fbpx
Close

INTERVJUU | Spordist läbi imbunud perekonna pea Egon Kotsar fännab laste saavutusi

Avatar
-Egon Kotsar 3×3 korvpalli mängimas | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpall on tänavu pidamas 100. sünnipäeva ning üks mängumees, kellelt oodatakse meie koondise juhtimist uude sajandisse, on tsenter Maik-Kalev Kotsar. Käesolevas loos ei tule juttu mitte 23-aastase ja 211 cm pikkuse South Carolina ülikooli mängumehega, vaid tema isa Egon Kotsariga, kes on koos abikaasa Rutaga nakatanud spordihuviga kõik oma neli last.

Spordipisiku kandjaks

47-aastase ja 197 cm pikkuse Egoni spordiarmastus pärineb kooliajast ning on püsinud tugevana praeguseni, kuna mees lööb aktiivselt korvpallurina kaasa nii omavanuste hulgas kui ka rahvaliiga tasemel oluliselt noorematele kohta kätte näidates. “Mul oli Juuru koolis kehalise kasvatuse õpetaja Toomas Malva, kes tutvustas meile erinevaid spordialasid. Mingil hetkel kujunes välja ka kooli korvpallimeeskond. Paar korda nädalas tegime korvpallitrenni ja selle kõrvalt ka palju muud, näiteks kergejõustikku. Nagu ikka maakoolides see asi oli,” meenutab Egon Kotsar oma tutvumist spordi ja täpsemalt korvpalliga.

Kahe korviga viis-viie vastu mängitav haarav pallimäng kujuneski Kotsari jaoks lemmikspordialaks, mida ta harrastab regulaarselt veel aastakümneid pärast kooliaja lõppu. Kuigi korvpall on pigem noorte meeste mäng ja vanas eas ei taheta tihti enam liigeseid koormata, käib Egon endiselt iganädalaselt palli patsutamas. Miks? “Kutsutakse veel,” hakkab mees küsimuse peale naerma ja lisab: “liikuda on vaja ja see on suurepärane liikumisvorm. Selleks, et noortega sammu pidada, peab lisaks veidi ka jooksmas käima ja jõusaali tegema. Ilma enam ei saa.”

Eesti Korvpalliliidu veebilehel on Egon Kotsari kohta esimene märge hooajast 2004/05, kui ta tegi tegusid toona veel eksisteerinud meeste III liiga tasemel. RÖA meeskonna särgis oli mehe keskmine punktinäit 13,4. Edasi tuli huvitava nimega tiim SoSoja, mis pallis juba aste kõrgemal ehk II liigas ja seal panustas Kotsar parimal hooajal keskmiselt 17,4 punktiga mängus. Alates nendest aegadest ongi mees pallinud erinevatel harrastustasemetel kuni tänaseni välja ning mingeid lõpetamise märke ei paista.

“Lisaks ise mängimisele olen ka üle keskmine aktiivne korvpallijälgija. Kodus on telekas pidevalt mõne korvpallimängu peal lahti. Kõige rohkem haarab muidugi NCAA, mida saab kogu perega öösiti vaadatud. Seal hoiame ennast kursis peamiselt ikka selle ühe võistkonna tegemistega,” teeb Egon Kotsar otsese vihje, et pere vanimal lapsel Maik-Kalevil hoitakse vaatamata ebamugavale ajavahele ookeani tagant aktiivselt silma peal. “Aga mänguliselt köidab mind kõige rohkem Euroliiga, pere nooremad jälgivad ka NBA-d,” lisab ta.

Kuna Eestis aktiivseid USA üliõpilasliiga jälgijaid ülemäära pole, siis uurime Egoni käest, millisena temale NCAA mängustiil tundub. Kas sarnaneb see rohkem NBA-le või Euroliigale? “See on hoopis omaette mäng!” üllatab Kotsar oma vastusega. “Aga eks ta rohkem sinna NBA poole kisub. Kolledžis püüavad poisid samuti rohkem individuaalselt olukordi lahendada ja palju joostakse lihtsalt pea ees sisse. Aga USA-s on meeletu konkurents ja mulle tundub, et ülikoolitiimides on peatreener A ja O ning teda austatakse.”

Tõeline spordiperekond

Maik-Kalevi esimeseks treeneriks Audentese Spordikoolis oli Alar Varrak ning korvpallile langes valik loomulikult tänu eeskujuks olnud isale. “Maik käis minuga pidevalt saalis trennides ja võistlustel kaasas ning sealt ilmselt see pisik talle sisse tuli. Trenni panime ta umbes 5-6-aastaselt ja juba siis avaldas ta ise selleks soovi,” meenutab Egon. Küsimuse peale, kas Maik-Kalevit lapsena trenni pannes oskas ta loota, et kunagi tulevikus vaatab, kuidas poeg jookseb ringi USA üliõpilasliigas ja Eesti koondise särgis, hakkab Kotsar taas naerma: “Ei-ei, muidugi mitte. Kus sa oskad seda ette ennustada? Aga loomulikult tekitab see rahulolu ja on uhke tunne.”

