Siim Raudla Kotsarist: kas meil on füüsiliselt sellist “looma” enne olnud?

saleapp.ee
-Siim Raudla | Foto: Siim Semiskar

Sel nädalal Manilas 3×3 korvpalli maailmameistrivõistlustel mänge alustav Eesti 3×3 koondis läbis ettevalmistuse peatreener Siim Raudla käe all, kes sai umbes kuu aega tagasi oma soovide järgi selle koondise ka kokku panna.

Ise TTÜ särgis aastaid saalikorvpalli meistriliigas mänginud ning lühikese, kuid värvika ja eduka karjääri ka 3×3 korvpallis teinud 28-aastane mees andis päev enne Filipiinidele reisi toimunud Helsingi turniirilt tagasi sõites Korvpall24.ee portaalile pikema intervjuu.

Raudla lahkas 3×3 koondise võimalusi suurturniiril, rääkis oma tähelepanekutest tema hoole all olevate mängijate kohta ning vastas ausalt ka veidi provokatiivsetele küsimustele Maik-Kalev Kotsari ja Eesti meeste saalikoondise kohta.

Mis on su kommentaarid enne homset minekut (intervjuu on tehtud pühapäeval 3. juunil)? Millises seisus te olete?

Arvan, et finaal näitas päris hästi ära, mis seisus oleme. Amino.ee tiim ei ole üldse kehv ka Euroopa mõistes. Nad on täiesti konkurentsivõimeline võistkond, aga usun, et ma ei tee neile liiga, kui ütlen, et võitsime selle finaali ikka kindlalt ära. Finaalis oli erinev atmosfäär ja oli nagu tunda, et mehed ise olid ka veidi teistsugused kui eelnevatel mängudel. Finaali põhjal ütlen, et seis on päris hea. Ma ei taha mingeid järeldusi teha, kuna Filipiinidel ootab ees ikka teine maailm: suur võistlus, tuled on vähe valgemad. Põhjust muretsemiseks ma aga ei näe.

Kui kaua te saite olla päris MM-ile sõitvas koosseisus Kotsar, Puidet, Dorbek ja Järveläinen?

Päris koosseisus olime viis päeva, ühtegi turniiri sinna sisse ei jäänud. Treeningutel olid meil küll vastased, kellega mängisime. Võistlussituatsiooni otseselt ei olnud, aga kutsusin treeningutele korralikke mängumehi ja me nö sparrisime.

Kõrvaltvaatajale tundus, et Helsingi turniiril lasti üsna jõuliselt mängida. Kas hirmu polnud, et mõni mees saab trauma?

Ei olnud. Elu on näidanud, et tänavakorvpallis selline jõuline mäng ja nügimine ei too traumasid. Olen nii palju tänavakorvpallis juba olnud ja minu hinnangul pole seal rohkem vigastusi kui saalikorvpallis. Pealegi, ma ei leia, et jõuline mäng rohkem vigastusi tooks. Väike hirm selles suhtes oli, et päev enne väljalendu on turniir – mine sa tea, mis võib juhtuda. Kõik läks aga õnnelikult ning mehed jäid terveks.

Oled korduvalt öelnud, et te peaks olema füüsiliselt üks parim meeskond MM-il. Kas need ootused läksid Hesingi turniiri põhja täide, et mängu lõppudes suutsite vastased ära “küpsetada”?

Kas me just MM-i parimad oleme, aga see võiks olla meie trump küll. Meil on füüsiliselt head mängijaid, kes on saalikorvpallis harjunud kiire tempoga. Kuna Soomes oli poolfinaalini jooksev aeg, siis see mängis ikkagi meie vastastele kaardid kätte, sest nad ei väsinud nii kiirelt ära. Poolfinaalis ja finaalis, kui mängiti kinnise ajaga, oli mängupildis näha, et see oli täielikult meie leib. Julgeks öelda, et finaalis tõesti vastane ikka “küpses” ära ning mulle jäi mulje, et füüsiliselt olime neist üle.

