Barcelona korvpalliklubi teatas neljapäeval, et alles selle hooaja algul meeskonnaga liitunud ameeriklasest tagamehe Malcolm Delaneyga on leping lõpetatud. Samal ajal pole veel selgunud, kas Euroliiga hooaeg jätkub.
31-aastane Delaney on ise hetkel USA-s, kuid Barcelona võistkond on samal ajal alustanud individuaalsete treeningutega pärast kahte kuud koroonaviirusest tingitud pausi. Euroopas varasemalt veel Elan Chaloni, Kiievi Budivelnikit, Müncheni Bayernit ja Krasnodari Lokomotiv-Kubani esindanud Delaney leping oleks Barcelonaga 22. juunil lõppenud, kuid mängijal oli õigus seda hooaja võrra pikendada.
Euroliigas hoiab Barcelona kuus vooru enne põhiturniiri lõppu kolmandat kohta, olles 22 võidu ja kuue kaotusega koha veerandfinaalis taganud. Delaney oli omasid aidanud keskmiselt 10,2 punkti ja 4,8 korvisööduga. Eurohoopsi andmetel pole Delaney tulevik siiski ebaselge, sest Milano AX Armani Exchange Olimpia soovib ameeriklast uuel hooajal oma ridades näha.
Kokkuvõttes on Delaney lahkumine pigem üllatus. Nimelt andis ta mõista, et tema soovis end Barcelonaga pikemalt siduda, aga sellist signaali klubi poolt ei tulnud. USA-sse läks mees eeskätt sooviga oma perekonda näha ning seal olevat tal ühtlasi võimalus kasutada treeningsaali. Kahel hooajal (2016-2018) NBA-s Atlanta Hawksi ja enne Barcelonasse tulekut Hiinas Guangdong Southern Tigers’i särki kandnud Delaney kinnitas, et Hispaanias talle väga meeldis ja fännide ning klubiga oli tal hea läbisaamine. Takistuseks sai aga asjaolu, et Barcelona koosseisus jäeti ta pigem kõrvalisse rollii, kuigi kannatas oma sõnul sellise olukorra ära. Samas lootis ta, et klubi oleks temaga ausalt rääkinud tulevikust, kuid keegi ei võtnud temaga ühendust. Eurohoops’ile selgitas ta põhjalikult lahkumise tagamaid.
“Kui Barcelonaga lepingu sõlmisin, siis ei teinud ma seda eesmärgiga olla seal ühe aasta. Tegin seda fännide nimel, sest nemad võtsid mu omaks ja samuti mu endised meeskonnakaaslased. Otsus Barcelonasse tulla oli mulle parim. Mujale Euroopasse ei tahtnud ma üheks aastaks minna. Oleksin sel juhul uuesti Hiinasse läinud. Tahan, et inimesed mõistaksid, et kui Barcelonaga käed lõin, siis tegin seda linna ja fännide tõttu. Barcelona oli koht, kus nägin end karjääri lõpuni mängimas. See polnud petlik ega tähelepanu saamiseks, vaid tundsin, et Barcelona võiks mu kodu olla,” rääkis Delaney.
“Ma ei eeldanud, et meeskonnas oleksin superstaar, vaid tahtsin tulla ja oma rolli sobituda. Lõpuks ei tundnud ma selles rollis end mugavalt ja enda arvates pidanuksin algviisikusse kuuluma. Tundsin, et tahan rohkem vastutust kas Barcelonas või kuskil mujal. Thomas Heurtel ja Kevin Pangos ei mänginud ning ikkagi jäin ma pingile. Olin meeskonna ainus tagamängija ja ma ei saanud võimalust alustada. Ohverdasin kõigist meeskonnaliikmetest enim ja olin alati meeskonna nimel väljas. Leppisin väiksema palgaga kui seda muidu oleksin Barcelonas teinud ja mängisin keskmiselt 22 minutit, mis oli samas suurusjärgus nagu NBA-s olles. Kui keegi tahab mind nimetada isekaks, siis vaadake mu statistika üle. Klubi süsteemis polnud mulle kohta, vaid meeskond oli tähtis. Seetõttu tundsingi, et mulle võinuks klubi pakkuda lepingupikendust, kuid seda pakkumist ma ei saanud. Mu agendid ütlesid neile, et peame seda arutama, sest mu vastu tunti mujalt huvi. Ma ei tahtnud koju (USA-sse) jääda, vaid plaan oli tulla tagasi. Tahtsin aga kindel olla, et saan vähemalt ühe hooaja veel Barcelonas olla. Soovisin, et nad väljendaksid mingil kujulgi kindlustunnet tuleviku osas. Käisid jutud, et võib-olla juulis jätkuvad mängud, kuid ma poleks siis hakanud mängima, kui mingit kindlust tuleviku osas pole.”
“Lepingu lõpetamine polnud kiire otsus. Agentidega olime seda juba mitu nädalat arutanud. Küsimus polnud rahas, vaid mu tervises, ja seetõttu koju naasesin. Ma poleks olnud Barcelonas kaks kuud omaette. Kui otsustasin koju tulla, siis oli see tingitud eelkõige võimalusest treenida. Saan olla ka oma perekonnaga koos ning mu majas on korvpalliväljak ja jõusaal olemas. Mul on seal rohkem ruumi, saan minna välja ja treenida. See ei vasta tõele, et tulin koju puhkama. Barcelona meedia näitas, et olin Mehhikoas sõpradega ja avaldasid foto ajast, mil Atlanta Hawksis olin. Tegelikult polnud ma majast saabumise ajast üldse lahkunud.
“Lepingu lõpetamisel sai määravaks see, et ma ei tundnud end nelja-viie nädala eest mugavalt. Barcelona asus Zoom’i vahendusel treeninguid läbi viima. Kui nad sellest esmalt teada andsid, siis oli seal kell 11, mis tähendas mu puhul kella viit varahommikut. Kui seda nägin, siis saatsin treenerile sõnumi ja ütlesin, et ma ei saa osaleda ning palusin, et äkki nad saaksid seda kolme tunni võrra ettepoole nihutada. Tundsin, et nad oleks pidanud püüdma mind treeningutele kaasata. Ta saatis mulle sõnumi vastu, milles kinnitas, et püüab ajalist poolt ümber sättida. Lõpuks sain siiski eitava vastuse. Ma pole päris kindel, miks see nii läks, aga tundus, et ma pole justkui osa meeskonnast. Ma pole peatreener Svetislav Pešic’iga märtsi algusest rääkinud, ilmselt meie viimasest mängust alates. Ainsad, kellega olen rääkinud, on üks füüsilise ettevalmistuse treener ja meeskonna arst, kes küsis, kuidas end tunnen. Keegi juhtkonnast ei võtnud minuga ühendust. Tundsin, et midagi on valesti, eriti veel siis, kui mängija nii palju on ohverdanud. Kõik ütlesid, kui väga tahavad mind Barcelonas näha, aga lõpuks ei vaevutud küsima, kuidas mul läheb.”
“Võib-olla polnud eelarveline olukord ka kiita, kuid mulle olnuks tähtis kommunikeerimine. Keegi oleks võinud mulle öelda: “Malcolm, tahame, et jääksid siia.” Isegi kui see poleks midagi suurepärast olnud, siis tehke mulle vähemalt pakkumine. Tahan klubi, meeskonnakaaslasi ja taustajõude tänada. Meil oli tore aasta ja arvan, et oleksime suutnud Euroliiga ning Hispaania meistritiitli võita, kui poleks seda pausi sisse tulnud.”
