Korvpall24.ee portaalil õnnestus teha intervjuu Maik-Kalev Kotsariga, kelle neli aastat väldanud korvpallikarjäär NCAA kõrgeimas divisjonis palliva South Carolina Gamecocksi eest oleks selle hooaja järel läbi saanud, kuid lõppes ootamatult hoopis koroonaviiruse puhangu tõttu.
Lisaks ookeani taga veedetud aastatele tuleb juttu ka 23-aastase eesliinimängija hiljutisest õlaoperatsioonist ja mõistagi ka tulevikuplaanidest, kuhu kuulub jõudmine unistuste liigasse NBA-sse. Ühtlasi paljastab Kotsar, kes on tema sealne lemmikmängija.
Tegid statistiliselt tugeva hooaja ja Sind valiti kagukonverentsi (SEC) parimate mängijate hulka. Mis aitas viimasel aastal taset tõsta?
Põhiline asi, mis aitas taset tõsta, oli enesekindlus. Suvel tegin sellega palju tööd, üritasin oma mentaalse valmisoleku igaks mänguks paremaks saada. Eelmine aasta jäigi just enesekindlusest alati puudu – seda oli näha nii vabavisetest ja üleüldiselt visetest kui ka läbimurretest ja agressiivsusest. Kuna suvel sai sellega tööd tehtud, siis sellepärast tuli ka parem hooaeg.
Kas sellise statistikaga oled ka NBA skautidele silma jäänud?
Arvatavasti olen silma jäänud, aga nendel käib suhtlemine rohkem ikkagi treeneritega. Kuna mängijatega ei tohi otseselt suhelda, siis minul pole isiklikult nendega kontakti olnud. Samas tean, et NBA skaudid on nii mänge kui ka treeninguid vaatamas käinud.
Jõudsid hiljuti ümmarguse tähiseni – oled South Carolina eest visanud 1000 punkti. Kui tähtis see saavutus Sinu enda jaoks on ja kuidas seda tähistasid?
Loomulikult on auasi olla üks vähestest South Carolina mängijatest, kes on tuhat punkti täis visanud, kui ma ei eksi, siis 46. mängija. Ise väärtustan seda palju, loomulikult oleks väärtustanud NCAA turniirile jõudmist natukene rohkem, kuna see oleks ikkagi meeskonna saavutus ja meeskond tuleb ennekõike. Ega ma seda tegelikult väga ei tähistanud, kuna järgmine päev oli treening, et uueks mänguks valmis saada.
Tegid seeniorite tänuõhtul viimases kodumängus oma pere ees vägeva soorituse. Kuidas pere Sinu mängu ja kogu külaskäiguga rahule jäi?
Ma arvan, et pere jäi väga rahule. Nad olid vaimustuses kogu sellest USA elust ja kuidas siin see asi käib. Neile väga meeldis, et nii palju publikut käib korvpalli vaatamas ja kui tulihingeliselt kaasa elatakse. Seeniorite tänuõhtu mängu käis arvatavasti vaatamas umbes 13000-14000 inimest. Perele meeldis see väga.
Kas oled pettunud, et ei saanud SEC finaalturniiril hooajale korralikku punkti panna? Kui tõsine on Su õlavigastus?
Olen küll pettunud, et ei saanud SEC finaalturniirile korralikku punkti panna, loomulikult keegi ei saanud, kuna koroonaviirus lõpetas turniiri varakult ära. Tegelikult ei oleks suutnud ise mängida, kuna tekkis õlavigastus – treeningus sain löögi vastu õlga, mille tagajärjel õlg käis liigesest väljas ja pärast seda tuli teha ka operatsioon. Esialgu oli võimalus lõikust mitte teha, vaid tugevdada õlga ja loota, et see stabiliseerub ise. Aga siis oleks väike võimalus olnud, et õlg läheb uuesti liigesest välja. Seda ma absoluutselt ei tahtnud. Sama asjaga käisin teise õlaga viis aastat tagasi operatsioonil. Ma ei tahtnud seda juhuse hooleks jätta, pigem eelistan kindel olla ja tuleviku mõttes tahtsin operatsiooni ära teha, et järgmiseks hooajaks 100% valmis olla ja üleüldiselt korvpallikarjäär oleks ikkagi õlaprobleemidest vaba. Loodetavasti kolme-nelja kuuga saab mängukõlblikuks. Mai alguseks peaks saama käe liikuma, loodetavasti kuskil juuni alguses saan palliplatsile ja sealt umbes kuu ajaga saan ennast mängukõlblikuks.
Sinu ülikoolikarjäär South Carolinas on lõpule jõudnud. Kuidas neile neljale aastale tagasi vaatad? Mis on eredaimad mälestused?
