Eesti korvpallikoondis on pärast taasiseseisvumist tänaseks vaid kolmel korral jõudnud EM-finaalturniirile. Üks kolmest treenerist, kes seda suutnud, on meie seekordse loo kangelane Üllar Kerde. Põline tallinlane, kelle mängijakarjäär oli tema enda sõnul ette läbikukkumisele määratud, kuna ta oli “nii pisike poiss”, on oma ambitsioonid saavutanud treeneri ja pedagoogina.
Naljapäeval ehk 1. aprillil 66. sünnipäeva tähistanud Kerde mängijana Eesti meistritiitlini ei jõudnud, kuid treenerina suutis seda kolme erineva klubiga kokku neljal korral. Igapäevane pole Eesti korvpallis ka ühe meie klubi pääs eurosarjas final four turniirile, aga just seda Kerde ja Tartu Ülikool/Rock 2008. aastal FIBA Eurocup sarjas saavutasid.
Kõige tipuks jääb Kerde karjääris aga Eesti rahvusmeeskonna juhendamine, mida ta tegi kahel erineval korral, kokku viie aasta jooksul. Kuigi 2001. aasta EM-finaalturniir Türgis sai erinevatel põhjustel varjutatud ebaõnnestumise looriga, on ajalukku kirjutatud 14. koht, millest parem koht on taasiseseisvumise järgselt suudetud teenida vaid legendaarsel 1993. aasta EM-turniiril.
Tarkade inimeste mäng
“Proovisin noorena kõiksuguseid spordialasid – jäähokit, suusatamist ja jalgpalli. Just jalka oli mulle südamelähedane, aga sellega tegelesid pigem teist keelt kõnelevad poisid. Kuna olin väike, siis ma ei tahtnud sinna trenni minna. Aga jalgpall mulle meeldib, tarkade inimeste mäng, nagu korvpallgi,” alustab Kerde meenutamist. “Korvpalli juurde tõid mind kaks Märti – Märt Kermon ja Märt Sepik,” lausub pealinna poisina Tallinna 20. keskkoolis käinud Kerde. “Arvan, et Kermon halastas mu peale, kuna olin koolis kehalise kasvatuse tunnis rivis pikkuse järgi tagantpoolt esimene. Lõpuks jäingi koos pinginaabriga korvpalli mängima.”
Eesti Korvpalliliidu lehel võib leida huvitava foto, kus poseerib 1971. aastal Eesti NSV karikavõistlustel esikoha saanud Tallinna Keskrajooni Spordikooli meeskond. Ka toonase tippkorvpalli jaoks liiga lühikeseks jäänud Üllar Kerde on tollel pildil 17-aastane ja hoiab pesamunana hellalt võidukarikat enda embuses. Fotol on teisigi tuntud mehi, näiteks tiimi mängiv juhendaja Märt Kermon ning hilisemad korvpallitreenerid Jaanus Levkoi, Lembit Rebane ja Hannes Koik.
“Me olime toredad noored mehed ja Märt oli meil treener. Tekitasime tol aastal karikavõiduga tõsist furoori. Mängisime kaasa ka meistrivõistlustel, kus tulime neljandale kohale. Ma ei mäleta enam, kas just mina käisin autasustamisel karikal järel, aga fotol anti see minu kätte ilmselt seetõttu, et olin kõige väiksem ja poleks muidu pildilt välja paistnud,” muigab Kerde.
Tema sõnul on korvpall kui mäng aastakümnetega oluliselt muutunud. “Kui meie 1970-ndate alguses mängisime, siis pealtpanekuid eriti polnud. Kadunud Heino Kruus ütles selle kohta hästi: “Sellest hetkest, kui hakati pealt panema, unustati alt panek ära.” Toona mängumehed üritasid korvi alt osavuse ja kavalusega lahendada, nüüd oled kaks-null-midagi pikk, hüppad vabaviskejoonelt üles ja paned pealt. Meie ajal sellist võimsust polnud, aga oli osavust ja tarkust,” analüüsib Kerde.
