Eestis on korvpall spordialana kahtlemata üks armastatumaid pallimänge igal tasemel. Seetõttu võib Eesti Korvpalliliitu vabalt võrrelda mõne suurfirmaga, kus juhtimine vajab oma ala tipptegijaid. Korvpalliliit on olulist kompetentsi kaasanud juhatuse tasemele, kus löövad kaasa mitmed tippjuhid ja ettevõtjad nagu näiteks Kristjan Rahu, Aivo Adamson, Gerd Kiili ja meie seekordse loo kangelane Priit Sarapuu.
Lapsepõlves hoopis võrkpalliradadele sattunud Sarapuu tegelikuks kireks on läbi aastate olnud just korvpall ja nüüd aitab ta oma teadmiste ja oskustega Eesti Korvpalliliitu tüürida eesmärgistatud tuleviku suunas. Esialgu ooperilaulja karjääri suunas liikunud meest tõmbas hoopis ärimaailm ning ühel hetkel asendus Tallinna Riiklik Konservatoorium Concordia eraülikooliga. 1999. aastal sisenes mees turvaärisse ning on sellest ajast saadik samm-sammult karjääriredelil tõusnud, juhtides praegu G4S-i Baltikumi regiooni.
Eesti korvpall 100 artiklisarja intervjuus rääkis Sarapuu, kuidas mitte väga sportliku kehaga noormehes kasvas järk-järgult armastus spordi ja eriti korvpalli vastu, kuidas sai alguse tema teekond tippjuhina, mis suunas Eesti korvpall on praegusel hetkel sammumas ning mida peaks veel tegema, et meie lemmik sportmäng Euroopa ja maailma paremikule lähemale jõuaks.
Alustame päris algusest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja kas sport oli siis lahutamatuks kaaslaseks?
Olen sündinud Tallinna kesklinnas ja 18 aastat elasin Wismari tänaval, täpselt seal, kus praegu on Taani saatkond. Hoovisport oli meil väga au sees. Põhiliselt mängiti jalgpalli ja see hoov nägi üsna õudne välja (Muigab.). Aga käisin ka kooli juures jalkat tagumas. Korvpall ja teised mängud tulid veidi hiljem.
Kus koolis Sa käisid?
Kooliks oli praegune Inglise Kolledž, mis tollel ajal kandis nime Tallinna 7. Keskkool. Asus ta siis Hariduse tänaval ehk seal, kus praegu on Prantsuse Lütseum. Kui enne kooli minekut sai kõvasti just jalkat mängitud, siis teised pallimängud hakkasid pihta rohkem kooliajal.
Kas esimene organiseeritud treening tuligi koolis ja mis spordiala Sa tegid?
Saatuse irooniana olen mina käinud hoopis võrkpallitrennis, kus juhendajaks oli Juhan Kalamägi. Tegevus toimus Tõnismäel Kalevi võimlas ja ühise kambavaimuga sai sinna mindud. Umbes teises klassis mul paljud klassivennad küll läksid võrkpalli, aga pidama nad ei jäänud ja liikusid edasi hoopis korvpallitrenni. Ma olin kuidagi väga lojaalne poiss ning jäin paigale ja hambad ristis hakkasin võrkpalli mängima. Võib-olla oli põhjus ka mu emas, kes tundis Juhan Kalamäge kuskilt vanadest aegadest. Täna on mul selle üle hea meel, sest oskan natuke võrkpalli ka.
Korvpallitrenni Sa kooliajal siis ei jõudnudki?
Minu puhul mängis olulist rolli ka see, et mul oli natuke piinlik kuskile trenni minna. Olin lapsena pidevalt üsna korralikus ülekaalus, selline pontsakas poiss. Võrkpallitreener Kalamägi aktsepteeris seda ja mul oli seetõttu kergem mitte hakata trenni vahetama. Aga ma ei salga, et korvpall on mulle eluaeg rohkem meeldinud. Olen seda mängu hiljem ise õppinud ning korvpalli ABC-st ei tea seetõttu tuhkagi. Igasugused katete panemised ja muud sellised liikumised olid minu jaoks nagu tuumafüüsika. Olen täiskasvanueas harrastusliigades osaledes pisut rohkem proovinud korvpallimängu köögipoolt mõista, aga ikka kehtib see vana karu uute trikkide õppimise jutt.
