Eesti naiste korvpallikoondise peatreener Janne Schasmin jätkas oma Facebooki lehel Korvpallitreener Janne Eesti naiste korvpalli oluliste persoonide tutvustamist pikaaegse mängija ja treeneri Reet Rausbergiga.
Janne Schasmin: “Reet on treener, kes andis mulle esimesena võimaluse alustada põnevat treeneriteekonda. Tema usaldas hooajaks oma parima grupi minu hoolde ja sealt hakkas minu esimene hooaeg koos Kati (Rausbergi), Viive-Kai (Rebase), Sandra (Andressoni) ja teistega. Parim seltskond keda soovida!
Võidud ning imelised turniirid ja kogemused, koondisekogunemised ja kohe otsa ka kodune Euroopa meistrivõistluste U16 turniir, mille lõpetasime hõbemedalitega ja pidime seetõttu Reedaga pead siniseks värvima. Reeda noorima poja Matuga sai kõik laagrid ja turniirid käidud ning mängud ära mängitud.
Reeda kõrvalt õppisin nii palju. Ja mitte ainult korvpallialaselt. Vaid, kuidas tiimi koos hoida, kuidas kõiki meeles pidada, tähele panna ja tunnustada. Ja muidugi, kõige selle kõrvalt saab alati Reeda käest imeilusaid Eesti värvides meeneid, mida ta muudkui heegeldab.”
Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?
Korvpalli juurde jõudsin ma alles 6. klassis, kui treener Märt Sepik tuli Tallinna 10. keskkooli, et tüdrukuid korvpallitrenni kutsuda. Mulle hakkas see tore mäng kohe meeldima ja nii ma jäingi korvpalli juurde.
Oma korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sinu kõige meeldejäävam või erilisem moment?
Erilisi momente mängimise ajast on mitmeid. Meil oli noorteklassis tore ja kokkuhoidev võistkond, palju sa käidud võistlusreisidel Lätis ja Leedus. Ülikoolis õppimise ja mängimise ajal toimusid meeldejäävad ülikoolidevahelised turniirid. Kuid kõige õnnelikum vast olin esimese täiskasvanute Eesti meistritiitli üle 1998. aastal.
Treenerina töötades on olnud erilisi momente muidugi palju rohkem. Kõige meeldejäävamad ilmselt tütarlaste U16 Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni hõbemedal 2005. aastal Tallinnas ja loomulikult 2013. aastal tütarlaste U18 vanuseklassis 3×3 korvpalli MM-hõbemedal Indoneesias.
Millega oled saanud lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustada meie korvpalliellu?
Pärast TPedI (praegune Tallinna Ülikool – toim.) lõpetamist 1986. aastal asusin treeneritööle Tallinna Oktoobri rajooni spordikoolis (OSK). Treeneriametit pean ka praegusel hetkel. Seega üritan kasvatada tublisid noori ja õpetada neid ka korvpalli mängima. Hetkel töötan Audentese Spordiklubis tütarlaste treenerina.
Samuti tegelen ka lauakohtuniku tööga, kus mul on olemas rahvusvaheline litsents, mis lubab töötada ka FIBA mängudel. Olen suutnud ka oma kolm last korvpalli armastama panna ja loodan, et nende teod Eesti korvpallielus on veel ees.
Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?
Korvpall on mulle eluks andnud meeletult palju sõpru, võimalusi reisida erinevates paikades ja avastada maailma. Kindlasti olen kaasa saanud ka tiimis töötamise kogemust, üksteisega arvestamist ja palju-palju positiivseid emotsioone. Kuna mängin veel praegugi seenioride erinevatel võitlustel, siis väidan, et korvpall ongi mu elu.
Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.
Kõigile noortele tüdrukutele tahan öelda, et tehke seda asja südamega, siis saate aru, kui tore mäng korvpall on. Ole auahne ja pinguta igas olukorras lõpuni, seda isegi siis, kui kohe kõik välja ei tule.
On Sul anda mõni kogemus või soovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?
Hetkeolukorras tuleb olla positiivne, mõelda positiivselt, liikuda palju värskes õhus, tegeleda oma hobide ja lemmiktegevustega ja veeta aega koos perega. Leidke iga päev aega ka treenimiseks, sest hetkel on hea võimalus tegeleda enda võimete arendamise ja korvpallitehnika lihvimisega.
