Optibet Tallinna Rahvaliigas sai lõpuks tasutud üks pikka aega üleval olnud võlg, kui FitMode’i ja A Le Coqi auhinnad sai kätte antud II divisjoni jaanuari kõige väärtuslikumale mängijale, LakiLakide meeskonna ühele põhimehele Martin Tõrvale.
28-aastane ja 190 cm pikkune mängumees sai õnnetul kombel kohe veebruari alguses Rahvaliiga mängus raske puusatrauma, mis mehe tänavuse hooaja lõpetas. Oma tippaegadel esiliigatasemel head korvpalli mänginud Tõrv tuli LakiLakide esimeses play-off mängus meeskonda pingile toetama ning soostus Korvpall24.ee portaalile ka intervjuu.
SK Marcuse särgis oma parimal esiliigahooajal keskmiselt peaaegu 14 punkti visanud täpse käega mängumees rääkis, kuidas ta lapsena ala juurde jõudis, meenutas oma varasemat karjääri ning filosofeeris raskete traumade järel platsile naasmise teemal.
Millal Sinu korvpalluritee alguse sai?
See juhtus 2. klassi alguses, kui olin 8-aastane. Enne seda mängisin 1. klassis jalgpalli, aga niipea, kui korvpallitrenni läksin, sinna ma ka jäin. Treeneriks oli Ants Vändrik ja tema käe all ma mängisin vähemalt kümmekond aastat. Vahepeal oli teisi treenereid ka, aga tema oli pidevalt mul üks treeneritest.
Kas ka noorteklassis olid tagamängija ning kas olid põhimees?
Koguaeg olen olnud number kaks-kolm, alguses pigem kaks. Ma olin pigem alumise otsa rollimängija, kuni 3.-4. aastani. Kirg oli korvpalli vastu suur ja ma tegin trenni… ei saa nüüd öelda, et väga palju, aga tol ajal võib-olla natuke rohkem kui mõni teine. Sealt hakkas üldine arusaam korvpallimängust tekkima ja hea vise on mul muidugi kogu aeg olemas olnud. Umbes B-vanuseklassis hakkas ka füüsis järgi tulema, tekkis hüppevõimet ja kiirust ja kõike muud. Siis hakkasin väljakul rohkem vastutust saama ja roll läks suuremaks.
Kas lootsid mingil hetkel ka tippkorvpalluriks saada?
Kui ma olin 13-14-15, siis täitsa mõtlesin sellest endale karjääri teha. 16-17-aastaselt olin päris heas vormis ja tegelikult veel mõtlesin kuni keskkooli viimaste klassideni sellel suunal. Tegelikult oligi mul võimalus see samm astuda, kui tekkis variant minna TTÜ-sse, kus treeneriks oli sel hetkel Aivar Kuusmaa. Mõte oli minna ja hakata ülikooli meistriliigasatsiga trenni tegema. Aga pean tunnistama, et minu teine kirg sai võitu ja ma nägin, et kaht asja korraga teha ei saa.
Mis see teine kirg oli, mis korvpalliga tähelepanu nimel võistles?
Ettevõtlus ja finantsmaailm. Oli vaja ülikooli minna, kuigi see poleks ka korvpalliga tõsiselt jätkamist takistanud. Aga kuidagi hakkasin nägema, et esiliiga tase tundus päris mõnus. Päris hea oli, sai viis korda nädalas trenni tehtud ja paar aastat oligi päris hea mänguvorm. Võitsime Kossuliiga A-divisjoni ja teist liigat panime korralikult, eesmärgiga esiliigasse tõusta. Aga siis sain raske põlvevigastuse, pärast mida tõmbasin tagasi.
Said ka Rahvaliiga põhiturniiri lõpus ränga puusatrauma, mis Sinu tänavuse hooaja lõpetas. Kas motivatsioon platsile tagasi tulla ära ei kao selliste tagasilöökidega?
Minul, ükskõik, mis vigastus on olnud, mott ja tahe pole ära kadunud. Kas Rahvaliiga või esiliiga, vahet pole, peamine on just motivatsioon, mis peab olema. Kui enam ei taha mängida, siis ei tule ka vigastusest välja. Üks on füüsiline pool, mis võtab umbes aasta-poolteist, et vormi tagasi saada. Eriti, kui sa ei ole professionaal ja pead kõik ise tegema ehk sul ei ole füsiot, kes igapäevaselt aitaks. Teine on psüühiline pool, mis näiteks minul põlvetrauma juures oli väga palju raskem. Läksin väljakule tagasi, jalg oli juba all ja kõik oli nagu korras, aga hoidsin ennast päris palju tagasi. Alateadvuses on päris pikalt, et kuigi peaks kiirrünnakus minema ülevalt vajutama, aga ei julge ning lähed hoopis vale jala pealt viskama. Sellised väikesed asjad mängivad olulist rolli.
Kas nii raskete traumadega on üldse võimalik 100-protsendiliselt tagasi tulla?
Hüppeliigeste traumad ja kõik muu, nendega pole probleemi, aga põlvega on küll. Samas, on mehi, kes pärast iseendaga tehtud kõva tööd tulevad tagasi.
Kas saab kuidagi üldistada, et harrastustasemel või tippkorvpallis on kuskil rohkem vigastusi kui teisel tasemel?
Tegelikult vist on nii, et näiteks esiliigas on pisivigastusi rohkem, kuna seal on kontakti rohkem ja tehakse umbes neli korda nädalas trenni pluss veel mäng. Kerged hüppeliigeste asjad, lihasevenitused jms. Aga Rahvaliigas, kui sa ei tee iga päev trenni, siis on raskemate traumade oht isegi suurem. Keha ei ole valmis selleks, et mingi asend on natuke vale või kui keegi suure hooga sisse tuleb. Võib-olla vastane ei ole nii palju korvpalli mänginud ja ei oska ennast tagasi hoida. Õnnetusjuhtumite oht on madalamas liigas suurem.
Kuna Sa ise mängida ei saa, kas aitad LakiLakide meeskonda treeneripingilt mõne hea nõuandega?
Eks ma proovin. Kõrvalt on alati lihtsam näha. Raske on muidugi väljakult eemal olla, aga ma proovin nõu anda ja kaaslastesse rahu süstida. Kuna tegu on puhtalt harrastussatsiga ja 1-2 trenniga nädalas, siis väga palju korvpallitarkust ei ole mõtet hakata play-offi eel andma, see ei jõua kohale, vaid ajab pigem pead sassi. Platsil peab olema rahu ja meeskonnamäng, ei tohi tekkida olukorda, et keegi hakkab üksi tegema. Õnneks meil seda ohtu väga ei ole, aga natuke tuleb ikka meestel jalgu maas hoida ja seda ma suudan teha.
Põhiturniiri 6. kohaga lõpetanud ja play-offi avaringis 64:51 Toyota alistanud LakiLakid lähevad veerandfinaalis vastamisi 3. asetuse saanud Eelviimaste tiimiga. Mäng toimub Sõle spordikeskuses 6. aprillil kell 15.00.
