fbpx
Close

TAGATUBA | Janar Soo: olin depressioonis ja mõjutasin sellega kõiki oma lähedasi

Avatar
-Janar Soo | Foto: Siim Semiskar

2017. aasta 17. jaanuaril, oma 26-sünnipäeval, võtsin vastu otsuse, et lõpetan oma korvpallurikarjääri. Selleks ajaks olin mänginud Eesti neljas parimas klubis (Pärnu, Rapla, Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool), aga läbinud ka neli põlveoperatsiooni. Valu oli igapäevane „sõber“ ja sellega olin ma täiesti harjunud, kuid ometi tundsin, et enam ei jaksa.

Korvpalliga lõpparve tegemise otsus ei sündinud, nagu arvata võib, üldse kergelt. Kindlasti mängis oma osa ka see, et põlv oli jälle natuke viga saanud, kuid päris katki veel ei olnud. Usun, et füüsiliselt oleksin mõne aastakese kindlasti veel Eesti liigas tiksuda suutnud. Kahjuks või õnneks oli aga minu vaimne vorm pöördumatult kahjustada saanud ja see oligi peamine põhjus, miks ma lõpetasin.

Kui minna tagasi päris algusesse, enda puhul loen alguseks esimesi mänge Eesti meistriliigas (alustasin meistriliigas 2007/08 hooaja poole pealt Pärnu ridades), siis ootus (või lootus), et minust saab suurepärane ja edukas korvpallur, tekkis kohe esimestest mängudest. Juba oma teises mängus viskasin Kalev/Cramo vastu 14 punkti. Eriti hästi on meeles, kuidas Howard Frier selle mängu neljanda veerandaja alguses minu juurde tuli ja ütles: „Stop playing like this, you going to get me in trouble!“ (Lõpeta nõnda mängimine, sa tekitad mulle pahandusi!). Päris vägev tunne oli ikka! Howard siis ikka väga kõva mängumees ja mina alles noor kaer.

Täie aususe juures pean tunnistama, et päris nii vägevalt mu esimesed poolteist Pärnu hooaega ei läinud. Eks üksikuid häid mänge tuli ikka sisse, kuid enamik olid sellised noorele kohased kesise statistikaga mängud. Ometi see mu lootusi väiksemaks ei muutnud.. Vastupidi, kesine mäng oli ülihea motivaator, et järgmisel päeval jälle kõvemini treenida ja paremaks saada. Seda ma ka tegin.

-Janar Soo Eesti U18 koondises 2009. aastal | Foto: Siim Semiskar

Päris profikarjäär (kui seda nii nimetada võib) pidi mul algama 2010. aastal. Olin just gümnaasiumi lõpetanud ning Raplasse loodi meistriliiga klubi näol väljund just minu ja minu eakaaslaste jaoks. Kõik oli tore ja vahva kuni esimese kontrollmänguni. Mängisime Oklahoma Impacti meeskonnaga ja teise poolaja alguses oli üks hetk, mis ei lähe mul ilmselt kunagi meelest. Ühes täiesti süütus olukorras jäi jalg kuidagi kehvasti ja käis kõva ragin (hiljem olen mõnelt olukorra lähedal istunud inimeselt kuulnud, et ragin jõudis ka nende kõrvu). Tagajärjeks põlve eesmise ristatisideme täielik rebend, külgsideme osaline rebend ja rebendid meniskites. Esimene emotsioon oli väga kurb. Mul oli ka enne seda vigastust erinevaid väiksemaid probleeme olnud, paar jalaluumurdu ja hüppeliigesetraumat nooremas eas, kuid see oli esimene väga tõsine vigastus.

Kõige hullem oli teadmatus… põhimõtteliselt saan öelda, et enne seda vigastust ma üldse ei teadnudki, et midagi sellist juhtuda võib. Õnneks sain kiirelt lugupeetud doktori vastuvõtule, kes mind natuke rahustas ja ütles, et järgmiseks hooajaks on kõik ok ja jalg tugevam kui varem. Väga suureks abiks oli ka Rapla oma mees Andre Pärn, kelle vendadega ma koos mängisin. Kiirelt korraldati nii, et ma sain temaga kokku ja kuna Andrel on sama vigastusega kogemusi olnud, siis rahustas ka tema mind lõplikult maha ja andis vajaliku motivatsiooni uuesti ja veel kõvemini tööle hakata.

