Reed Nopponen on mees, kes spordiagendina tegutsenud juba üle 25 aasta ning teab seda maailma läbi ja lõhki. USA-s, New Yorgis sündinud mees, kes elanud nii Kanadas, Inglismaal, Venemaal, Itaalias ja nüüd Eestis, oskab päris paljusid maailma keeli ning oma erilise tähelepanu on pühendanud korvpallile.
Nopponeni teatakse kui usaldusväärset meest, kes kaitseb oma klientide huve ning osaleb eksperdina lepinguläbirääkimistel. Tal on ka reputatsioon Euroopast tulnud mängijate aitamisel NBA-sse. Tema klientide hulgast leiame sellised suurkujud nagu Andrei Kirilenko, Tony Parker, Gordan Giricek jpt. Reed on agentuuri Entersport aseesimees ning just see seltskond aitas NBA-sse omal ajal ka Martin Müürsepa. Nopponeni klientideks on eestlastest sellised ässad nagu Kristjan Kangur, Janar Talts kui ka Itaalias tegusid tegev Rain Veideman.
Korvpall24.ee leppis Nopponeniga intervjuu kokku Audentese Spordihallis Tallinna Kalev/TLÜ ja Ventspilsi mängu vaadates, kui platsil olid omavahel vastamisi Reedi kliendid Michael Buchanan ja Ronalds Zakis. Reedi näol on tegemist laia naeratuse ning kirglikult sporti jälgiva mehega, kes räägib lisaks korvpallile põhjalikult ka jäähokist ning jalgpallist. Meie piirdusime siiski korvpalliga ning avasime tagamaid, mida tähendab olla korvpalliagent. Puudutasime Nopponeni kuulsamaid kliente, tema tulekut Ida-Euroopasse ning kes eestlastest võiksid olla järgmised Müürsepad, Kangurid ja Taltsid.
Kuidas Sina said korvpalliagendiks? Mida on selleks vaja, et agendiks saada?
See on hea küsimus… praegusel ajal tundub, et iga korvpalluri sugulane tahab saada agendiks. Mina olen selline vanakooli mees ja arvan, et heal agendil peab olema korralik sporditaust. See ei pea olema tingimata korvpallitaust ning kasuks tuleb kindlasti äri- ja õigusealased teadmised. Väga paljud praegu korvpallis tegutsevad agendid on just hiljaaegu selle ala juurde tulnud. Mulle on neist jäänud mulje, et mitte armastusest selle ala vastu ei tegutseta, vaid, et teenida suurt raha. Sealjuures ei omata teadmisi mängust ega ülevaadet turust. Tegelikult on just need teadmised väga tähtsad mängijate esindamisel.
Millega üks agent igapäevaselt tegeleb?
Väga oluline on teada, kuidas mängijaid esindada ning mitte ainult headel, vaid ka halbadel aegadel. Paljud inimesed ei mõista, et profiatleedid seisavad silmitsi väga palju erineva reklaamindusega. On see siis isiklik või meeskonnapoolne reklaamindus ning paljudel sellistel juhtudel on toetava agendi roll väga oluline. Väga oluline on ka lepingute juures kogenud ja oskusliku agendi tugi, kes oskab mängijale hüva nõu anda ja kliendile võimalikult parimad tingimused välja kaubelda. Samuti peab agent olema veendunud, et vigastuse korral saab mängija tiimilt võimalikult head ravi ja üldse olema alati kliendi jaoks olemas. Minu meelest väga paljud agendid selles äris ei ole neis asjades kogenud, ei oma teadmisi, kuid võiksid.
Eesti oma väiksuse kohta toodab ikkagi märkimisväärse hulga noori ja huvitavaid mängijaid.
Kas iga korralik agent võiks olla ka mängijate skautija?
Mängijate skautimine on muidugi ainult üks väike osa agendi tööst ja mõndadele agentidele, nagu mulle, väga meeldib uusi talente otsida. Paljud agendid siiski tegelevad ainult mängijate esindamisega, mis on ka tegelikult põhitöö. Mulle siiski väga meeldib uusi talente otsida ning vaadata, kellest võiks saada järgmine suurepärane mängumees. Ma ei pea ennast selle tegevuse juures mingiks guruks, aga mul on selles valdkonnas natuke kogemust ja ka edu olnud.
Kas noorte talentide äratundmine on väga raske?