Väga positiivselt vaatan tagasi. Loomulikult oli häid ja halvemaid päevi, mõned hooajad olid palju paremad kui teised. Neid kogemusi, mis ma siit sain, ei suuda ma mitte millegagi võrrelda. Lisaks korvpallile ja nendele kogemustele sain endale ka hariduse – ärikraadi. Kõige eredam mälestus on arvatavasti ikkagi esimese aasta final four (2017. aasta NCAA finaalturniiri ehk märtsihulluse poolfinaal – toim.). See oli unustamatu kogemus – mängida 77000 inimese ees, pluss veel miljonid vaatamas telekate taga. See oli lihtsalt uskumatu nii suures saalis mängida, kirjeldamatu kogemus.
Kus plaanid korvpallurikarjääri jätkata? Kas on konkreetseid huvilisi/pakkumisi?
Hooaja sees üritasin sellele võimalikult vähe keskenduda. Küll oli agente, kes tahtsid ühendust võtta, aga ütlesin neile, et enne hooaja lõppu ei vasta. Nüüd hakkangi vaikselt sellega tegelema, kuna hooaja sees tahtsin ikkagi käimasolevale hooajale keskenduda.
Nagu CLASS-i nominatsioonist teame, oled ka akadeemiliselt edukas. Kas kavatsed tulevikus korvpalli kõrvalt ka õpingutega jätkata?
Eks mõnel määral ikka. Midagi tahan ma ikkagi korvpalli kõrvalt ka teha – kas ise mingi äri püsti panna või teisi inimesi aidata. Kuidagi tahaksin tegus olla ka väljaspool korvpalli. Haridus annab selleks väga hea võimaluse ja võimalik, et haridusteed ma võimalusel ka jätkan.
Kuidas jäid rahule Eesti rahvuskoondise esitustega Põhja-Makedoonia ja Itaalia vastu?
Kahjuks ei saanud ise vaadata neid mänge. Statistikat vaadates mängisid poisid väga hästi, võitlesid väga südikalt. Põhja-Makedoonialt saadi ilusti võit kätte. Itaalia vastu oldi ka kolme veerandaja järel mängus. Itaalia pani loomulikult lõpuks oma paremuse maksma, aga üleüldiselt jäin ikka väga rahule ja olen väga elevil, et Eesti koondist esindada.
Kas järgmises koondisetsüklis (novembris) plaanid ka ise koondisele appi tulla?
Jah, võimalusel tahan koondisele väga appi tulla. Loomulikult ei saa 100% lubadust anda, kuna ei tea veel oma järgmise aasta olukorda, aga loomulikult võimalusel tulen.
Kes võiks Sinu hinnangul olla järgmine eestlane NBA-s?
Praegu on Henri Drellist palju räägitud, kuidas tema on draft’i teises ringis. Miks mitte tema. Ennast ka ei taha välistada – teen kõik, et lõpuks NBA-sse jõuda. Kas siis otse ülikoolist või paar aastat Euroopas ja siis NBA-sse. Täpselt ei oska öelda, aga eks loodetavasti see mina või Henri Drell ole.
Kas ja kus oled käinud kohapeal NBA mänge vaatamas?
NBA mänge olen käinud meeskonnaga paar korda vaatamas. Üks mäng oli aasta või kaks tagasi Madison Square Gardenis New York Knicks – Denver Nuggets, kui ma ei eksi. Olen käinud Memphises vaatamas Memphis Grizzliest ja Detroiti ning Charlotte’is olen vaatamas käinud NBA suveliiga mängu, kus mängis endine meeskonnakaaslane Chris Silva.
Mis NBA meeskonnale ja mängijale kõige rohkem pöialt hoiad? Kes tuleb sel aastal NBA meistriks?
NBA meistriks tulemisega on nüüd loomulikult natukene raskusi selle viiruse tõttu (muigab). Pikemat aega juba on Kawhi Leonard meeldinud. Alates enam-vähem sellest aastast, kui ta San Antonioga meistriks tuli (2014 – toim.), olen ma tema tegemisi pingsalt jälginud ja kaasa elanud. Arvatavasti tema on hetkel minu lemmikmängija. Mis meeskonda puudutab, siis raske öelda, võib-olla isegi Denver Nuggets on lemmikmeeskond.
Ei saa üle ega ümber ka koroonaviiruset – kas ja kuidas on see siiani Sinu sealset igapäevaelu mõjutanud?
Praegu koolis enam ei käi, kõik on online’is. Kõikidel soovitatakse kodus olla. Enamik ärisid ja poode on kinni pandud. Ainukesena on lahti toidupoed, bensiinijaamad ja apteegid, muud midagi. Viimased nädal-kaks on olnud puhtalt kodusolemine ja õla ravimine.