Tol ajal ei olnud mul kordagi mõttes, et äkki peaks loobuma ja midagi muud tegema. Ma olin ikka 110% korvpallur ja olin kindel, et tulen tagasi paremana kui kunagi varem. Minu mõtteid toetasid ka minu ümber olnud inimesed füsiodest, treeneritest kuni pere ja sõpradeni välja. Tagantjärgi mõeldes oligi lihtne aeg. Mitte füüsiliselt lihtne, aga vaimselt, sest siht oli silme ees ja tahe tagasi platsile saada oli suur.

Täpselt nii nagu arst ütles, nii ka läks. Umbes-täpselt üheksa kuu pärast olin jälle platsil. Esimeseks väljakutseks oli U20 EM, kus tulime hõbedale. See oli tõeliselt vinge kogemus! Meeskonnas olid lahedad ja töökad mehed, treener Andres Sõber, kellest paremat motivaatorit on keeruline leida ja noh… tulemus oli ka selline, et siiamaani tulevad külmavärinad peale. Enda mäng läks ka täitsa kenasti, õnnestus isegi üks üsna heal ajal teele lastud kolmene tabada. Kõik see lõi hea vundamendi eelseisvaks hooajaks. Olin täielikult valmis paugutama hakkama ja eks tegelikult natuke hakkasin ka.

Vaata Janar Soo kolmest, mis viis Eesti U20 koondise A-divisjoni ja esimesi mõtteid Tallinna lennujaamast.

2011/12 hooaega võingi pidada oma karjääri tipphetkeks just isiklikus plaanis vaadatuna. 30-punktilisi mänge tuli hooaja peale päris mitu (parimaks 38 silma ühes mängus), alla kahekohalise punktisumma mänge vist ei tulnud ühtegi ja keskmiseks tuli sinna 17 punkti kanti. Pole paha 20-aastase kohta. Ka meeskonnana mängisime hästi ja ma arvan, et korvpallirahva seas ei leidunud just väga palju inimesi, kellele Rapla meeskonna mäng meeldinud poleks. Ma olin täielikult sõiduvees, nautisin igat sekundit platsil, olgu selleks trenn või mäng. Ka välismaised agendid olid hakanud minuga kontakti otsima ja tundus, et mu unistus, mängida välismaal, oli juba käega katsutav. Kõik oli nii hästi kui sel hetkel olla sai, vähemalt minu meelest, ja mingitel väikestel asjadel ma ennast segada ei lasknud. Üks selline väikene asi sai aga mulle saatuslikuks. Nimelt jäin hooaja keskel mingisse olukorda, kus üks mängija mu põlve peale kukkus. Esialgu ei tundnud ma midagi, mäng ju ikkagi käis ja adrenaliin teeb oma tööd, aga aja möödudes hakkasin teatud liigutustes ikkagi valu tundma.

-Janar Soo 2011/12 hooajal Piimameister Otto/Rapla särgis | Foto: Siim Semiskar

Loomulikult andsin murest teada, aga kuna see pidev valu ei olnud, otsustasime teatud valuvaigistiga olukorda parandada. Eks meid oli ka nii kasvatatud ja treenitud, et kui hommikul ärgates kuskilt valus ei ole, siis järelikult oled surnud. Kuna tegemist oli retseptiravimiga, siis pidin jalga näitama ka kohaliku haigla ortopeedile. Mäletan hästi, et see arst möllas veidi mu põlvega ja arvas, et menisk võib taas katki olla. Ma ei tea miks, aga ma täielikult ignoreerisin teda. Ütlesin lihtsalt aitäh arvamuse ja retsepti eest ning lasin sealt jalga. Tänaseks olen tegelikult põhjused, miks ma nii käitusin, välja raalinud. Esimene põhjus oli see, et meie haigla maine polnud just kiita ja olin sealt ka varem valediagnoosiga välja astunud. Teiseks põhjuseks inimeste, keda ma kinnisilmi usaldasin, arvamus, et pole viga midagi. Mulle oli igatahes mugavam uskuda, et polegi midagi ja seda ma tegingi. Ignoreerisin oma valu, sest lasin teistel inimestel endale öelda, kuidas ma ennast tunnen. 20-aastastel pole tihti piisavalt julgust, et endale kindlaks jääda ja tagantjärele tarkusena võin öelda, et see oligi mu n-ö karjääri murdepunkt.