Kes olid Sinu jaoks lapsepõlves iidolid või eeskujud korvpalliplatsilt, kelle tegemistele kõige enam kaasa elasid?
Kindlasti sellised mehed nagu Heino Enden ja Tiit Sokk. Siis ka Nõukogude Liidu aegse Tallinna Kalevi mängijad nagu näiteks (Taavi) Reigam, (Aivar) Toomiste, (Rašid) Abeljanov, (Mihhail) Žulanov, (Viktor) Viktorov, kõik nemad olid suured kumiirid. Mäletan, et poisina panin elutoas kaks tooli üksteise vastu, tegin neist korvid ning jooksin siis seal ühest otsast teise ja viskasin mingisugust palli moodi asja, ise samal ajal kommenteerides. Kes meil tol ajal need kommentaatorid olid… nagu (Gunnar) Hololei näiteks. “Sokk viskab kaugelt ja Zukanov teeb vaheltlõike, Rašid Abeljanov viskab haaki!”
Kui tol ajal oli Kalevi Spordihall tihti puupüsti rahvast täis, siis kas Sina olid ka üks nendest lastest, kes treppide peal istudes tippkorvpalli nautis?
Ma jälgisin korvpalli telekast ja olin üsna tihti ka saalis vaatamas. Eriti on jäänud meelde näiteks legendaarsed Vilniuse Statyba, Moskva Dünamo ja mingi Taškendi sats… mul ei tule see nimi praegu meelde. 10 kopika eest ostsin pileti ja istusin päev otsa saalis. Korvpall oli hingelähedane ning meil oli ja on senini väga kokkuhoidev klass ning korvpallihuvile aitasid koolikaaslased ilmselt kaasa.
Inglise Kolledž on hiljemgi paistnud silma üsna tugeva korvpallikoolina. Kas Sul kooliga mingi korvpallialane side on tänapäevani säilinud?
Meie kooli legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja Alar Schmidt algatas juba veidi rohkem kui 40 aastat tagasi vilistlaste korvpalliturniiri, kus mängivad õpetajad, abituriendid ja erinevad vilistlaste lennud. Alustasime seda juba keskkoolis, kui hakkasime koolivõistkonna eest mängima. Nüüd oleme üks vanemaid satse, kes siiani igal aastal kaasa teeb. Kunagi alustatud võistlus on nii tugev, et isegi meiesugused pea 50-aastased vanamehed kogunevad endiselt noortega võistlema ja tunnevad sellest rõõmu. Kindlasti on korvpallipisik mul koolist tulnud ja ka jäänud.
Kui profisportlast Sinust ei saanud, siis kuidas viis tee lõpuks tippjuhi ameti juurde?
Kaalusin 16-aastaselt 128 kilo, võib-olla sumomaadleja ametit oleksin võinud proovida (Naerab.). Esialgu olin minemas muusikuks saamise teed, kuna mu pere juured ulatuvad kaugele muusikasse ning ema ja isa olid mõlemad selle valdkonna professionaalid. Alustasin õpinguid ooperilauljaks saamise nimel, aga elu läks teistmoodi. Pärast mõnda aastat õpinguid otsustasin ikkagi toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi äriülikooli vastu vahetada ja hakkasin majandust õppima, samal ajal töötades ja esimest last kasvatades. Selles mõttes on minu tippjuhiks saamise tee olnud üsna pikk ja konarlik. On proovitud igasuguseid töid. Minu esimene amet oli müügimees-transamees-laojuhataja – Hunt Kriimsilma üheksa ametit. Tegin firmas nimega Electrolux kõike ja sealt hakkas väikestviisi karjäär koguma. Müügisoolikas oli korralik ja tuli hästi välja. Toonane Electroluxi peadirektor Priit Raud ütles mulle, et pean tegema mingid valikud ja kui tahan äris läbi lüüa, siis oleks mul vaja seda natukene juurde õppida.
Mis ülikoolis Sa vajaliku hariduse omandasid?
7. keskkoolist saadud keeleoskus andis 1990-ndate alguses suure eelise ja läksingi ingliskeelsesse keskkonda ehk toonasesse Concordia Rahvusvahelisse Ülikooli. Julgen öelda, et see oli sel ajal Eesti üks paremaid kommertsülikoole ja andis väga head haridust, kuni ta 2000-ndate alguses kokku kukkus. Mul õnnestus veel hiilgeajal kool ära lõpetada.
