Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. Üllar Kerde on pedagoog ja treener, kes ühena kolmest mehest suutnud taasiseseisvunud Eesti koondise viia EM-finaalturniirile. Mängijana üle kõige söötmist nautinud Kerde on õige mees, kellega arutada mängujuhtide teemal.
Teadjamad mehed on Kerdet kui mängumeest iseloomustanud väga positiivsete sõnadega, et tegemist oli puhtakujulise mängujuhiga. Hea söödumehena suutis ta kaaslastele palli õigesse kohta kätte mängida ning seeläbi teised enda ümber paremaks muuta. Kerde natuke kohmetus sellise positiivse iseloomustuse peale, kuid üldjoontes nõustub: “Viskamine ei tekitanud mulle nii väga emotsiooni. Selle kohta on üks tore lause: kui üks viskab, on üks õnnelik, kui üks söödab ja teine viskab, on kaks õnnelikud.”
Kerde sõnul ongi mängujuhi kõige tähtsam ülesanne leida meeskonnakaaslased õigel ajal ja õiges kohas täpse ja terava sööduga üles. Me kõik mäletame, kuidas näiteks Tallinna Kalevis või Eesti koondises Gert Kullamäe seisis ühes nurgas, Aivar Kuusmaa teises nurgas ja Rauno Pehka toimetas neile palle kätte. “Mulle on väga meeldinud mängijad, kes oma osavuse ja platsinägemisega on aidanud teisi mehi viskele. Viskama õpetamine pole nii keeruline, kui söötmise ja selleks vajaliku osavuse selgeks saamine,” uskus kogenud treener.
Kerde teab, mis söödukunsti keeruliseks teeb: “Pall peab õige kaaslase kätte jõudma täpselt ja õigel ajal. Mängijaid, kes suudavad kõrgel tasemel ennast ise põrgatuselt viskele mängida, on üldiselt vähe. Seega on ülimalt tähtis, et söödud liiguksid viskajateni murdosa sekundi täpsusega. Hetk hiljem ja juba on vastane juures.”
Viimase poole sajandi Eesti korvpalli läbi ja lõhki tundva Kerde sõnul võib meie tipptasemel pallinud puhtaid mängujuhte üles lugeda ühe käe sõrmedel. “Ma lähen päris algusaegadesse tagasi, kuna olen näinud ka sellist meest nagu Joann Lõssov. Mäletan, kuidas tema sööte jagas. Minu enda võistkondades mänginud meestest peab kindlasti välja tooma Tiit Soku. Miks teda peetakse nii kõvaks meheks? Mitte vaid seepärast, et ta on olümpiavõitja või et ta suutis igal hetkel tuua mängus 20 punkti. Tema oli mees, kes mängis kõik toonased kuulsused nagu (Arvydas) Sabonise või (Šarunas) Marciulionise positsioonidele, kust tulid korvid,” kiitis Kerde.
Mängu iseloomu muutumise tõttu pole Kerde sõnul viimasel ajal enam puhtaid mängujuhte väga esile kerkinud ja korvpall on liikunud üha enam jõu, kiiruse ja füüsise peale. Aga Euroopa korvpallis on näha, et mängijad peavad suutma jagada kiirelt söötu vasakule-paremale ja seda peavad oskama kõikide positsioonide pallurid. Ning endiselt on au sees see oskus, mille kohta võrkpallurid ütleksid, et “mängis võrgu puhtaks”.
“Ma ei ütleks, et meil pole üldse viimasel ajal puhtaid mängujuhte olnud, aga neid on olnud vähe,” tuleb Kerde konkreetselt Eesti korvpalli juurde tagasi. “Sten Sokk on seni viimane omasugune. Head mängujuhid ja tsentrid on maailmas kõige rohkem hinnas ja neid on raske saada. Ma ise pole kunagi pealt pannud ja ei tea, mis tunne see on. Aga tean, mis tunne on läbi minna ja sööta pall kaaslasele, kes siis selle korvi viskab. Seda tunnet tean hästi ja see on imeline tunne,” vihjas Kerde noorkorvpalluritele, et sööduoskuse arendamine võib olla alus pikale ja edukale karjäärile.
Loe täispikka intervjuud siit: INTERVJUU | Üllar Kerde: peaksime oma lapsed ise söötma, põrgatama ja viskama õpetama