Igatahes mängisin rõõmsalt selle valutava põlvega edasi ja hooaja lõpus poolfinaalis käis uus kõva pauk. Tegelikult lausa kaks pauku. Esimene esimesel poolajal, kui maandudes põlvest tugev valu läbi käis. Esialgu tulin pingile ja arvasin, et rohkem platsile asja pole. Iga enda tervisest hooliv sportlane just nii peakski mõtlema. Ja mis veel tähtsam, nii ka käituma. Mina muidugi seda ei teinud. Tõmbasin põlvele paar tugevat teibiringi peale ja teisel poolajal olin platsil tagasi. Kahjuks mitte väga kauaks, sest juba paari mänguminuti järel käis maandudes põlvest jälle kõva raks läbi ja seekord juba nii, et omal jalal saalist minema ei saanudki. Taas arsti juurde jõudes lõi reaalsus labidaga pähe – taas ristatiside ja meniskid katki ning uus operatsioon ees ootamas.

Ega siis midagi, otsustasin, et võtan seda taastumist kui uut missiooni. Annan endast kõik ja olen taas üheksa kuu pärast platsil tagasi. Huvitav on, et see teine kord polnud üldse nii hirmutav või masendav kui esimene. Ma teadsin täpselt, mis mind ees ootab ja olin kindel, et samamoodi higi, verd ja pisaraid valades, tulen taas tugevamana tagasi. Enesekindlust sisestas seegi, et üsna hea agentuur sõlmis minuga ikkagi lepingu ja oli igatepidi toeks. Kõik läkski täpselt nii, nagu ma ette olin kujutanud, kuni selle hetkeni, kui esimene mäng ukse ees oli. Mängule eelneval õhtuses trennis tegin põlvele uuesti liiga. Koputasin kurvalt arsti uksele ja selgus, et taas on meniskid viga saanud. Tuleb operatsioon ja minimaalselt kolm kuud pausi. See oli päris hirmutav, sest mu plaanides sellist takistust ette näha ei olnud.

Sain siiski jala jälle terveks ja hooaja lõpus sain isegi umbes 10 mängu kirja. Enam mul sellist minekut, nagu pärast esimest vigastust, sees ei olnud ja sellest aru saades hakkas vaikselt ka rõõm kaduma. Peamiselt vist seepärast, et ma ei saanud aru, kuidas ma enam 30 punkti ei viska. Kõikides mõõdetavates asjades olin edasi arenenud. Ma olin tugevam kui varem, viskasin täpsemalt, olin parema vastupidavusega, hüppasin kõrgemale(!!), liikusin kaitses paremini jne, aga korvpalliväljakul vastaste vastu enam nii lihtne korvi saada polnud. Sellele vaatamata jätkasin trenni tegemist ja võtsin seda kui motivatsiooni. Hooaeg lõppes meil nii, et kaotasime otsustava pronksimängu ja head maiku enda kesine esitus ka ei jätnud.

-Janar Soo 2014/15 hooajal Tyco Rapla meeskonnas | Foto: Siim Semiskar

Otsustasin kaks nädalat puhata ja täpselt kaks nädalat peale hooaega tuli agendilt sõnum, et viie päeva pärast oodatakse mind Itaaliasse! See oli mulle kui välk selgest taevast, aga täieliku korvpallifanatina tundsin, et see on minu võimalus. Nende viie päevaga treenisin umbes 35 tundi. Jooksin üksi staadionil lõike, hüppasin tõkkeid, lihvisin saalis oskusi ja tegin kõike, mida endale kasulikuks arvasin olevat. Tol hetkel ei osanud ma kelleltki eriti nõu ka küsida ja punnisingi täiesti ise. Mu arvates kandis see mõningast vilja ka, sest Itaaliasse jõudes tundsin, et olen paremas konditsioonis kui hooaja lõpus.