Kui kaua Sa juba G4S-is oled töötanud ja kas igavaks pole ühes ettevõttes läinud?
Turvaärisse sisenesin 1999. aastal. Alustasin toona veel ESS-i nime kandnud firma tütarettevõttes Alarmtec projektijuhtimise osakonna juhatajana. Aasta pärast jätkasin juba juhina, 10 aasta pärast G4S-i juhatuse liikmena, siis G4S-i Eesti juhina ja nüüd Baltikumi juhina. Nii see karjäär on käinud, et iga mõne aasta tagant on jälle midagi muutunud ja juhtunud. Pole väga igavaks saanud minna.
Korvpallis hinnatakse väga, kui mõni mängija näitab klubile sellist lojaalsust, et veedab terve karjääri ühes meeskonnas. NBA-st on head näited Dirk Nowitzki, Tim Duncan ja Kobe Bryant. Miks Sina G4S-i suhtes sellist lojaalsust oled üles näidanud?
Ma ei usu lojaalsusesse ettevõtete vahel või ettevõtte ja inimese vahel, usun lojaalsusesse inimeste vahel. Ja ettevõtetes töötavad inimesed. Pigem on see lojaalsus tulnud tänu meeskonnale, kes G4S-s töötab. Ettevõte ju muutub. Minu ajal on juba kolm korda muutunud nimi, vahetunud omanikud ja tehtud palju erinevaid struktuurseid muudatusi. Arvan, et lojaalsus ka varem räägitud võrkpallitrennis oli pigem minu ja treeneri vahel. Mulle sobis, et ta aktsepteeris mind sellisena, nagu ma olin. Inimestevaheline lojaalsus on mind hoidnud.
Kõrvaltvaatajana tundub, et korvpallis treeneri ja äris tippjuhi ametid on küllaltki sarnased. Kas see vastab tõele?
Vastab küll. Tippjuhina soovin oma meeskonnas kindlasti näha väga tugevaid spetsialiste, kes on oma valdkonnas paremad kui mina ise. Olulised on ka isikuomadused. Üks on innovaator, teine konservatiiv, kolmas väga kõva juurutaja. Juhi ülesanne on luua sellele tiimile mõnus hingamine ja kõik võimalused selleks, et sooritus tuleks võimalikult hea. Treeneri roll on paljuski sarnane. Tuleb leida iga erineva mängija paremad küljed ning luua võimalikult täiuslik meeskond selleks, et olla võidukas.
Meeskonna kokkupanemine on mõlemal puhul väga oluline. Vahel võib olla nii, et ühele positsioonile on mitu väga tugevat mängijat ja peab nende vahel valima. Hea juht ei vali vaid statistiliste näitajate põhjal. Usun et pigem on oluline sobivus meeskonda. Selline valikuoskus koguneb aastatepikkuse kogemusega ja tuleb läbi enda vile ja valu. Seda pole võimalik õpetada. Arusaamiseks peab korralikult mõned korrad näppu lõikama.
Kui 1990-ndate algus oli meie korvpalli üks kuldaegu, siis hiljem on koondise tasemel pigem esinetud tagasihoidlikult ja piirdutud üksikute eredamate sähvatustega. Kuidas Sina korvpallisõbrana sellele ajale tagasi vaatad?
Ma olin kirglik korvpalli jälgija ka sellel ajal. Mu hea sõber Gert Hendrikson oli toona Nybiti kapten. Kuidagi me Gerdiga tuttavaks ja sõpradeks saime ning minust sai läbi selle sõpruse suur Nybiti fänn. Peatreeneriks oli neil Tiit Sokk. Mängisin ka ise madalamaid liigasid ja rohkem elasin kaasa klubikorvpallile, kuna meil koondise tasemel ehk kõige paremini ei läinud. Korvpall sütitab minus nii mängides kui jälgides arusaamatult võimsa kire, mis lõpuvile kõlades maha jahtub. Aga mängu ajal põlen ma alati üsna heleda leegiga.
Kes on olnud Sinu lemmikud Eesti korvpallurid, kellele kõige rohkem oled kaasa elanud?