Ma ütleks, et talendikate noorte leidmine on palju lihtsam ja tõenäolisem, kui ennustamine, millisest talendist saab ka hea mängija. Ma ei räägi sellest küll sageli, aga talentide nimekiri, kellest oleks pidanud kasvama hea mängija, on hulga pikem, kui see, kellest saigi hea mängija. Väga paljud 15-16-aastased suurepärased noored ei arenegi erinevatel põhjustel headeks mängijateks.
Sa käidki füüsiliselt kohal noorte talentide mänge vaatamas?
Jaa, ma käin erilise huviga vaatamas just 15-16-aastaste mänge ja mitte ainult uusi staare otsimas, vaid noored mängivad põnevalt, suure energia ning suure südamega. Vahest näeb mõne erilise ande juba selles eas ära.
Kuidas Sa üldse Ida-Euroopa piirkonda ning Eestisse sattusid?
Agentuur, kus ma töötan, omab pikka ajalugu siinse piirkonna mängijate esindamisel. Näiteks esimestena aidati endisest NSV Liidust NBA-sse Šarunas Marciulionis ja Aleksander Volkov. Oleme esindanud lisaks Leedu ja Venemaa mängijatele endisi jugoslaavlasi, ukrainlasi ning see oli täiesti loomulik, et esindasime ka Martin Müürseppa. Tema oli meie esimene Eesti klient ning tänu talle hakkasin ka rohkem siinsele korvpallile tähelepanu pöörama umbes 2000-ndate alguses. Tulin, et vaadata siinseid noori talente nagu tol ajal olid Kristjan Kangur, Janar Talts, Gregor Arbet ning mitmed teised. Minu meelest Eesti oma väiksuse kohta toodab ikkagi märkimisväärse hulga huvitavaid mängijaid.
Kas Eesti mängijad on naabritest kuidagi isemoodi omadustega?
Ütleme nii, et iga maa mängijatel on omad üldised kvaliteedinäitajad. Samas, need on ikkagi väga üldised ja alati tuleb vaadata talenti kui indiviidi. Näiteks minu arvates Kirilenko päris tüüpiline vene mängija polnud (naerab – toim.). Nii mõneski elemendis ta seda polnud. Sama on ka Tony Parkeriga. Kas Kangur on tüüpiline Eesti mängija? Nii ja naa. Selles mõttes küll, et siit tuleb füüsiliselt väga andekaid pallureid, mis omakorda on minu meelest seotud sellega, et ajalooliselt on paljude rahvustega segunetud. Siin on ka eripära, et vene taustaga noored ei lähe korvpallitrenni, nemad lähevad mujale. Eesti rahvuskoondistes on venelased suuresti esindamata ja ometi on neil rahvastikust suur osakaal. Minu jaoks on see pisut kummaline, sest kui vaadata ajalugu, siis venelased on ju üldiselt head korvpallurid. Ma ei lähene siiski talentidele stereotüüpselt, vaid ikkagi väga individuaalselt.
Tõid päris palju kuulsaid nimesi välja, kes on su lemmik superstaarist klient?
Mulle meeldivad muidugi kõik mu kliendid. Meil on agentuuris praegu mitmed kõrgete ootustega mängijad nagu näiteks üks mu lemmikuid Aron Baynes, kes pallib Boston Celticsis (5,7 punkti ja 4,3 lauapalli sel hooajal – toim.). Minu jaoks on ta eriline pallur. Tõime ta agentuuriga pärast NCAA hooaega Euroopasse Lietuvos Rytasesse. Seejärel liikus Saksamaale, Kreekasse, Sloveeniasse, kus tal oli mitu aastat võimalus ennast arendada ning pääseda seeläbi NBA-sse. See oli minu jaoks eriline kogemus olla mängija eduka ning järjepideva arengu juures, mis viis ta lõpuks maailma tippliigasse. Ma ei tahaks siiski lemmikuna kedagi konkreetset välja tuua.
Aga kuidas on olnud koostöö Kirilenko või Parkeriga?
Kirilenko ja Parker muidugi… ning Teemu Rannikko on sellised mehed, kellele tagasivaadates saab öelda, et nad on olnud väga erilised mängijad, kellega mul on olnud au koos töötada. Toon veel välja leedukad Arvydas Macijauskase ja Simas Jasaitise. Need on tüübid, keda teenindasin päris karjääri algusest saadik ja olen nende edu üle väga uhke.
Mõni naljakas vahejuhtum staaridega?