Esimesed trennid tulid ka kenasti välja ja esimene välisleping tundus ainult vormistamise küsimus. Aga siis tuli esimene kontrollmäng. Algus oli kena, kohe esimesel rünnakul 2+1. Järgnevas kaitseepisoodis võtsin ründajalt vea välja. Rünnakul tehti mulle kolmese taga viga ja sain kolm vabaviset ja siis…. Lõin kaitses ründajalt palli käest ja olin mõtetes juba hammastega rõngas, aga jalg ei tulnud järsu suunamuutusega järele ja põlves käis juba tuttav raks. Enam masendavamat tunnet ma ette kujutada ei oska. Ma olin nii lähedal, et pärast kõiki neid vigastusi oma välisleping kätte saada, aga loomulikult jäi see katki.

Loe ka: Janar Soo: sain alles hiljem teada, kui lähedale ma välislepingule jõudsin

Mäletan hästi, et seisin oma hotelli rõdul, vaatasin uhket Imola vormelirada ja mõtlesin, et kas see on ikka päris elu või hoopis õudusunenägu!? Kahjuks oli tegemist päris eluga ja Eestisse jõudes ootas ees juba tuttav operatsioonisaal. Veidi hiljem sain tegelikult ühele vigastuse põhjusele ka jälile – ma lihtsalt treenisin ennast katki. Mäletan hästi, et Itaaliasse jõudes olid säärelihased veel nii valusad, et normaalsest kõndimisest võis ainult unistada. Ma ei soovita ühelgi noorel mängijal ainult enda peaga punnida, abi küsimine ei ole häbiasi. Targematelt nõu küsimine ja selle kasutamine aitab mistahes elukutsel kaugemale jõuda.

Järjekorras kolmas ristatisideme vahetus ootas ees ja seekord määrati taastumiseks rohkem kui aasta. Üsna kiirelt otsustasin, et nüüd küll aitab. Korvpall on tore mäng, aga niisugust vaimset läbielamist ei suuda ma enam läbi kogeda. Alguses toimetasingi nii nagu otsustanud olin ja astusin ülikooli. Peale kahte semestrit riigiteaduseid sain aru, et olin päris kehva valiku teinud ja see mind ei köida. Tagantjärele olen oma lähedastelt kuulnud, et nii masenduses inimesi nad väga tihti ei kohta. Mul polnud tõesti mitte mingit tahtmist voodist üles tõusta. Ma lihtsalt eksisteerisin. Olin depressioonis ja mõjutasin sellega ka kõiki oma lähedasi. Muidugi ei saanud ma ise sellest tol hetkel päris nii aru. Kindlasti oleks aidanud sellest rääkimine, aga kellele ma enda muresid ikka kurtma peaks? Ega teiste eludes on ka probleeme ja minu melanhoolia neid ju kuidagi köitma ei peaks. Ma ei tea, miks ma nii mõtlesin, aga nii ma tegin. Täna näen selgelt, et oma probleemidest rääkimine oleks mind kindlasti edasi aidanud. Aidanud mingigi uue sihi seada ja selle poole minema hakata, aga otsustasin lihtsalt ennast haletseda ja midagi head sellest ei tulnud.