Mida annab Helsingi turniirilt puudunud Jaan Puidet juurde võrreldes Oliver Metsaluga?

Oliver mängis finaalis väga hästi ja realiseeris kaks olulist kaugviset. Suur tänu ja kiitus talle, et meid aitas – ei ole just hea olla varumees. Ta tuli meile Riiga ja treeningutele appi, kui ei olnud Martin Dorbekut. Ta tuli meile siia Soome appi, teades, et ta ei sõida Filipiinidele. Ta läheb küll EM-i eelkvalifikatsioonile, aga see on natuke teistsugune asi. Müts maha tema ees. Ütlen ausalt, et ei taha Puidetit hakata Metsaluga võrdlema, mõlemal on omad plussid.

Martin Dorbek andis sellele kooslusele veel ühe täiesti uue käigu juurde. Kuidas sina seda näed ja kommenteerid?

Olen sellega nõus. Enne Martini tulekut ütlesin paljudele ka välja, et saame sealt kindlasti väga kõva lisakäigu juurde.

Maailmameistrivõistlused toimuvad sisuliselt teispool maakera. Kas see reis võiks mõjutada kuidagi teie esitust?

Arvan, et see kindlasti mõjutab ja oleme sellele ka päris palju mõelnud. Seetõttu sõidamegi homme (esmaspäeval 04.06) ära, et olla 5. juuni õhtul kohal. Reisime kokku ligi 23 tundi, mille seas kolm lendu. Eesti aja järgi umbes kell 7.40 toimub järgmine päev treening. 7. juunil teeme trenni siis, kui meile aeg antakse ja päev hiljem läheme lahingusse.

Umbes viis tundi on ajavahe ja seal ootab ees hoopis teine kliima, olgugi et mängitakse saalis. Praegu möllavad seal sügistormid ja vihma sajab kõvasti. Niiskus on seal seega päris suur faktor, aga oleme selles osas enamikega ikkagi samas seisus. Jaapan ja Ecuador on tõesti võib-olla rohkem harjunud troopilisemate oludega. Muretsemiseks pole väga põhjust võrreldes teiste koondistega. Kõigil on võrdsed võimalused.

Oled sa treenerina mingit skautingut teinud või videoid vaadanud mainitud vastaste kohta?

Esimese vastase Jaapani kohta on mul üheksa mängu, mis nad 2018. aasta numbri sees mänginud, ja need kõik on sisuliselt ajavahemikus märts kuni praeguseni. Nad on mänginud kolmel turniiril. Esimene Challenger piirdus neil kvalifikatsiooniga, kus kahe mänguga edasi ei saadud. Seejärel oli Aasia karikas, kus Jaapan läks alagrupist edasi ning lõpuks pronksimängul lisaajal võideti Uus-Meremaad. Nüüd mängisid Sidney Challengeril, kus said alagrupist edasi, aga veerandfinaalis kaotasid sloveenidele, kellega me oleme ühes alagrupis. Jaapani puhul on kolm meest on teada, üks tuleb uus: Jaapani saalikorvpalliliiga hõbeda omanik. Lühidalt öeldes on info enamike satside kohta olemas. Ecuador on vaid selline, kes mu jaoks eksisteerib hetkel statistikana, aga Jaapani, Poola ja Sloveenia puhul on pildis sisuliselt kogu informatsioon olemas.

Kes nendest peaks sinu hinnangul kõige tugevam vastane olema?

Sloveenia! Viimase Mongoolias toimunud Challengeri võitsid ära, poolfinaalis lõid viimaste aastate valitsejad serblased auti. Nad on äärmiselt hästi kokkumänginud sats. Tean, et kaks mängijat on seal kümme aastat tänavakorvpalli koos mänginud. Kui vähegi järgi annad ja eksid, siis karistavad nad sind kohe ära. Tegemist on tiimiga, kes saavad nelja-viie punktiga ette pääsedes saavad enesekindluse kätte ja seejärel on vastasel raske tagasi mängu tulla. Nendega mängime siiski alles alagrupi viimase mängu, meil on enne aega atra seada. Esmalt tuleb Jaapan ja Ecuador esimesel päeval ning teisel Poola ja sloveenid. Kõige tituleeritum nendest on kindlasti Sloveenia ja arvan, et ühtlasi ka alagrupi peafavoriit.

