Kristjan Kangur on nimi, mida teab iga Eesti korvpallisõber. Temaga samal aastal ja samas meeskonnas kõrgliigadebüüdi teinud Andres Kilki teavad tõenäoliselt vaid üksikud paadunud kossufännid, kuna andeka palluri tippkarjäär lõppes enne, kui see tegelikult üldse alatagi sai. Praegusel hetkel on Kilk kahe andeka noorkorvpalluri isa – vanem poeg Kardo oli eelmisel hooajal U16 vanuseklassis Eestis paremate hulgas ning noorem poeg Karmo tegi tegusid U14 vanuste hulgas.
1983. aastal sündinud 195 cm pikkune Andres Kilk jõudis suurde korvpalli välja läbi TSIK-i, kui 2000/01 hooajal pääses Üllar Kerde poolt juhendatavasse Tallinna Kalevisse, kus tegid tol hooajal kaasa näiteks ka Aivar Kuusmaa, Marek Noormets, Gerald Eaker ning Alar Varrak.
Seejuures tegi Kilk oma meistriliigadebüüdi samal aastal koos Kristjan Kanguriga, kellega hooaja lõpuks näidati võrreldavaid statistilisi numbreid. Kui Kanguri arvele jäi 32 kohtumisega keskmiselt 5,8 punkti ja 2,6 lauapalli, siis Kilk sai enda nime taha 14 mänguga keskmiselt 9,4 minutit ja 4 punkti. Tundub, et meie loo peakangelasel oli Kerde mängujoonises kindel roll kaugviskajana, kuna kolmeseid tabas Kilk 28-st 14 ehk 50% ja kaheseid viskas hooaja peale ühe vähem, kui kolmeseid läbi rõnga sopsas.
Kui hooajal 2000/01 Tallinna Kalev medaliheitlusesse ei sekkunud, siis Kangur ning Tallinna Kalev jõudsid järgmisel hooajal meistritiitlini, kuid seda juba ilma Kilgita. Üks hooaeg jäigi meie intervjuu peategelase jaoks suures korvpallis ainsaks. Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus saame teada, mis põhjustel andeka noorkorvpalluri karjäär nii ootamatu lõpu sai. Intervjuu on tehtud küll juba tänavuse aasta kevadel, kuid erinevatel põhjustel jõudis kirjapilti alles nüüd.
Nüüd on 36-aastane Kilk Rapla Korvpallikooli süsteemis mängiva kahe noore korvpalluri Kardo ja Karmo isa ning toetab oma poegade sportimist ning on alatihti saalis kohal kaasa elamas. Loomulikult ei saanud jätta küsimata, kas kunagi oli taevas sinisem ja muru rohelisem ehk siis, kas 20 aastat tagasi mängiti noorte hulgas Eestis kõrgemal tasemel kui praegu. Vastuse saab intervjuust.
Mängisid noorteklassi Nõmme Spordikooli meeskonnas ning läksid sealt hooajal 2000/01 edasi Tallinna Kalevisse. Kui palju nendest aegadest mäletad?
Omajagu aega möödas sellest küll, aga eks vahest ikka meenuvad ka need ajad. See oli päris huvitav aeg, noore poisina oli põnev mängida suures Kalevis.
Kui ma õigesti mäletan, siis läksid Kalevisse täpselt samal ajal koos Kristjan Kanguriga? Kumb teist tavaliselt enne platsile pääses?
Vot seda ma täpselt enam ei mäleta. Aga mäletan, et võimaluse ma seal sain ja õnneks sai see võimalus ka ära kasutatud. Nii kaua, kui seda oli.
Su karjäär meistriliigas piirduski paberite järgi vaid ühe hooajaga. Miks nii?
Ma küll alustasin nendega teist hooaega ka, aga võistkonda ei pääsenud ja olin üksnes nimekirjas. Trennides ma käisin, aga 12 mehe hulka ei kuulunud, sest meeskond pandi kokku kõvem. Tol hooajal, aastal 2002, toodi rohkem võõrjõudu sisse ja tuldi ka meistriks.
Sina otsustasid siis üldse tippkorvpalliga lõpparve teha?
Jah, need põhjused olid pigem elulised. Vanem poeg oli tulemas ning oli vaja leida kindel elukoht ja stabiilne sissetulek. See oli väikeste asjade kokkusattumus ka, et polnud võimalik korvpallurina jätkata. See oli see noorteklassist meeste hulka minek – polnud finantsilist kindlust ja pidi tööle minema. Kolisime Raplasse, mis on väike linna ja hea koht, kus lapsed üles kasvatada. Ma ei kahetse tollest ajast ühtegi momenti.
Oled Sa kunagi mõelnud, mis oleks võinud saada, kui oleksid ikkagi korvpallis proovinud edasi pürgida?
