fbpx
Close

Kalev Kruus: Leedus tahavad poisid, tatt ripakil, samastuda Žalgirise meestega… meil seda pole

Avatar
-Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

Eesti esikommentaatori Kalev Kruusi nimi ei vaja korvpallisõpradele ilmselt suuremat tutvustamist ning paljud teavad ka seda, et omal ajal TSIK-is õppinuna oli 38-aastane mees noorte tasemel ka arvestatav mängumees. Viimased 15 aastat pole ta päris ametlikus mängus platsile astunud, kuid südant valutab Kruus ühe oma lemmikspordiala vastu tõsiselt.

Korvpall24.ee portaal istus Kaleviga ühel ilusal suvisel hommikul pargipingile ning tuhnis veidi tema korvpallimälestustes ning küsis tema hinnangut Eesti korvpalli hetkeseisu kohta.

Kuidas Sa iseloomustaksid hetkel oma suhet korvpalliga?

Praegu olen olnud töö tõttu seotud Euroliiga ja mingil määral ka Alexela korvpalli meistriliiga kommenteerimisega. Mänginud kui mängu pole teinud juba 15 aastat kindlasti mitte. Sellel on ka konkreetne põhjus: ma mäletan, et ma kunagi justkui oskasin seda mängu ja tuli hästi välja enda arvates… panin ka pealt. Siis mingil hetkel vaatasin, et üldse ei tule enam ja miks ma pean siin lolli mängima. Las jääb mälestus sellest ajast, kui ma enda arvates oskasin. “Viite miinust” mängin ja vabaviskeid viskan, aga midagi rohkemat mitte.

Palju vabaviskeid 10-st praegusel hetkel tabaksid?

Alles ma siin ühes kohas proovisin, kui olin nädal aega enne harjutanud. Viskasin 10st 8. Arvan, et ma sinna 70%-80% vahele viskangi ilma publikuta saalis.

Kas kommenteerides tundub teinekord arusaamatu, kuidas mõni profikorvpallur ei saa vabaviskejoonelt isegi 50% visetest sisse?

Tundub. Päriselt ka. Nagu elu on näidanud, siis see on kätte võtmise asi. Võtame näiteks Jan Vesely, kes pani siin ühes Euroliiga finaalis 10st 1 ja teda ei saanudki kasutada mängus. Järgmisel aastal oli mehe protsent 70%. Võtame Robertas Javtokase – täpselt samamoodi. Võtame sellest aastast Kyle Hines’i, kes järsku on hakanud vabaviskeid viskama. Ta viskas ka varem 50-60-protsendiga, kuid pani nüüd 80% põhiturniiril. See on treenitav… see võib olla naljakas, aga on treenitav.

Millised on olnud Su suurimad korvpallielamused erinevates rollides?

Mängijana Kopli Spordikooli särgis Jaanus Levkoi Nõmme SK vastu 59 punkti viskamine. Mul oli Levkoiga enda arvates teismeeas kõva kana kitkuda ja mul oli väga hea meel, et see mäng õnnestus. Kaasaelajana muidugi N-Liidu meistrivõistluste võit ja kogu see hooaeg ning isegi eelmised hooajad sinna ette. Käisin isaga neid mänge trepi peal istudes vaatamas. See oli tõepoolest elamus ja mul on väga kahju, et tänapäeva noored Eestis ei saa enam sellist korvpallielamust, et ennast kellegagi samastada. Tollel ajal hoovis mängides kõik olid Kuusmaad, Sokud või Kullamäed. Tänapäeval ma ei kujuta ette, kas keegi noor mõtleb, et ta on… ma ei oskagi öelda kes. Leedus seda probleemi ilmselt pole ja seal kõik väikesed poisid, tatt ripakil, tahavad samastuda Žalgirise meestega.

Miks Eestis nii ei ole?