Sööduvirtuoos
Teadjamad mehed on Kerdet kui mängumeest iseloomustanud väga positiivsete sõnadega, et tegemist oli puhtakujulise mängujuhiga. Hea söödumehena suutis ta kaaslastele palli õigesse kohta kätte mängida ning seeläbi teised enda ümber paremaks muuta. Kerde natuke kohmetub sellise positiivse iseloomustuse peale, kuid üldjoontes nõustub: “Viskamine ei tekitanud mulle nii väga emotsiooni. Selle kohta on üks tore lause: kui üks viskab, on üks õnnelik, kui üks söödab ja teine viskab, on kaks õnnelikud.”
Kerde sõnul ongi mängujuhi kõige tähtsam ülesanne leida meeskonnakaaslased õigel ajal ja õiges kohas täpse ja terava sööduga üles. Me kõik mäletame, kuidas näiteks Tallinna Kalevis või Eesti koondises Gert Kullamäe seisis ühes nurgas, Aivar Kuusmaa teises nurgas ja Rauno Pehka toimetas neile palle kätte. “Mulle on väga meeldinud mängijad, kes oma osavuse ja platsinägemisega on aidanud teisi mehi viskele. Viskama õpetamine pole nii keeruline, kui söötmise ja selleks vajaliku osavuse selgeks saamine,” usub kogenud treener.
Kerde teab, mis söödukunsti keeruliseks teeb: “Pall peab õige kaaslase kätte jõudma täpselt ja õigel ajal. Mängijaid, kes suudavad kõrgel tasemel ennast ise põrgatuselt viskele mängida, on üldiselt vähe. Seega on ülimalt tähtis, et söödud liiguksid viskajateni murdosa sekundi täpsusega. Hetk hiljem ja juba on vastane juures.”
Mängujuhte napib
Viimase poole sajandi Eesti korvpalli läbi ja lõhki tundva Kerde sõnul võib meie tipptasemel pallinud puhtaid mängujuhte üles lugeda ühe käe sõrmedel. “Ma lähen päris algusaegadesse tagasi, kuna olen näinud ka sellist meest nagu Joann Lõssov. Mäletan, kuidas tema sööte jagas. Minu enda võistkondades mänginud meestest peab kindlasti välja tooma Tiit Soku. Miks teda peetakse nii kõvaks meheks? Mitte vaid seepärast, et ta on olümpiavõitja või et ta suutis igal hetkel tuua mängus 20 punkti. Tema oli mees, kes mängis kõik toonased kuulsused nagu (Arvydas) Sabonise või (Šarunas) Marciulionise positsioonidele, kust tulid korvid,” kiidab Kerde.
Mängu iseloomu muutumise tõttu pole Kerde sõnul viimasel ajal enam puhtaid mängujuhte väga esile kerkinud ja korvpall on liikunud üha enam jõu, kiiruse ja füüsise peale. Aga Euroopa korvpallis on näha, et mängijad peavad suutma jagada kiirelt söötu vasakule-paremale ja seda peavad oskama kõikide positsioonide pallurid. Ning endiselt on au sees see oskus, mille kohta võrkpallurid ütleksid, et “mängis võrgu puhtaks”.
“Ma ei ütleks, et meil pole üldse viimasel ajal puhtaid mängujuhte olnud, aga neid on olnud vähe,” tuleb Kerde konkreetselt Eesti korvpalli juurde tagasi. “Sten Sokk on seni viimane omasugune. Head mängujuhid ja tsentrid on maailmas kõige rohkem hinnas ja neid on raske saada. Ma ise pole kunagi pealt pannud ja ei tea, mis tunne see on. Aga tean, mis tunne on läbi minna ja sööta pall kaaslasele, kes siis selle korvi viskab. Seda tunnet tean hästi ja see on imeline tunne,” vihjab Kerde noorkorvpalluritele, et sööduoskuse arendamine võib olla alus pikale ja edukale karjäärile.
Treeneriks läbi eeskuju
Öeldakse, et mängujuhtidel on suurem eeldus treeneriks saada, kuna juba mängijakarjääris ollakse platsil n-ö juhendaja parem käsi. “Mul olid noorena põlveprobleemid, mis ei lubanud tihti trenne kaasa teha. Aga käisin ikka kohal ja Märt Kermon andis mulle erinevaid ülesandeid, kuidas tal trennides abiks olla. A-klassis mängides sain aru, et minust ei tule midagi – mõistsin, et ma ei oska midagi ja mu parameetrid ei lubaks tippkorvpalli mängida. Siis otsustasin, et tahan saada Märt Kermoniks ehk selliseks treeneriks nagu tema. Nii palju avaldas mulle muljet viis, kuidas ta ennast üleval pidas, trenni andis ja meie tegemistele kaasa elas,” kiidab Kerde oma kunagist juhendajat, mentorit ja eeskuju.