Las ma nüüd natukene mõtlen… need ei pruugi olla esimese kategooria staarid. Kuna ma ise pole ka suur skoorimees kunagi olnud, siis meeldivad mulle pigem musta töö tegijad. Näiteks Gerti (Gert Hendrikson – S.S.) teati kõva kaitsemänguspetsialistina. Elu on mind kokku viinud veel sellise suurepärase inimesega nagu Gerd Kiili, kes omal ajal väljakul tegusid tegi. Tema oli samuti väga kirglik mängija. Veel meeldis mulle Margus Metstak, keda üldsus teab eelmainitutest rohkem. Need lood on legendaarsed, milliseid liigutusi ta platsil tegi. Mulle meeldis jälgida Metstaki seda n-ö paha poisi poolt ehk kuidas vastast natukene endast välja viia.
Kui suur on Sinu osa selles, et G4S on pikemat aega korvpalli toetanud?
Ei saa kaugeltki väita, et see on ainult minu teene. Tegelikult hakkas G4S korvpalli toetama juba aastakümneid tagasi, kui nimeks oli veel Falck. Võib-olla isegi juba ESS-i ajal (Mõtleb.)? Oleme toetanud väga paljusid klubisid. Suuremad nendest on Tartu oma erinevate nimedega ja Kalev/Cramo, kes läbi aegade on olnud nimekirjas sees. Audentese noortesats on kandnud juba mitmel hooajal G4S Noorteliiga nime. Mina alustasin ettevõttes juhina 2012. aastal ehk reaalselt sain neid valikuid otseselt mõjutama hakata sellest ajast. Aga eelmine juht oli teinud otsuse, et püsisime kolm aastat lausa meistriliiga nimisponsorina ja mina siis ühe aasta veel jätkasin seda. Seejärel asusime noorteliiga peasponsoriks ja tänaseni oleme seda positsiooni hoidnud. Eks spordi toetamine on Eestis suuresti metseenlus ja natuke heas mõttes kiiksuga tegevus. Samas oleme saanud ka väga palju tagasi. G4S-i teatakse läbi korvpalli ja meie kliendid ja töötajad on rõõmsad, kui tippkorvpalli emotsioonid nendeni aitame tuua.
Eesti korvpallis oli 10-15 aastat tagasi väga olulisel kohal BC Kalev/Cramo ja Tartu Rocki rivaliteet ehk kahe suurema linna Tallinna ja Tartu omavaheline vägikaikavedu. Kas praegusest klubikorvpallist on selline vägev duell puudu?
Tallinna-Tartu rivaliteet on natuke muigamapanev olnud kogu aeg. Mitte ainult korvpallis, vaid üldse kõikides valdkondades kipub see nii olema. Seda paneb tähele, kui ajad asju nii Tallinnas kui Tartus ja suhtled mõlema linna inimestega. Aga jah, korvpallis mulle tipphetkel meeldis see rivaliteet. See oli tõeline derbi. Aga täna, miks ei võiks olla Rapla-Tartu või Pärnu-Tallinna rivaliteet? Arvan, et see tuleb alale vaid kasuks, kui korvpall muutub laiapõhjalisemaks. Et pole ainult kaks kantsi ja siis tükk tühja maad.
Mille pealt see laiapõhjalisus peaks tekkima, kui välismaale siirdujate arvu kasvades on meistriliigaklubidel olnud järjest keerulisem piisava tasemega Eesti mängijaid leida?
Arvan, et see on praegust noortetööd vaadates võimalik. Kuna mul omal poeg käib korvpallitrennis, siis tean tulevat põlvkonda veidi rohkem. Kui teeme õigeid otsuseid ja suudame noori rohkem Eesti mänguväljakutel hoida, siis kasvatame meistriliiga taset läbi oma noorte. Siis võib neid põnevaid lahinguid tulla ka võistkondadest, kust me täna seda ei oska isegi oodata.
Kuidas Sinu arvates kogu koroonakriis ja sellele järgnevad majanduslikud probleemid Eesti klubikorvpalli mõjutavad?
Nagu ka äris öeldakse, siis patt oleks head kriisi kasutamata jätta. See annab paljudele klubidele võimaluse alustada uuesti puhtalt lehelt ja teha ära mõned raskemad muudatused, mida seni on edasi lükatud. Selles mõttes on kriisis ka positiivset. Rahaliselt kindlasti eelarved vähenevad, aga see toimub kõigil ühtlaselt. Praegune kriis ei löö ühte klubi valusamalt kui teist, see tabab kõiki ühe vitsaga. Teatud mõttes annab kriis ehk sundkäigu, et kasutatakse rohkem Eesti mängijaid ja pakub soodsa olukorra noormängijatele pildile tulemiseks.
