgliiga ja esiliiga vahel veidi suurem?

Kõrgliigas on muidugi see reegel, et lubatud on viis ameeriklast, Serie A2-s vaid kaks. Usun, kui me oleks kolm välismaalast veel juurde saanud, võinuks rahulikult mõne kõrgliigasatsiga punkt-punktis mängida.

Kui palju oli neid hetki, kus saite koos kaasmaalase Kaspar Treieriga samal ajal väljakule tegutsema?

Ikka oli. Me tavaliselt sekkusime kas teise või kolmanda mehena mängu. Kaspariga oli muidugi väljakul selline mõnus tunne ka, et tead kellega koos mängida. Kui talle söödad, siis paneb ilusti palli kotti.

Sul on nüüd käes ka ihaldatud Itaalia n-ö korvpallurikodakondsus. Kas seeläbi oled uue hooaja eel seal riigis mängijateturul rohkem nõutud mees?

Ma ei tea, kas nüüd just nõutud, aga arvan, et tänu sellele on lihtsam küll. Enam ei pea hakkama mingeid asju selleks tegema, et n-ö itaallaseks saada. Olen selle nimel neli aastat tööd teinud, et see litsents kätte saada ja usun, et nüüd on mul lihtsam järgmiseks hooajaks klubi otsida.

Kas oled uue hooaja eel vabaagent?

Nüüd jah. Juulis peaks kehtiv leping läbi saama ja siis Bologna Virtuse leping saab ka läbi. Hakkan nii-öelda nullist pihta, täiesti uut elu elama.

Kas mängijateturg on koroonaviiruse tõttu täiesti lukus või kuluaarides mingid jutud juba käivad?

Ma ei ütleks, et päris lukus on. Enda kohta olen mingit informatsiooni saanud, et jutud käivad.

Saab siis öelda, et Sa ei karda, et uuel hooajal klubita võiksid jääda?

Praegusel hetkel ei karda. Aga kui siin augusti alguses olen ikka veel selliselt, et ühtegi pakkumist laual pole, siis olen mures.

-Mikk Jurkatamm | Foto: Basket Ravenna Piero Manetti Facebook

Kas veebruaris koondisemänge vaatasid?

Vaatasin!

Kuidas kõrvalt vaadates tundus, mida peaksid tegema, et ise sinna 12-mehelisse koosseisu murda?

Praegu pean kõvasti ennast kõigile näitama. Peatreener nägi mind Itaalias käies ainult ühes mängus. Siin (korvpallikodus) on mul väga hea võimalus näidata, mida ma tegelikult oskan. Aga koondisesse pääsemiseks pean kaitsemängust alustama ja äkki juba platsil olles saan viskega ennast pildile. Äkki suudan isegi kellegi oma viskega üle mängida?

Aga koosseisu ja hingestatuse poolest tundus meie noor koondis selline kooslus, kus tahaksid ka ise olla?

Seda küll. Treier tuli pärast mänge Itaaliasse tagasi ja rääkis muidugi satsi kohta palju positiivset. Mulle jättis koondis küll hea mulje.

Ehk siis Sinu soov on samuti ükskord koondisesse pääseda?

Jah, kui kutse tuleb, olen kindlasti kohal!

Su vend Taavi on kolm aastat USA-s olnud, Eesti korvpallipubliku silme alt eemal. Mis tasemel Taavi hetkel on? Füüsiliselt on ta kindlasti kolme hooajaga muljetavaldava arengu teinud. Kas nõustud?

Seda küll. Ma kodus imestan kogu aeg, et teeb lambist kätekõverdusi ja surub mind ka jõusaali. Aga ka korvpallioskustes on Taavi edasi läinud. Koha peal olles nägin tema viimast mängu siis, kui ta siin Eestis veel pallis. Sellega võrreldes on tema mäng kõvasti füüsilisemaks läinud. Siin ta oli “kolme” positsioonil ja nüüd mängib “nelja”-“viie” peal.

Kas tänad õnne, et vennaga olete erinevatel positsioonidel ja ei pea seetõttu justkui sama koondisekoha pärast võitlema?

Minu jaoks on see kahe otsaga asi. Kui oleksime samal positsioonil, siis läheks kõvaks andmiseks, kuna tahad iga hinna eest vennast parem olla. Aga teisest küljest oleks tore küll, kui ema-isa saaksid kodus vaadata, et lapsed on koos Eesti koondises.

Teeme ühe ennustuse ka. Millal on see päev, kui vennad Jurkatammed Eesti koondises korraga platsile jooksevad?

Ma ei tea, peame vennaga arutama (Naerab.). Millal kõige rohkem rahvast saalis on, siis äkki saame koos platsile?

scroll to top
Inline
Inline