Mis on Märt Kermoni fenomen, et ta 80-aastasena (Kermon tähistas 17. mail 80. juubelit) ikka veel soovib noortele trenni anda ja korvpalliasja ajada? “Ta on sündinud selliseks,” on Kerdel vastus kiire tulema. “Ta ei saa ühtegi päeva olla ilma korvpallita. See on osa tema elust. Märt on teinud asja hingega ja nii nagu peab. Praegusel hetkel teeb ta kindlasti kaugtööd, annab poistele treeningkavasid ja planeerib suvelaagreid.”
Eesti kõrgliigas alustas Kerde aastal 1996, kui sai enda hoole alla BC Tallinna meeskonna, kellega kolm hooaega järjest finaali jõuti ning 1997. ja 1999. aastatel ka Eesti meistriks tuldi. “See oli juhuste juhus. Olin TSIK-is poiste treener, kui Jaanus Levkoi läks Tallinna Kalevi juurde ja oli vaja BC Tallinnasse kedagi pingile leida. Ilmselt kõige suurem teene selles, et minust sai kõrgliigatreener, on Tair Tennol. Tema ja Raoul Suurorg olid Levkoiga arutanud, kes võiks BC Tallinna üle võtta. Tegemist oli tugeva klubiga, kus mängisid ka Margus Metstak, Rauno Pehka ja Indrek Rumma. Lõpuks otsustati minuga rääkima tulla. Siiani mõtlen, et nende poolt oli see arusaamatu otsus,” naerab Kerde veidi vähem kui veerand sajandit hiljem.
Kuigi Kerde oli oma kõrgliigadebüüdi ajal juba 42-aastane, siis enda sõnul pabistas ta meeletult. “Minu esimese kõrgliigamängu pidasime Kalevi spordihallis ja seal olid siis meeskondade jaoks pandud mingisugused madalad pingid. Kartsin mängul nii väga, et ma suures ärevuses istun pingist kogemata mööda,” naerab Kerde. Tema õnneks leidis tagumik õigel hetkel ikka pingi üles ja ühtegi piinlikku viperust ei juhtunud. Sealt sai alguse edukas treenerikarjäär Eesti meistriliigas, mille meenutuseks on auhinnakapis neli meistritiitlit ja mitmeid kahvatumaid medaleid.
Valus meenutus
Astudes kodukamaralt kaugemale, on klubikorvpallis Kerde enda hinnangul tema üheks suuremaks saavutuseks pääs Tartu Ülikool/Rockiga FIBA Eurocup sarjas finaalturniirile. “Ilmselt oli minu kõige parem kooslus just see Tartu tiim, kellega me eurosarjas nelja hulka jõudsime. Seal oli 215 cm pikkune tsenter Brian Cusworth, tagaliinis (Tanel) Tein ja (Giorgi) Tsintsadze. Häid mehi ikka jagus. Aga mul on neid tugevaid kooslusi veel, sest muidu Eesti meistriks ei tulda, kui head võistkonda pole,” räägib Kerde.
Too kurikuulus nädalavahetus Küprosel tartlastel aga ebaõnnestus, kui poolfinaalis kaotati 82:88 lätlaste Riia Baronsile, kuigi ühel hetkel oldi koguni 18 punktiga juhtimas. 3.-4. koha matšis jäädi alla ka kohalikule tiimile Proteas EKA AEL. “Minu jaoks toimus finaalturniir ebaõnnestunud ajal. Enne ärasõitu oli mul ühe nädala jooksul kaks operatsiooni ja ma polnud seal sellises vormis ja tasemel, nagu oleksin tahtnud,” on Kerdel seda hetke aastaid hiljem mitmes mõttes valus meenutada.
Kogenud treener kinnitab, et tema on igal juhul eurosarjas mängimise usku, kuna vaid sellisel juhul on olemas teatav võrdlusmoment erinevate riikide koolkondadega. “Kui sa treenerina pole kaks päeva korvpalliga kokku puutunud, oled maha jäänud. Samamoodi ka mängijatel – kui puudub otsene kontakt Euroopa tippkorvpalliga, siis pole midagi teha,” on Kerde veendunud.