Kas oma noortele ei saa saatuslikuks keskpärased leegionärid, keda mõni klubi vähem, mõni rohkem igal hooajal sisse toob? Kas peaks võõrmängijatele panema piirangu?
Noorte suurde mängu toomine pole ainult välismängijate taga. Oleme arutanud ka leegionäride piirangu küsimust, kuid arvan, et tänased litsentsitasud ja sellega kaasnev on piisav, et väga hulluks võõrmängijate värbamisega ei minda. Igal aastal analüüsime seda teemat koos klubidega ning tänases hetkes hindan, et leegionäride piiramine meid sisuliselt paremaks ei teeks. Pigem usun, et oluline on see, mis toimub Audentese Spordigümnaasiumis.
Mida Sa täpsemalt silmas pead?
Küsida tuleb, mil viisil leida Audenteses rohkem väljundeid, kuidas klubidega paremini kokku leppida ja kuidas spordigümnaasiumi arendada nii, et suudaksime klubid rohkem ühe mütsi alla tuua. Arvan, et strateegiaga Korvpall 2030 on väga suur töö ära tehtud, et korvpalliringkondi rohkem koondada. Oluline on, et me tööd jätkaksime ja oleksime selles osas rohkem ühte meelt. Eestile on omane, et nii kultuuri- kui spordiringkonnad on pisikesed ja ollakse oma väikeses konnatiigis kapseldunud.
Alustasid Korvpalliliidus tegevust 2012. aastal, kuidas Sinu poolt vaadates see kõik alguse sai?
Toona ametist lahkuv president Peep Aaviksoo üritas mind presidendiks värvata, aga olin siis selgelt arvamusel, et seda vastutust ma kanda ei soovi. Pilti ilmus Jüri Ratas, keda ma tegelikult toona samuti hästi tundsin. Jüri sai alaliidu presidendiks ja tegi mulle ettepaneku astuda tema juhatusse. Võtsin selle pakkumise vastu ja olen tänaseni paigas. Mulle on see olnud, ütlen ausalt, huvitav aeg. Tunnen, et tahan panustada ja soovin ning tean, et meie korvpallis lähevad asjad ülesmäge. Minu jaoks on tunne tugev, kui meie rahvuskoondis teeb hea mängu, kui meie klubid võidavad Läti, Leedu või Venemaa tiime ja mängud on põnevad ning rahvas tuleb saali. Kui korvpallil läheb hästi, siis tunnen, et ehk oleme meiegi alaliidus mõne otsuse õigesti teinud.
Kui võrdled Eesti Korvpalliliitu aastal 2012 ja aastal 2020, siis mis on peamised erinevused, mida võiks välja tuua?
Ma arvan, et organisatsioon on läinud tugevamaks ja professionaalsemaks. Sekretariaadi professionaalsus on kindlasti väga oluline ja tegelikult kõik saabki alguse juhtimiskvaliteedist ja meeskonnatööst. Arvan, et juhatus on olnud nii Jüri (Ratase) kui ka Jaagu (Jaak Salumets – S.S.) juhtimisel suhteliselt üksmeelne ja igaühel on olnud konkreetne roll. Loomulikult on nii sisekriitikuid kui innovaatoreid või ka neid, kes sisuliselt ideid ellu viivad. Meeskonnatöö on olnud palju professionaalsem ja juhatuse liikmed on olnud varasemaga võrreldes rohkem tegemistes kaasas. Korvpall 2030 strateegia käivitamine, pikema vaate sissetoomine ja selle igapäevane elluviimine on Korvpalliliidus olnud väga positiivseks arenguks. Strateegia eelduseks on, et astume ühte jalga, suhtleme kõigiga ja proovime teha konsensuslikke otsuseid nii palju, kui see on võimalik. Veel võiks välja tuua, et rahastust on juurde tulnud. Kui vaadata läbi aastate, siis erasektori panus on kasvanud. Aga seda saab ilmselt ka teiste sportmängude kohta väita, sest eks see majanduskasvuga käsikäes liigub.
Suurettevõtet tõenäoliselt ei saa ilma pikema strateegia ja plaanita juhtida. Kas Korvpalliliidus oli enne strateegia Korvpall 2030 kirjutamist mingi pikem vaade olemas või see puudus?