Õnneks avastasin mingi hetk, et põlv oli märkamatult üsna heas seisus ning jõudsime Rapla klubiga kokkuleppele, et proovime veel. Proovime ükskõik millal, olenemata sellest, kas taastun aasta või kahega. Taastumisprotsessis oli küll paar tagasilööki, aga umbes-täpselt 15 kuud pärast viimast mängu olin valmis teistega koos platsile jooksma. Ja milline algus see oli! Minu esimeses mängus sain normaalajal mõneks minutiks platsile, aga midagi korda saata ei suutnud. Ma ei tea, kas minu õnneks või õnnetuseks, aga mäng läks lisaajale. Meil oli vigadega probleeme ja treeneril ei jäänudki muud üle kui mind veel mängu panna. Eelnevalt olime muidugi kokku leppinud, et mulle jäävadki alguses üksikud minutid, aga loomulikult ei saanud ega tahtnud ma lisaminutitele ei öelda. Paugutasingi lisaajal kolm kolmest ja ühe vabaka ning vedasin meeskonna võidule. See oli ebareaalne tunne… Kõik see 15 kuud tööd, loobumismõtted ja muu oli hetkega peast pühitud. Ma tundsin, et olen jälle mina ise ja jätkan sealt kus ammu pooleli jäi. Etteruttavalt võib öelda, et see oligi mu lõpu algus, sest ootused olid hetkega laes ja iga järgnev mäng või trenn tõi pigem pettumuse. Mitte, et ma oleks nüüd väga halvasti mänginud, sest treener ju ei pane platsile mängijat, kes seal olema ei peaks. Aga ma olin endas pettunud, tundsin, et minust ei ole kasu ega osanud ennast kasulikuks muuta.

Meeskonnal läks hooaeg muidu hästi, hooaja lõpus saime kaela klubi ajaloo esimese pronksmedali. Endal oli ka selle üle hea meel, eriti seepärast, et Andre Pärn sai Raplaga medali kätte! Mäletan väga hästi tema emotsiooni, kui kaks hooaega varem neljanda koha diplomi saime. Ma ei oskagi seletada miks, aga mul oli tema medali üle palju suurem rõõm kui enda oma üle. Igatahes otsustasin hambad ristis edasi töötada. Samal suvel sain võimaluse hooaja ettevalmistuse aja veeta Reggio Emilia tiimiga, kes eelneval hooajal oli Itaalias hõbedale tulnud. Taaskord aitäh mu agendile ja agentuurile, kes sellist vigast ratsut nii lugupeetud kohtadesse sokutada suutsid. Kuu pikkuse kogemuse lõpuks lõin aga käed Kalev/Cramoga ja olin väga ootusärev, sest mõte VTB Ühisliigast ja võimalusest mängida Euroopa parimate mängijate vastu oli väga motiveeriv.

-Janar Soo BC Kalev/Cramos ühele pildile jäänud koos Moskva Himki staari Aleksei Švediga | Foto: Siim Semiskar

Kahjuks mul platsile väga asja ei olnud. Tol hetkel tundus küll, et mingi võimaluse võiksin ju saada, aga samas alateadvuses sain vist juba siis aru, et minu mängud on tegelikult mängitud. Mingid üksikud head mängud isegi tulid, aga suures pildis lõppes iga mu päev sügavas augus. Ülikeeruline on endaga hakkama saada kui iga trenn ja mäng endas pettuma panevad. Ma vaatasin oma vanu mänge peaaegu iga päev, et aru saada, mida ma varem teistmoodi tegin. Üritasin treeneritelt saada tagasisidet, et kuidas ja mis ma peaks tegema, et olla platsil olemise vääriline, aga õiget võtit ei leinudki. Peas keerlesid pidevalt loobumismõtted, aga Kalevis oli mul tegelikult liiga mugav olla. Palk oli täitsa hea, seltskond meeldis ja ega need Venemaa reisidki ainult üks rist ja viletsus polnud. Tore aeg oli. Sellisest mugavustsoonist väljahüppamine nõuab tohutut julgust, eriti olukorras, kus mingit säästutagavara ega varuplaani pole. Poolteist hooaega kannatasin Kalev/Cramos ära, aga siis otsustasin, et ma ei ole kõike seda taastusravi läbi teinud selleks, et kuskil esireas mänge vaadata, võtsin ühendust Tartuga ja saimegi kokkuleppele.

Täna saan päris ausalt öelda, mis mu sellise käigu mõte oli. Palgas kaotasin 50%, aga ma tahtsin lihtsalt teada, kas ma üldse olen võimeline ennast rahuldaval tasemel veel mängima. Üsna kiirelt tuli reaalsus, et minu põlves enam väga palju minuteid alles pole ja ka valu läks kiirelt ebamugavamaks. Viimases mängus, kus platsil käisin, sain löögi põlve pihta ja arsti juures selgus, et kuigi ristatiside veel täielikult rebenenud pole, siis ilmselt varem või hiljem see katki ikkagi läheb. Kordategemise võimalus oli loomulikult olemas, aga taastusaeg oleks olnud kaks (!!) aastat. Diagnoosile järgnesid mõned unetud ööd, aga otsustasin, et rohkem ma ei proovi. Minu karjäär lõppeb siin ja praegu.