See käibki mulle jubedalt närvidele, et meil öeldakse, et see pole võimalik. Lätlastel on jäähoki, leedukatel on koss ja meil ei ole mitte midagi. Ma ei tea kaua see veel kestab. Praegu on minu suurim korvpallielamus see, mida teeb Leedu ja Žalgiris, sest meil endal ei ole selliseid korvpallielamusi. Me oleme arendanud oma regionaalset korvpalli 15 aastat ja mis me sellest saanud oleme? Ma ei usu, et Leedu riik on meist nii kõvasti rikkam. Leedu viie klubi eelarve, kes erinevaid eurosarju pusisid, oli kokku 20+ miljonit eurot. Meil kas Eesti klubide peale tuleb 2 miljonit kokku? Meil puudub visionäär, kes võtaks vastutuse ja ütleks, et teeme nüüd teistmoodi.

Mida Sa täpsemalt silmas pead?

Ma olen veendunud, et aeg Eestis ühe superklubi loomiseks on käes. See klubi ei peaks mängima Eesti meistrivõistlusi. Et tooks üks klubi saali rahvast täis. Olgu see üle-Eestiline klubi ja mängigu osad mängud Tartus, osad Tallinnas. Et oleks Eesti värk, mis teeks asja ja looks positiivset emotsiooni. See oleks võimalik, eriti selles valguses, et 3-4 aasta pärast Kristian Kullamäed ja need teised U18 koondise härrad hakkavad meesteklassi jõudma. Hooaja lõpus, eestikate play-offis jagagu see superklubi kasvõi mängijad Eesti klubide vahel ära. Vanasti ju oli nii. Mul on jube kahju seda öelda, aga tänavu ei huvita väga kedagi see, mis Eesti liigas toimub. Võrkpallist räägitakse juba rohkem ja õigusega räägitakse. Mul käib jubedalt see närvidele.

Mainisid ise meie järgmist mängijategeneratsiooni. Kas need noored mehed võivad aidata Eesti korvpalli uuele tasemele?

Absoluutselt! Esiteks juba sellepärast, et nad on läinud siit ära. Ma võib-olla teen kellelegi väga palju liiga, aga mulle tundub, et Eestis ei ole treeneritel teadmisi ja kõiki ei huvita ka enda arendamine. Kui ma näiteks näen, kuidas Rauno Pehka treenib oma poisse ja õhinal nendest pidevalt räägib, siis mõtlen, et kui meil tema sarnaseid treenereid rohkem on, siis äkki saab asja paremaks.

Kas Sinu arvates on noorelt välismaale minek Eesti korvpallurite jaoks õige suund?

Tänasel päeval ma arvan, et on küll õige. See annab tohutult inimesele endale tulevaseks eluks oskusi hakkama saada – sa oled võõras keskkonnas ja tead, et pead hakkama saama. Kui minu poisil kunagi võimalus tekiks, siis ma saadaks ta kohe, et mine ja uju välja. Kui sa ei uju sealt pinnale mängijana, siis lood sidemeid ja näed, kuidas elu maailmas välja näeb.

Lõpetuseks, lühikeste vastuste rubriik:

Kelle mängu tahaksid või oleksid tahtnud kõige rohkem kommenteerida?

Scottie Pippen.

Kellega tahaksid ühes tiimis olla mänginud?

Scottie Pippen. Kui kõik kaifisid omal ajal Michael Jordanit, siis mulle meeldis Pippen oma stoilise rahuga.

Treener, kelle all oleksid tahtnud mängida?

Šarunas Jasikevicius – ma tahaks näha, kas ta karjub hullemini, kui Jaanus Levkoi omal ajal.

Kellega oleks tahtnud endistest kuulsustest 1-1 mängida?

No ütleme Aivar Kuusmaa, talle ma teeks täna ka üks-ühes ära.

Kellest Sa alustaksid treenerina oma võistkonna komplekteerimist?

Sergio Llull.

Kellega korvpalluritest tahaksid saunalaval kõige rohkem maailma probleeme arutada?

Tanel Teiniga.

scroll to top
Inline
Inline