See puudus. Minu jaoks on juhtimise ABC, et peab olema pikk vaade. Suur osa võib lõpuks ka täiesti puusse minna ja tihtipeale lähebki. Kui teha viie- või kümneaastane plaan, siis ei suuda kunagi tabada kõiki ühiskonna arenguid. Alati võib juhtimisteoreetikutega vaielda, et võib-olla on selline traditsiooniline planeeriv lähenemine juba aegunud ja agiilne värk oleks hoopis ägedam. Aga mina olen harjunud nii tööd tegema ja paljud Korvpalliliidu juhatuse liikmed tundsid, et meil on vaja pikemat plaani. Oluline on täitmise pool, sest tänasel päeval me tegelikult strateegiat ka järgime. Meil on olemas tööriistad ja erinevad töörühmad, kes kirjapandut ellu viivad. Läheb kohati küll üle kivide ja kändude, aga nagu ütlevad klassikud: töö käib, töö käib!
Strateegiadokumendis on kirjas, et me peame jõudma aastal 2025 EM-finaalturniiril kaheksa hulka. Kui Eesti koondis jääb näiteks üheksandaks, siis kas see oleks selles plaanis põrumine?
Kui oleme üheksandad, siis kindlasti võib alati öelda, et kurat, oleks võinud kaheksandaks tulla. Aga kui vaatame rahulolevate inimeste nägusid, kes on sellel ajal meie koondise tegemistele kaasa elanud ja hindame, kui palju oleme selle ajaga suutnud noori spordi juurde tuua, siis need on ka olulised näitajad. See, et meie koondised teevad hea tulemuse, on ülim väljund, aga unustada ei tohi kõike muud kaasnevat. Kui meil on (Heino) Endenid ja (Tiit) Sokud või tänasel päeval (Kristian) Kullamäed ja (Maik-Kalev) Kotsarid, siis on ka väikeseid poisse, kes teleka ees mängu vaatavad, palli korviks seatud tooli taha viskavad ja tahavad veel rohkem kossu mängida. Paljud treenerid ütlevad, et loeb tulemus ja võit. See on kahtlemata oluline, aga tähtis on ka teine pool – kui palju suudame tegelikult ühiskonda kõnetada ja kui palju korvpall mänguna inimestele hinge läheb.
Kas Eestis mängitakse ka saja aasta pärast veel korvpalli ja saame tähistada meie korvpalli 200. sünnipäeva? Milline see mäng siis võiks olla?
Kindlasti mängitakse. Äkki õmmeldakse korvid jälle alt kinni? Midagi peab ju muutma (Muigab.). Kui iga mingi aja tagant mõeldakse midagi uut välja, siis äkki on olemas nelja- ja viiepunktivise? Kuna maailm globaliseerub aina kiiremini, siis arvan, et Euroopa ja Ameerika mängustiilid saavad üksteisele olema sarnasemad. Loomulikult on raske midagi arvata, aga sporti tehakse kindlasti endiselt ja teatud alasid, mis on maailmas populaarsed, viljeletakse edasi ja jäädaksegi viljelema.
Lõpetuseks palun Sul kokku panna oma Eesti korvpalli sümboolse viisiku.
See on küll raske küsimus. Pean keskenduma nendele meestele, keda ise olen mängimas näinud ja mäletan. Kindlasti Müür (Martin Müürsepp – S.S.), Heino (Enden) ja Tiit (Sokk) on selles viisikus. Et ma nüüd kellelegi liiga ei teeks, aga mis siin ikka… “Number üks” on Soku näol olemas, Enden on “kaks”, Müürsepp “neli”. (Margus) Metstaki paneme “viie” peale. Siis kolme peale… kas Kangur on kolme ka mänginud (Naerab.)? Paneme pikema viisiku – Kristjan Kangur “kolme” peale. Tema käekäiku olen ma jälginud alates noorena koondisesse tulekust. Kuidas ta rahvusmeeskonda pääses, kui rabe see algus oli ja kui kõvaks meeskonna alustalaks võib suure tahtejõuga kasvada.
Ja kes oleks selle viisiku treeneriks?
Siin pole väga palju vaja mõelda, eks ma ikka presidendi paneks… Korvpalliliidu presidendi Jaak Salumetsa.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