Kas tänavakorvpallis on skautingut lihtsam teha?

Oleneb mängijast, mängutarkusest ja mängulugemisest – kuidas sa suudad kindlaks teha, kes sul vastas parasjagu on. Arvan, et tänavakorvpallis on see tõepoolest lihtsam, sest mängijaid on vähem. Sa pead vähem materjali läbi käima ja on vaid neli mängijat, kelle võtad nö pulkadeks lahti. On liikumised ja mida neile meeldib teha – kuidas nad pick and rollis kaitses mängivad, kuidas nad ründavad, kes kaugelt viskab jne. Mängust tuleb läbi käia mitte 40, vaid kümme minutit, ja sul on neli mängijat.

Oled sa treenerina seda meelt, et mängite tänavakorvpallis oma mängu või kohandate selle vastase järgi?

Mängime ikka oma mängu. Seda olen ka meestele öelnud, et kui kokkulepitust kinni peame kaitses ja rünnakul, siis ütlen ausalt, et ma ei näe põhjust kedagi karta. Surume seda peale ja tuleb, mis tuleb.

Sa oled nüüd näinud Kotsarit nüüd mõnda aega väga lähedalt. Mõeldes saalikoondisele, et Kristjan Kangur ja Janar Talts pole abis, siis milline on sinu hinnang – kas Kotsar hoiab korvialuse kindlana?

Alustan sellest, et ootused on liiga lakke löödud. Laske nüüd Kotsaril ja Rauno Nurgeril natuke hingata. Kotsar on minu silmis iga päevaga paremaks läinud. Kui ta tuli, siis otsis oma kohta, aga tänases finaalis jagus teda igale poole. Võib-olla teen kellelegi liiga, aga ma ei tea, kas meil pikkade osakonnas on füüsiliselt sellist “looma” enne olnud. Ta on igas mõttes hea kutt ja mõistusega kutt, kes saab asjadest aru. Ma ei näe küll põhjust, miks ta ei peaks korvialust kindlana hoidma.

Usud, et ta saab just vaimselt ka selle pingega hakkama, kui ootused on lakke löödud ja vanemad mehed pole toetamas?

Eks neil saab keeruline olema, sest Tiit Soku nõudmised on nende jaoks uued. Kangur ja Talts on juba aastaid sellega harjunud, aga nüüd Nurger ning Kotsar tulevad ja peavad hakkama ikkagi Tiidu joonist mängima, mida nad nii hästi ei tea. Ootused on tõesti natuke kõrgeks löödud, ei maksa oodata, et nad hakkavad 20 punkti viskama ja koguvad seejuures 20 lauapalli. Nende rollid ülikoolides on hoopis teistsugused: panna katteid, võtta lauda, anda kaitses keha. Nurgerit pole ma nii palju näinud, aga nad ei ole kumbki ilmselt punktimasinad. Tuleb anda aega, las nad mängivad need kaks mängu ära, siis saab kriitikalaviin või kiitus üle käia, misjärel algab uuesti töö pihta.


Eesti 3×3 koondis alustab MM-il alagrupimänge reede hommikul Eesti aja järgi kell 7.30, kui vastamisi minnakse Jaapaniga. Kell 8:40 on vastaseks Ecuador. Laupäeval, 10. juunil, alustatakse päeva meie aja järgi kell 7.10 mänguga Poola vastu. Jätkatakse kell 8.40, kui kohtutakse Sloveenia koondisega.

Jaga postitust

3 kommentaari - Lisa kommentaar

  1. väga huvitav lugemine! jõudu!

    Vasta
  2. Väga hea lugemine ja sajaga edu meestele. Väike trükikurat on ka, alagrupi mängud lõpetatakse pühapäeval.

    Vasta
  3. Hea lugu!
    Jõudu Teile sinna !

    Vasta

Lisa kommentaar