-Janar Soo hooajal 2016/17 Tartu Ülikooli särgis | Foto: Siim Semiskar

Tänaseks on sellest hetkest möödas juba peaaegu neli aastat ja selle aja jooksul olen oma saagat päris põhjalikult analüüsinud. Tooksingi välja paar punkti, mille peale iga noorsportlane mõelda võiks:

  • Usalda iseennast. Mitte keegi teine ei näe teise inimese sisse ega tunne teise inimese valu. Ära lase endale öelda, et sul pole midagi viga, kui sa reaalselt tunned, et tegelikult ikka on valus. Jää endale kindlaks, käi mitme spetsialisti juures ja tee otsus koos inimestega, keda sa täielikult usaldad ning, kes sinust päriselt hoolivad.
  • Teiseks, ära karda oma muredest rääkida ega abi küsida. Ma arvan, et see on üks hea karjääri alustest. Sa võid ju füüsiliselt mega heas vormis olla, aga kui meel on mõru ja taevas peakohal koguaeg pilvine, siis head tulemust ei tule. Ära arva, et sinu probleem pole piisavalt suur, et sellega kellegi poole pöörduda. Proovi jagada ja kui see sinu jaoks ei tööta, siis ei tööta. Vähemalt oled proovinud ja saad järgmisest kohast uuesti otsida.
  • Kolmandaks, tunne rõõmu sellest, mida sa teed! Kui sul on õnn teha sporti ja selle eest tasu saada, siis naudi seda iga päev. Ära võta seda iseenesest mõistetavalt, sest väga vähestele pakutakse sellist võimalust. Enamik inimesi ainult unistab sellest, et keegi neile nende hobi eest maksaks. Kui rääkida konkreetselt korvpallist, siis minu soovitus on, et võta seda kui mängu, sest lõppude-lõpuks ongi korvpall mäng! Naudi seda nagu naudivad lapsed lasteaias ringijooksmist või liivakastis mängimist. Nii talitades saavutadki parimad tulemused ega jää ei välise ega enda sisese surve alla.
  • Neljandaks, ära tee midagi lihtsalt selle pärast, et seda on mugav teha. Mugavustsoon on meie suurim vaenlane edukuse teel. Võta riske ja tee julgeid otsuseid, sest lõppude lõpuks kahetseme me ainult neid asju, mis me tegemata jätsime. Nii ka mina, sest mu ainuke kahetsus on see, et ma varem tõele näkku ei vaadanud ja uusi väljakutseid otsima ei asunud. Korvpalli oleksin ju saanud ikka edasi toksida. Õnneks oli mul piisavalt aega, et sügavale enda sisse vaadata ja n-ö rahu leida. Tänaseks olen leidnud palju uusi huvitavaid väljakutseid, kuid kindlasti oleksin seda võinud teha kordades kiiremini kui lihtsalt õigel ajal reageerinud oleksin.

Tänaseks on Janar lõpetanud kooli kokanduse erialal ja veab ägedat taimse toidu ettevõtmist Legevege, mis pakub catering teenust. Lisaks tudeerib Rahvatervise akadeemias toitumisnõustamise erialal. Rohkem infot catering teenuse ja tervislikke taimse toidu retsepte leiad Legevege sotsiaalmeedia kanalitest Facebookis ja Instagramis.


Mis on kogemusnõustamine?

Kogemusnõustamine on sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset- ja/ või praktilist tuge.

Kogemusnõustajana on minu sooviks aidata Eesti korvpalli ja sporti edasi järgmistele kõrgustele, pakkudes korvpalluritele igakülgset tuge ja nõu millega iganes üks korvpallur antud ajahetkel mingil ristteel on. Mentaalne tervis on sportlase absoluutse tipu saavutamise juures ülioluline.

Martin Jurtom, martin.jurtom@gmail.com / Vaata ka SIIA.

scroll to top
Inline
Inline