Emotsionaalne koondisetsükkel
Tippkorvpallis tiirles Kerde ka Eesti koondisega, kui aastatel 1999-2001 ja 2008-09 tegutses ta peatreenerina ja 2005-07 Tiit Soku kõrval abitreenerina. Ajalukku on läinud just esimene periood, mille kulminatsioonina käis Eesti korvpallikoondis 2001. aasta EM-finaalturniiril Türgis. Kerde meenutuse kohaselt oli tolles tsüklis valikturniiril tema käe all üks parimaid koondise koosseise, mis viimaste kümnendite jooksul kokku saadud.
Rahvusmeeskond pääses finaalturniirile tugevast B-valikgrupist, kus Kreeka järel teeniti 7 võidu ja 3 kaotusega vajalik teine koht. Vaid Kreeka jäigi eestlaste jaoks alistamatuks, kuid korra käis jaks üle Poolast ning kahel korral Tšehhist, Valgevenest ja Austriast. “Pidasime valikturniiril kaheksa mängu ning koguni kolm vastaste treenerit lasti pärast meiega kohtumist lahti. See näitab, et ega meid eriti tugevaks võistkonnaks ei peetud,” sõnab Kerde muigega.
“Kui alustasime finaalturniiriks valmistumist, siis hakkas asi kraavi minema,” on Kerde järgmised meenutused juba oluliselt tumedamad. See Türgi turniir on senimaani paljudele korvpallifännidele kibeda mälestusena meeles. Mäletatavasti läksid peatreeneril enne finaalturniiri suusad risti koondise viskekahuri Aivar Kuusmaaga, kes käis Türgis küll kohal, aga tavalise fännina. Puudu oli ka valikturniiril heas hoos olnud Gert Kullamäe.
Eesti koondise liidriks kerkis Martin Müürsepp, keda aga suudeti vastaste poolt üsna hästi takistada, kuna kahe põhisnaipri puudumine viis tagaliini visketabavuse alla. Eestlaste saatuseks jäid kolm kindlat kaotust, kui 71:92 jäädi alla Saksamaale (Dirk Nowitzki 22 punkti ja 12 lauapalli), koguni 58:113 hiljem kuldmedali teeninud Jugoslaaviale (Peja Stojakovic 21 punkti) ja 69:81 Horvaatiale (Gordan Giricek 21 punkti).
“Jugoslaavia koondise peatreener Svetislav Pesic küsis minult finaalturniiril imestusega, kuidas ma sinna sain? Siis oli mul seletamist kõvasti,” muljetab Kerde. Aga kokkuvõttes peab ta toda tsüklit paarkümmend aastat hiljem hinnates kindlasti õnnestunuks: “See oli loomulikult oluline, sest mängijatel oli meeletu tahtmine finaalturniirile pääseda. Ja olgem ausad, me olime tol hetkel Euroopa 14. meeskond. Pärast 1993. aasta EM-finaalturniiri (1993. aastal sai Eesti koondis EM-il 6. koha – S.S.) pole midagi sellist rohkem suudetud.”
Huvitav meenutus toonasest valikturniirist on jäänud ka Eesti teleajalukku, kui “Pealtnägija” saade pani 2002. aasta jaanuaris toimunud edasipääsu mõttes otsustavas kodumängus Valgevene vastu Kerdele külge mikrofoni ja pulsimõõtja. “Ma olen seda klippi ka hiljem vaadanud. Sealt kuvab vastu kaks infarkti,” muigab Kerde, äratundmisrõõm hääles. Treener meenutab, kuidas enne ja pärast mängu läbi viidud kaalumised näitasid, et kohtumise jooksul oli ta kaotanud kaks kilo. “Ma soovitan, kes tahab kaalust alla võtta, hakake treeneriks. Kaks nädalat ja kümme kilo läinud.”
