Eesti koondis lõpetab veebruari teises pooles MM-valiksarja kodumänguga Serbia ja võõrsilmatšiga Gruusia vastu. 21. veebruaril toimuv Serbia mäng saab olema eriline selle poolest, et koondisekarjäärile tõmbavad korraga joone alla 17 pikka aastat koondises mänginud Janar Talts, Kristjan Kangur ja Gregor Arbet.
155 kohtumist koondisesärgis kirja saanud Kangur on läbi aastate olnud üks meeskonna peamine nurgakivi nii kaitses kui rünnakul. Karjääri jooksul aastaid ka Euroliiga taset nuusutanud ning pika ja korraliku karjääri välismaal teinud ääremängija sõnul nende lõpetamisest suurt traagikat otsida ei maksa, sest olemas on uued tublid tegijad, kes koha üle võtavad.
Kokkuvõtlikku videolugu meie kolme kogenud koondislase viimasele mängule eelnevatest mõtetest saab kolmapäeva õhtul vaadata ka Tallinna TV saates “Spordisõbrad”.
Korvpall24.ee: Sind on ees ootamas viimane mäng Eesti koondises, aga kas Sa mäletad ka oma esimest koondisemängu?
Kristjan Kangur: Ma võin kahe mängu vahel veidi sassi ajada – üks oli Prantsusmaaga võõrsil ja üks oli Valgevenega võõrsil. Miskipärast ma tahaks öelda, et see oli too Valgevene mäng, kuna minu esimene toakaaslane oli Aivar Kuusmaa. Kaks erineva generatsiooni mängijat pandi ühte tuppa. Seega, ma miskipärast arvan, et see oli Valgevenega mäng Gomelskis.
Kas tollest mängust ongi rohkem meeles hotellijutud Kuusmaaga või ka platsilt on mingeid mälestusi?
Nii üht kui teist. Mäng oli raske ja üpriski ebameeldiv saal oli – vanamoodne. Ma ei mäleta, kas me võitsime või kaotasime, vist ikkagi võitsime. Kui õigesti mäletan, siis sain ka mõned minutid platsil rügada. Sellised mälestused mul on, aga see oli ammu.
Aga kui võtame kogu karjääri, siis millised on Sinu jaoks kõige ägedamad koondisehetked olnud? Kas oli selleks EM-finaalturniir või midagi muud?
Ma olen selle peale mõelnud ja miskipärast kuskil mälusopis tuleb esimesena ette see Bulgaaria mäng kodus. Nagu Janar ennist (pressikonverentsil) ütles, siis see oli oluline mäng, et me saaks EM-ile ja pluss see, mis saalis toimus ja kuidas rahvas kaasa elas. See on eredalt meelde jäänud.
Olete koos Arbeti ja Taltsiga 150+ mängu koos koondisesärki kandnud. Mis Sul oma kaaslastest kõige ägedamate momentidena meelde on jäänud?
Neid mänge on päris palju olnud, kus nad mõlemad on säranud. Mõnevõrra keeruline küsimus minu jaoks, kuna me oleme nii lähedased ja suhtleme igapäevaselt väljaspool korvpalliplatsi ka. Kõik sündmused on loomulik osa üksteise elust ja keeruline on midagi välja tuua.
Millal Sinu teadvusesse noorkorvpallurina esimest korda jõudsid sellised nimed nagu Arbet ja Talts? Mäletad Sa neid aegu?
Ma hakkasin hilja korvpalli mängima ja tõsisemalt hakkasin tegelema alles Tallinnasse TSIK-i tulles. Eks noorteklassides üksteise vastu mängides need näod mulle ette sattusid ja nimed tuttavaks said.
Teil kõigil kolmel on oma klubides veel üsna suur roll, kas pole liiga vara koondisesärki varna riputada?
Keeruline küsimus. Ma arvan, et on õige aeg. Hetkel me veel nii tohutult jalgu teistele ei jää ning siis ongi õige aeg kõrvale astuda ja anda noorematele särada ning see töö ja kohustus üle võtta.
Mida Sa ütled korvpallifännidele, kellel nüüd hinges tuleb tühjus, et mehed, kellele koondises üle 150 mängu on saanud kaasa elada, lõpetavad?
Ma nii dramaatiliselt selle peale ei mõtleks. Tulevad järgmised tublid tegijad ning võtavad koha üle. Ma ei näe siin küll mingisugust probleemi.