Kindlasti olen. Kui vaadata kasvõi Kristjan Kangurit ja Gregor Arbetit, kellega koos sai kunagi mängitud, siis muidugi oleks vägev olnud koos nendega kuskil eurosarjas mängida. Samas ma ei kahetse neid otsuseid ja praegu on poegadega huvitav teise pilguga seda korvpalliasja jälgida. Ma ise hakkasin mängima umbes sel hetkel, kui vana mu noorem poeg praegu (Karmo Kilk on hetkel 14-aastane – toim.) ja neil on juba palju rohkem saavutatud, kui minul omal ajal kokku.
Kas Sa isana juhendad aktiivselt poegasid või lased treeneril selle töö ära teha?
Eks kodus korvpallist ikka juttu tuleb. Ma tunnistan, et ma ise olen kohati liiga kriitiline. Poisid võivad teha küll hea mängu, aga mina leian ikka selle negatiivse poole üles. Siis tuleb mängu toetav abikaasa, kes tasakaalustab ja ma saan isegi aru, et poisid tegelikult olid tublid. Tasakaal on peres paigas. Poisid ise saavad ka aru ja ütlevad, et me tegime hea mängu, mida sa siin väikeseid asju nina alla hõõrud. Tegelikult olen poegade üle muidugi väga uhke.
Kas mängite omavahel ka 1-1? Kas suudad veel poistele ära teha?
Muidugi mängime. Mul massi ja kogemust on vähe rohkem, aga kiiruses jään ikka väga alla. Kodus on korv üleval ning kodus harjutavad nad päris palju, teeme kasvõi vabaviskeid võidu peale.
Vanem poeg Kardo mängib ebaeestlasliku emotsionaalsuse ja energiaga. Kellelt see päritud on?
Emalt ilmselt. Ema on tal äkilisem ja plahvatuslikum, mina olen selline vaoshoitum ja tagasihoidlikum. Kardo on puhtalt emasse ja noorem poiss Karmo on pigem minusse – mõneti rahulikum.
Noorteklassis mängisid Nõmme SK meeskonnas koos Raido Roosi ja Raido Ringmetsaga, kes mõlemad on pärast mängijakarjääri korvpalli juures jätkanud – üks treenerina ja teine mänedžerina. Kas endal pole olnud soovi korvpalli juurde tagasi?
Kusjuures olen isegi mõelnud selle peale. Kunagi veel korvpalli mängides Nõmme Spordikooli treeneri Tarmo Vellestega saime isegi kokku ja arutasime seda. Aga ma pidin koolidest ise grupi kokku panema ja see jäi katki. Raplas on ka lapsevanema roll olnud väga huvitav. Olen isegi kohtunikuametist mõelnud, kuigi pole ise kordagi kohtunikuks olnud. Eks ma olen rohkem selline tugitoolikorvpallihuviline.
Rapla on aastatega saanud täiesti korvpallilinnaks, kuidas seal sees olles seda tunnetad?
See on äge! Ma ütlen ausalt, et Jaak Karp ja teised, kes seda korvpalliasja Raplas ajavad, on väga suure töö ära teinud. Meistriliiga võistkond on väga palju noori korvpalli juurde tõmmanud. Vaatan endagi poiste pealt, et siht on silme ees kunagi meistriliiga meeskonda pääseda. Raplas on mõnus kommuun ja tehakse väga head tööd. Treenerid on väga professionaalsed ja süsteem toimib.
Kas suunad oma poegade karjääri kuidagi või lased neil ise otsustada kui kaua nad korvpalli mängivad?
Ma ei sunni neid kuidagi. Meie peres on kõige tähtsam õppimine. Kui koolis on võlgnevused, siis ei pruugi trenni pääseda. Õnneks seda pole palju ja poisid on tublid olnud, võib-olla aastate jooksul paar-kolm korda on seda juhtunud. Mängudele oleme neid alati lubanud, seda ei saa neilt ära võtta, aga nende jaoks on juba trennist eemale jäämine väga suureks karistuseks. Nad on väga motiveeritud. Vanem poiss on öelnud, et tema eesmärk on esmalt jõuda välja Rapla meistriliigameeskonda ja sealt edasi eks juba paistab… NBA-d ta pole maininud, aga Euroopa tasemel võiks mängida.
Kuidas hindad hetkel Eesti noortekorvpalli arengut ja taset võrreldes aegadega, mil ise veel mängisid?
Õnneks on noortekorvpall üle Eesti laiali, alustades Rakverest või Raplast. Omast ajast mäletan, et olid Tallinna võistkonnad ja Tartu. Mäng on tänapäeval ka palju-palju kiirem ning tundub kõrvalt, et ka füüsilisem. Tempo paistab ikka hoopis teine olevat, vähemalt nii tundub. Aga võib-olla olin noorena ise sama kiire (naerab – toim.).