Moskvast käidi järel
Kerde on üks neist Eesti korvpallitreeneritest, kes saanud ennast realiseerida ka piiri taga. Esimene võimalus selleks tekkis hooajal 2003/04 soomlaste Lahti Namika juhendajana. Toona suutis eestlasest treener Soome kuulsa spordilinna esindusklubi kõrgliigasse püsima jätta ning U22 palluritega võideti lausa meistritiitel. 2013–14 töötas Kerde suure idanaabri juures Moskva Olümpiareservi SK koolitaja ja noortetreenerina ning 2014/15 tuli koputama legendaarne Moskva Dinamo, kes siis mängis Superliigas ehk aste allpool VTB Ühisliigat.
“See Moskva noorteprogramm ei läinud nii hästi tööle, aga ilmselt Heino Endeni ja Rein Pokla tutvuste kaudu pääsesin ma nimekirja, keda Dinamos jälgiti. Kuidas nad mu leidsid ja välja valisid, ütlen ausalt, et ma pole kindel. Klubi asepresident Jevgeni Gomelski tuli 2014. aasta lõpus kolmeks päevaks Tallinnasse ja sai toona Tallinna Ülikooli korvpallinaiskonda treeninud Kerdelt jah-sõna kätte. “Naljakas oli kuulata, kuidas selline mees tuli minuga rääkima, et tahab mind Moskva Dinamo treeneriks. Ajab ju naerma? Ma olen impulsiivne inimene ja ega ma kaua ei mõelnud, muidu oleks kohast ilma jäänud. Kodu on minu jaoks kõige tähtsam ja siin rääkisin ikka enne läbi,” kirjeldab Kerde toonast olukorda.
“Mul oli enne minekut üks tingimus ka, et pean saama võtta kaasa enda playmaker’i (mängujuht – S.S.),” lisab Kerde. Dinamo tagaliinis võttiski rünnakute juhtimise enda kätte Eesti koondislane Sten-Timmu Sokk. “Kui ma Venemaale kohale jõudsin, oli klubi üheksandal kohal. Vaatamata sellele öeldi konkreetselt, et on vaja jõuda VTB liigasse,” räägib Kerde, kellel läks tollest hooajast CV-sse kirja Venemaa karikavõistluste teine koht. Liigas saavutati kolmas positsioon, kuid uue hooaja hakul pani klubi ootamatult uksed kinni, kuna kohalik alaliit hakkas sisse nõudma vanu võlgu.
Pärast seda kogemust pole Kerde korvpallitreenerina enam töötanud ning tema sõnul on elu seetõttu kohe palju lihtsam. “Nüüd ma magan rahulikult,” naerab Kerde. “Aga, kui ma tegin veel treeneritööd, siis ketrasin mänge pidevalt endal peas läbi ja magama jäädes silmi kinni pannes nägin olukordi sama selgelt, nagu oleks videolt vaadanud.”
Treenereid peab väärtustama
Üllar Kerde tegutses aastaid ka Eesti korvpallitreenerite koolitajana. “See oli Hannes Koigi initsiatiiv ja me küll ei andnud kohe välja kutsetunnistusi, aga hakkasime treenerite koolitamise süsteemi juurutama,” sõnab Kerde, kes oli tegev ka sihtasutuse Innove juures, kus töötati välja treenerite kutsestandardid.
Treeneritest rääkides on Kerdel südamel üks väga oluline küsimus: “Me räägime, et meie korvpall on tõusuteel, aga miks kõik meie noored välismaale tahavad minna? Meil on mitusada treenerit, aga kas me ei suuda siis enam treenida poisse sellisele tasemele nagu näiteks Tiit Sokk? Teda treeniti kunagi ka Eestis, ta ei pidanud välismaale minema.”
Kerde sõnul pole õige minna välismaale juba 14-aastaselt. Kui mõned mängijad lähevad USA-sse keskkooli ja hiljem ülikooli, siis see on täiesti õige suund, aga põhitöö peaks toimuma ikka Eestis. “Ma ei usu, et meil pole piisavalt suutlikke treenereid. Meil on, aga me ei anna neile võimalust. Peaksime õpetama oma lapsed ise söötma, põrgatama ja viskama,” lisab kogenud korvpallientusiast.
Kõik saab alguse suhtumisest ja kahjuks pole Eestis ei õpetaja ega eriti treeneri elukutse väärtustatud selliselt, nagu see peaks olema. “Treener on tegelikult samasugune õpetaja nagu kooliõpetaja. Kui me tahame, et meil sportlasi peale kasvaks, siis peame selle ameti endale südameasjaks võtnud inimesi austama. Kogu see valdkond on läbimõtlemata ja ülesharimata maa. Kui saame asjad korda, on Eestil kõik võimalused jõuda veel kõrgemale, kui oleme seni olnud,” loodab Kerde.
