Eesti korvpallikoondise MM-valikmäng Serbia vastu saab olema ajalooline kohtumine, kuna koondisekarjäärile tõmbavad joone alla kolm Eesti rekordinternatsionaali Janar Talts, Kristjan Kangur ja Gregor Arbet.
Esmaspäevasel pressikonverentsil välja hõigatud numbrite järgi peaks Taltsil olema koondisemänge hetkel kirjas 159 ning Arbetil ja Kanguril mõlemal 155. Järgmise mehena on kolmiku selja taga 141 kohtumisega Valmo Kriisa.
Kõik kolm päevakangelast ütlesid pressikonverentsil laua taga istudes justkui ühest suust, et otsus koondisekarjäär lõpetada tuli väga lihtsalt. “Meid on juba omajagu koondises hoitud, aitab küll! Vaatasin passi ja nüüd on nooremate kord. Väga palju pulli on nende meestega saanud ja oleme koos Taltsi ja Arbetiga palju võidelnud, higi valanud ja seni oleme ka üksteist välja kannatanud,” kommenteeris Kangur oma otsust.
Talts lisas: “Mul tuli otsus sama lihtsalt kui Kristjanil. Iga hea asi saab ükskord otsa ning pole mõtet seda kummi enam venitada. Noored on tublid ja tuleb neil võimalus anda.”
Rahvuskoondis koguneb 18. veebruaril, et pidada kaks mängu: 21. veebruaril kell 19.00 on Saku Suurhallis kodumäng Serbiaga ning 24. veebruaril sõidetakse Tbilisisse külla Gruusia esindusele.
Ajakirjanikele jaotati ka koondisekandidaatide nimekiri:
Korvpall24.ee küsis koondise abitreenerilt ja Eesti Korvpalliliidu spordidirektorilt Alar Varrakult, kuidas tiimi komplekteerimine sujus ning mis põhjustel jäävad eemale peamiste puudujatena silma torkavad Siim-Sander Vene ja Sten Sokk.
Korvpall24.ee: Hoides käes seda koondise kandidaatide nimekirja, siis kas treenerina saad Sa öelda, et saite kokku sellise meeskonna, keda tahtsite? Või on kedagi puudu?
Alar Varrak: See nimekiri on hetkel meestest, kelle puhul mängija ise ja klubi on mõlemad vastanud jaatavalt. Mõne mängija pea kohal, keda siin listis pole, on küsimärk – see puudutab Sander Raiestet ja Martin Paasoja. Kindlate äraütlejate hulgas on Siim-Sander Vene, kellel on Euroliiga mäng samal ajal. Sten Sokul on omad mured klubiga ja ei hakanud vägikaigast vedama, oli mõttekam ta praegu rahule jätta. Ja muidugi USA mehed on puudu. Aga nagu näha, siis on ka uusi tulijaid. Ma loodan, et saame korraliku satsi kokku ja ka sportliku poole pealt igati väärikalt selle MM-tsükli lõpetada.
Liikudeski uute tulijate juurde, siis Henri Drelli on korvpallisõbrad mõnda aega koondisesse oodanud ja nüüd see hetk tuleb. Milliste ootustega me peaksime Drelli debüüti ootama?
Eks tema ümber käib kõva haip nii või naa. Praegusel hetkel võtaks pigem rahulikult ja vaatame, kuidas ta meestekoondise tasemel kohaneb. Pole mõtet üleliigseid pingeid talle peale panna, neid tuleb tal nagunii uksest ja aknast. Kindlasti on ta potentsiaaliga mängija ning lootust on jõuda kõrgele. Aga Kanguri-Arbeti-Taltsi näitel ei pea kõik asjad lihtsalt kandikul kätte tulema. Tuleb pidevalt tööd teha ja areneda. Henri puhul vaatame, kuidas ta selles keskkonnas reageerib – meie enda ja treenerite jaoks on see ju uus situatsioon.
Tulles nüüd Serbia mängu peakangelaste juurde, siis kuidas Sina lühidalt Kangurit, Taltsi ja Arbetit ühiselt iseloomustaksid?
Oi jummel, siin saab aku enne tühjaks. Ma tunnen neid väga ammusest ajast, oleme koolis koos käinud. Taltsiga tutvusime küll veidi hiljem, aga Arbeti ja Kanguriga tõesti ammusest ajast. Tublid spordimehed, ma ei oska siin lühidalt midagi rohkem lisada.
Pressikonverentsil toodi välja, et Sa oled olnud nende meestega koos mängijana ja hiljem treenerina. Kuidas see kolmik on läbi aastate nii väljakul kui inimestena arenenud?
Ma muidugi mängijaks ennast ei pea, olin nendega ühes võistkonnas. Need mänguminutid, mis mina toona teenisin, olid kasinad. Kindlasti on nad arenenud – iga inimene areneb, on ta siis sportlane või mitte. Neid on aidanud nii eesti treenerid kui välismaal mängimised ja välismaa treenerid. Mööda loomulikku rada on nad mängijatena arenenud ja pole keegi neist mingi suure pauguga uksi lahti löönud. Väga hea näide meie mõnele noorele, et kõik ei peagi kohe ja kergelt kätte tulema.
Siin käis läbi fakt, et Arbet, Talts ja Kangur pole mänginud noortekoondistes U16 ja U18 vanuseklassides. Kuidas nii juhtus, et sellised mehed toona koondise vaatevälja ei pääsenud ja kas see on Eesti korvpallis väga erakordne?
See fakt vajab veel veidi täpsustamist, aga mina mäletan oma mängimise ajast küll nii, et neid ei olnud ei U16 ega U18 koondises. U20 koondises olid nad juba esindatud. See, et nad kolmekesi selliselt sattusid, on pigem erakordne küll. Eks treenerid on mõnest mängijast mööda vaadanud ikka, aga U18 vanuseklassis peaks enamus parimaid ikka juba koos olema. Aga ma tooks neid välja hea näitena, et kõik ei peagi kohe kergelt kätte tulema. Need mehed on tõestanud vastupidist. Ka meestekoondises olid nad alguses suure kriitika all ja lõpuks kujunesid neist välja selle generatsiooni parimad mängijad.
Korvpall24.ee pakub varsti lugemiseks usutlusi ka kolme kangelase Kanguri, Taltsi ja Arbeti endaga!