See äri on naljakaid juhtumeid täis (naerab – toim.). Kui nüüd näiteks üks kurioossemaid välja tuua, siis David Bluthenthali soov osta oma kassidele lennukipilet Bolognasse (naerab kõva häälega – toim.). Ja mitte lihtsalt lennukisse pilet, vaid kassid lendasid kenasti äriklassis ja teiste reisijate kõrval – loodan, et nad nautisid reisi (naerame mõlemad – toim.). Mängijaid esindades tuleb ikka igasugu asju ette.
Kes eestlastest on praegu Sinu arvates silmapaistva talendiga?
Selle äri juures on see asi, et paljud ootavad uusi Kangureid ja Kirilenkosid. Loomulikult nii siin kui mujal on väga arvestatavaid talente, aga kes neist uuteks staarideks arenevad, on keeruline ära arvata. On väga mitmed, kes olid silmapaistvad 16-20-aastaselt, aga heaks mängumeheks ei arenenudki. Nimesid ei hakka välja tooma. Põhjuseks on muidugi mõnikord füüsilised vajakajäämised, aga enamasti ikka vähene töövõime selle talendi kohta, mis olemas on. Sageli jäädakse ainuüksi ande peale lootma, aga tippkorvpallis talent ilma töövõimeta läbi ei löö. Minu hinnangul Eestis on vanuses 14-20 päris palju poisse, kellel on võimalus areneda maailma mõistes heal tasemel mängijateks. Palju sõltub sellest, kelle alla nad mängima satuvad, millisesse klubisse… aga seda kõike eeldusel, et nad töötavad nii kõvasti kui võimalik. Hea noormängija ning profi vahel on väga suur erinevus ning sellest peab noormängija aru saama ja eks see ole igal spordialal nii. Näiteks Ameerika jalgpallis Tom Brady ei oleks 6-kordne Superbowli tšempion ilma tohutu tööta enda kalla. Samamoodi ei oleks ka Kobe Bryant olnud superstaar, kui ta poleks enda kallal hullult vaeva näinud. See on ohverdus, mille tähtsust paljud ei mõista või ei ole nõus seda tööd enda kallal tegema. Eestlastest on võimalus kasvada heaks mängijaks paljudel, eesotsas Henri Drelli, Mikk Jurkatamme, vendade Pehkadega ja teistega.
Eestis on vanuses 14-20 päris palju poisse, kellel on võimalus areneda maailma mõistes heal tasemel mängijateks.
Räägi enda kliendist Michael Buchananist. Milline tase temas peitub, kui mees vormi saab?
Mike on üks neist pikkadest, kes on alles oma karjääri alguses ning ta küpsebki hiljem. Tal oli väga hea NCAA karjäär (keskmiselt 10,1 punkti ja 6,1 lauapalli – toim.) ja temast tõotas tulla väga heal tasemel lauavõitleja. Tal oli palju ebaõnne, kui sai oma esimesel profiaastal jaapanis vigastada ning pool hooaega läks sellega kaduma. Siia saabudes tuli Michaelil põhimõtteliselt otsast alustada. Minu arvates on tal kvaliteeti kõrgetasemelise korvpalli jaoks küll. Ilmselgelt on tal NBA tasemel keha, korralik viskeliigutus ning nüüd on tarvis samm-sammult ennast heasse vormi saada ja eks näha ole, millistesse kõrgustesse tõuseb. Mina annaksin tema arenemisele võimaluse küll, nagu Aron Baynes sai selle ning lõpuks küpses temast korralik NBA mängija.
Kui palju sa NBA korvpalli kohapeal jälgid?
Kui sinna satun, siis käin ikka mänge vaatamas, aga rohkem veedan aega ikkagi Euroopas ning mulle meeldib siinne korvpall.
Kas NBA-s on lihtsam skoorida, kui Euroopas, nagu räägitakse?
Olen seda juba aastaid rääkinud, et teatud tüüpi mängijatele on NBA hulga lihtsam liiga, kui Euroliiga. Seda sel lihtsal põhjusel, et seal jäetakse mängijale tegutsemiseks rohkem ruumi. Sellise ründearsenaliga nagu Luka Doncicil on, lööbki NBA-s paremini läbi. Samuti minu hinnangul mängitakse Euroliigas ikkagi füüsilisemalt. Paljud mu kliendidki on öelnud, et nende jaoks oli ookeani taga lihtsam, kui siin Euroopas.