Innukas spordijuht
Viimased aastad on 1976. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Kerde töötanud Jüri Gümnaasiumis spordijuhina. Huvitav on see, et intervjuud andes süttib enda sõnul nüüdseks juba endine korvpallitreener kõige rohkem põlema just koolispordist rääkides ja on tunda, et mehele läheb tema praegune tegevus väga korda. “Meil on siin koolis seitse äärmiselt meeldivat kehalise kasvatuse õpetajat. Need on noored inimesed, kes tõesti tahavad oma tööd teha,” kiitis kogenud mees kolleege.
Jüri Gümnaasium on meie loo peategelase sõnul Harjumaal spordis pidevalt silma paistnud ja osa võetakse kõikidest spordialadest. Kõigile lastele tahetakse anda võimalus leida oma ala, sest paljudele on ainus võimalus sporti teha just koolis. “Meie õpetajad ei nõua normatiive, aga õpetavad lapsed jooksma, suusatama, ujuma ja võimlema. Kõik, mis me kooli ajal lastele edasi anname, läheb nendega ellu kaasa.”
Kerde on enda sõnul päri mõttega, et sporti peaks rohkem läbi kooli tegema. Aga meie praegune süsteem ei võimalda seda. “USA-s on koolides olemas erialatreenerid ja spordiklubisid polegi, võistlevad omavahel koolid. Meie sinna ei jõua, sest Euroopas sellist süsteemi ei eksisteeri. Räägime, et koolis on õpetajad, aga tegelikult ka treeningutel pole lastel mitte treenerid, vaid õpetajad – korvpalliõpetaja, jalgpalliõpetaja jne. Lapsi me õpetame ning kui on omandatud teatavad vilumused ja oskused, siis hakkame treenima,” selgitab valdkonda erinevate nurkade alt näinud mees.
Korvpalliusku rahvas
Intervjuu lõpetuseks palume Kerdel paika panna enda sümboolne viisik Eesti korvpalli esimesest sajast aastast. Ülesanne läheb kogenud treeneril üsna lihtsalt: “Ma number kahte ei paneks, aga mul on kaks mängujuhti viisikus – Joann Lõssov ja Tiit Sokk. Mart Laga ma mängimas ei näinud, olin liiga väike. Seega keskele paneksin Jaak Lipso, kellega olen ka koos platsil käinud. Äärel võtaksid koha sisse Martin Müürsepp ja Kristjan Kangur.”
Meie loo kangelane on kindlalt seda meelt, et ka 100 aasta pärast mängitakse Eestis korvpalli, sest siinne rahvas on korvpalliusku. See on eestlastele omane mäng, kuna on vaja tarkust. Kerde lisab: “Miks Tiit Sokk koondise peatreenerina sai nii häid võite, kuigi meil polnud ühtegi super-hüper mängijat? Tal oli võistkond ja eestlased on võistkonnamängijad.”
Aga meil ju räägitakse pidevalt, et vajame mehi, kes suudaks ise ette võtta ja ära teha? “Seda küll, meil on vaja erioskustega mängijaid, aga korvpall on ikkagi võistkondlik mäng. Kui sul on üks nõrk lüli, siis sa kaotad. Platsil peab olema viis tugevat lüli, kes kõik üksteist abistavad,” on pikaaegne korvpallitreener veendunud.
Kui küsime, milline on korvpall 100 aasta pärast, veab Kerde näo naerule: “Õnneks ma seda ei näe. Kindlasti on see atraktiivne ja määrused muutuvad üha enam selles suunas, et pealtvaatajatele rohkem pakkuda. Korvpallurid on gladiaatorid, kes mängivad mitte selleks, et ise ennast hästi tunda, vaid ikka pealtvaatajate köitmiseks. Ma ei tea, kas saja aasta pärast hüpatakse keskjoonelt üles ja pannakse pealt, aga kindlasti muutuvad mängijad veel osavamaks ja kiiremaks. Kindlasti tulevad juurde nüansid, mida ei oska ennustada, aga mäng muutub üha dünaamilisemaks ja huvitavamaks.”
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
