fbpx
Close

Anna Gret Asi: koondisemängud on hoopis teine tase, Eestis sellist kaitset ei näe

-Anna Gret Asi | Foto: Siim Semiskar

-Anna Gret Asi | Foto: Siim Semiskar

Tallinnas toimunud Balti mere korvpalliturniiril pidi Eesti neidude U18 koondis leppima kolme kaotusega, kui 63:68 jäädi alla Rootsile, 63:90 Soomele ja 61:80 Lätile.

Kuna koondise põhimängujuht Marie Anette Sepp sai avamängus kõigest 9-minutilise mängu järel jalatrauma ning tema jaoks oli turniir sellega lõppenud, siis kandsid põhiraskust edasi Anna Gret Asi ja Maria Gontšarova.

Eesti naiskonna selgeks liidriks kerkis tagamängija Anna Gret Asi, kelle arvele jäi kolme matšiga keskmiselt 18,7 punkti, 2,7 lauapalli, 1,7 korvisöötu ja 3 vaheltlõiget. Viimase mängu järel Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus rääkis Asi, mis naiskonnal vajaka jäi ning millega võis rahule jääda.

Palun võta need kolm mängu mängija perspektiivist oma sõnadega kokku.

Meil olid omad puudujäägid, näiteks rünnakul ei olnud kõikidel liikumised päris selged, kuna võtsime neid üsna hilja ja päris palju korraga. Kaitses oleks võinud kindlasti paremini mängida, olla agressiivsemad ja saada paremini kaitselauad kätte. Ka pallikaotusi tuli liiga palju kõigis mängudes (Rootsi ja Soome vastu tehti 31 pallikaotust ja Läti vastu 24 pallikaotust – toim.). Aga see on olukord, kus me praegu oleme ja tuleb siit edasi liikuda.

Mis Sinu arvates nendes kolmes kohtumises Eesti koondise puhul hästi töötas?

Keegi ei kartnud ja kui anti võimalus, siis kasutati see täiega ära. Kõige hullem olekski see, kui mõni mängija kardaks ja jätaks seetõttu asju pooleli, näiteks ei julgeks vastasele keha vastu panna.

Kui palju mõjutas Eesti koondist Marie Anette Sepa esimese mängu alguses saadud vigastus?

Selliseid asju juhtub ja pole midagi parata. Mina isiklikult ei lase ennast sellistel asjadel häirida, aga ma ei oska öelda, kuidas teised sellele reageerisid. Aga eks me mängujuhist jäime ilma ja muidu on mind eelistatud nr2 peal mängimas ja Sepp on nr1 peal. Nii on läinud paremini. Aga nüüd pidin ma enamuse ajast “ühe” peal mängima ja see oli veidi harjumatu, kuna trennides olime pigem teistmoodi harjutanud.

Kes kolmest koondisest oli vastasena kõige tugevam ning kas nad üllatasid millegagi?

Soome kaitse oli täitsa teine tase ja ega nad ei üllatanud meid sellega, sest nad on alati kaitses täiega mänginud ja olnud kätega küljes. Me ei saanud sellise kaitse vastu hakkama.

Kui palju Eestis üldse selliseid mänge saab, kus taolise agressiivse kaitsega saab harjutada?

Eestis kindlasti ei saagi. Koondisemängud on alati hoopis teine tase.

scroll to top