-Egon Kotsar harrastusliigas tegusid tegemas | Foto: Siim Semiskar

Küsime loomulikult otse allikast, millal läks poeg isast korvpallioskustelt mööda. “Oot, kes on parem?” pärib omakorda Egon lustlikult ja lisab siis: “tõsiselt rääkides, ega ma Maikile enam siis vastu ei saanud, kui tal keha hakkas mehistuma. Oskustelt oli ta juba 12-13-aastaselt minust parem. Mul korvpallurina tegelikult polegi oskusi. Eks suhteliselt kiiresti oli näha, kuidas need kaalukausid kukuvad. Mina ei jaga talle korvpallialaselt enam ammu mingeid õpetussõnu, pigem vastupidi,” pole Egon löödud, et juba varakult pojale pere parima korvpalluri aunimetuse kaotas.

Aga sportlasi on oodata sellest perekonnast veelgi. Egoni tütar Karolin Victoria on Eesti noortekoondise tasemel ujuja. Neiu käis isa sõnul paar korda ka korvpallitrennis, aga valis ujumise. 8-aastane Tristen Mattias on juba 3-aastaselt regulaarselt trennis käinud ja mängib Audentese võistkonnaga makroliigat. Pesamuna, 5-aastane Derek, nii vara küll treeningutega ei alustanud, kuid käis nüüd hiljuti esimest korda päris korvpallitrenni proovimas. Kas see kõik on vanemate eeskuju? “Eks me püüame suunata küll, aga nüüdseks on vanim poeg Maik jõudnud nii kaugele, et on ise noorematele suureks iidoliks. Ta võttis selle rolli hea meelega endale ning julgustab õde-vendi ja räägib nendega,” lausub pereisa Egon.

Poja suurim fänn

Pärast seda, kui Maik-Kalev Kotsar 2018. aasta suvel Eesti meestekoondises debüüdi tegi, on Egonil olnud töö juures olukordi, kus kliendid viitavad talle kui Maik-Kalevi isale. Poeg on kuulsam kui isa. Egon kinnitab naerdes, et see on ainult positiivne. Kindel on, et taoline olukord aja jooksul veel vaid süveneb ning rahuloleval isal pole selle vastu mitte kõige vähematki.

Lisaks koondise kodumängudel Maik-Kalevile kaasaelamise on kogu perega läbi elatud ka üks tõsine seiklus, kui 2018. aasta septembris võeti ette umbes 5000 km pikkune bussireis. “Eesti mängis eelmises tsüklis võõrsil valikmängu Serbiaga ja võtsime selleks puhuks väikese bussi, panime kogu pere peale ja sõitsime kohapeale vaatama. Sinna põrutasime ühe jutiga, et mängule jõuda. Umbes 30 tundi. See oli päris omapärane kogemus,” muigab Egon.

-Maik-Kalev Kotsar | Foto: Siim Semiskar

Isal tõmbab enda sõnul tribüünil pulsi päris korralikult üles, kui poeg väljakul jooksmas on. Huvitava faktina koorub vestlusest välja, et kui paljud mängijad ebaõnnestunud esituse järel tavaliselt neist kirjutatud meediakajastusi ei loe, siis Egon vaatab Maik-Kalevi kohta kirja pandu üle, sealhulgas ka kriitilised kommentaarid. “Sellel tasemel on teatav kriitika õigustatud ja mina meediakajastustest probleeme ei tee,” sõnab Egon Kotsar.

Eesti korvpallifännid loodavad, et lisaks Maik-Kalev Kotsarile on koondise “pikkade osakonnas” pead tõstmas teisedki eeldatavalt sarnasel tasemel mängumehed nagu Rauno Nurger ja Matthias Tass. Egon Kotsari arvates on konkurents teretulnud ning mida rohkem häid mehi koondisekohtade nimel võitleb, seda kõrgemaks tase läheb. “Ja mida kõrgemaks tase tõuseb, seda kiiremini me sinna EM-idele jõuame!” usub Egon rõõmsalt.

Ootab uusi tippe

Suure korvpallifännina on see spordiala Egon Kotsarile pakkunud läbi aastate mitmeid ilusaid elamusi, mis senimaani meeles püsivad. Kõige eredamad mälestused on temal seoses Eesti koondise 6. kohaga 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel ja Martin Müürsepa pääsemisega unistusteliigasse NBA. Järgmistena on pjedestaalil Tiit Soku 1988. aasta olümpiavõit ja Tallinna Kalevi Nõukogude Liidu meistritiitel.

Kui N-Liidu meistritiitlit pole enam võimalik uuesti kogeda ja Eestile pallimängude olümpiavõit jääb ilmselt samuti utoopiaks, siis Egon Kotsari arvates on teised saavutused kindlasti korratavad. “Usun, et EM-i kuuendat kohta või eestlase NBA-sse pääsemist on meil kindlasti reaalne uuesti näha. Kõva töö selle nimel käib ja kohalikud treenerid lähevad järjest paremaks. Areng meil toimub ja usun, et Eesti korvpall on tõusutrendis. Mulle tundub, et korvpall on inimeste hulgas populaarne, siia panustatakse päris palju ja ala juures on häid inimesi,” on mees tuleviku osas optimistlik.

Enda kõigi aegade esiviisiku laob Egon Kotsar igatahes kiirelt välja ning paigutab sinna mõned oma generatsiooni mehed ja paar noorematki. “Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa oleks tagaliinis, Martin Müürsepp kindlasti, Kristjan Kangur ja paneme oma poisi sinna alla seisma ehk siis viiendana Maik-Kalev Kotsar,” annab Egon pojale hea võimaluse Eesti korvpalli superstaaridega meie loo raames paberil ühes võistkonnas platsile joosta. Peatreeneriks paneks ta sellele kooslusele Jaak Salumetsa.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline