Eesti korvpallis on 100-aastase ajaloo jooksul olnud arvukalt väga häid mängijaid ja treenereid, kes kogunud kuulsust nii endale kui kogu riigile. Meil on Euroopa meistreid, maailmameistreid ja isegi olümpiavõitja. Aga oluliselt on korvpalli panustanud ka sellised inimesed, kes üldsuse silme alla kunagi ei jõua, kuid kellel on rääkida omapärane ja huvitav lugu. Üks selline on kirjatüki kangelane Jaak Jalakas.
Jaak on mees, kes ei mahu mingitesse raamidesse. Praeguse loo kontekstis nimetame teda küll korvpallitreeneriks, kuid sellega piirdudes maaliksime temast eksliku pildi. Kogu elu kehalise kasvatuse (ja paljude teiste ainete) õpetajana tegutsenud Jalakast sai korvpallitreener piltlikult “täiesti lambist”.
Teiste seas näiteks Rain Veidemani juhendanud Jalakas oli nooruses kergejõustiklasest multitalent, kes sisuliselt päeva pealt hakkas kergejõustikupoistele andma korvpallitrenne. Kuidas sündmused sinnani arenesid ja mis sai siis, kui Jalakas väikelinna Kunda korvpalliusku pööras, loe alljärgnevast loost.
Rahvavaenlase poeg
“Isa sai mul Jossif Stalini surma järel vanglast välja ja tuli tagasi kodukohta Roelasse. 1954. aasta aprillis ma sündisin ehk siis olen Stalini-aja järgne laps,” alustab Jalakas endale omase kaalutletud tooniga intervjuud. Jaagu ema oli kooliõpetaja, keda taheti vastu tahtmist suunata rahvasaadikuks. Isa naasmine trellide tagant päästis naise sellest tema jaoks ebameeldivast muutusest, kuna rahvavaenlasega abiellumise järel enam saadikuks ei võetud.
Tasub mainida, et Jaagu isa oli legendaarne Eesti pendlimees, tervendaja ja selgeltnägija Veeliks Jalakas, kes laiemale avalikkusele sai tuntuks 2008. aastal osalemisega telesaates “Selgeltnägijate tuleproov”. Veeliksi pistsid omal ajal pokri Nõukogude võimud, kuna noormees tegeles režiimivastase agitatsiooniga ja osales aktiivselt koolinoorte vastupanuliikumises. 1947. aastal ta arreteeriti ning vabaks lasti viis aastat hiljem. Põnevuse hoidmiseks mainime ära, et Pendli-Veeliks teeb siin kirjatükis ühe etteaste hiljem veel.
“Ema oli mul matemaatikaõpetaja, kellega käisin koolis kaasas, istudes tema tundides. Mulle on hiljem räägitud sellest huvitav lugu. Ma olevat väikese poisina pidevalt tundi seganud ning ükskord ema tahtis, et ma paigal püsiksin ja ütles: “12+14, ole vait ja hakka arvutama!” Läks natuke aega mööda ja ma olin purtsatanud õige vastuse. Ema imestamisele vastasin, et kella peal ma ju tean, et 12 ja 12 on 24. Panin siis veel 2 juurde!” on Jalakas numbritega olnud kogu elu sinasõber.
Valel ajal õiges kohas
Jalaka kehalise kasvatuse õpetaja Roela koolis oli Märt Kõiv, keda hinnati kui läbinisti oma ala fanaatikut. Lastele anti juba koolis võimalus teha kõiki spordialasid. “Esimene suurem edu tuli mul suusatamises, kui Aegviidus sai mingil hetkel võidu sõidetud Arne Sireli ja Mati Alaveriga,” on Jalakas saanud ennast joonele panna endiste aegade suusakuulsustega.
“Tegin koolis ka kergejõustikku, aga mingil hetkel läks Roela kool väravpallis (tänapäeval nimetatakse käsipalliks – S.S.) esindama Rakvere rajooni. Võistlustel oli kohal TSIK-i treener Valentin Beljajev, kes tuli ühel mängupäeval minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks alaga tõsisemalt tegeleda ja kutsus mind TSIK-i väravpalli erialale. Olin muidugi kõrvust tõstetud ning läksin koju emalt luba küsima ja sain selle, kuigi Nõo kooli matemaatika-füüsikaklassi oli mind juba vastu võetud,” jutustab Jalakas, kuidas tal terendas silme ees hoopis väravpallurikarjäär.
Jalakas sõitis TSIK-i katsetele ennast proovile panema. “Maalaps, nagu ma olin, ja veel suures ärevuses, läksin tund aega varem kohale. Kohtusin maja peal Vello Varikuga, kes ütles, et mis sa siin kõnnid, katsed juba hakkasid. Viis mind Lastestaadionile ja seal ma siis jooksin, hüppasin, viskasin ja tõukasin. Lõpuks olin komisjoni ees, kus teatati: Jaak Jalakas, olete vastu võetud Tallinna Spordiinternaatkooli 9. klassi õpilaseks, erialaks kergejõustik, treeneriks Vello Varik,” loeb Jalakas sügavalt kumiseva häälega justkui kõnepuldist. Kas noor maamees sattus valedele katsetele? “Ei, just õigetele ju. Sisse sain!” naerab Jalakas vastuseks.
Tagantjärele on meie loo peategelane õnne tänanud, et väravpallikatsetele minek otsustavalt katki lõigati ja ta selle spordiala harrastajana TSIK-i sisse ei saanud. Noored väravpallurid olid tema sõnul toona kõvad eluvennad ja lendasid pärast esimest aastat koolist suuremalt jaolt välja. “Jumal andis nii, et sattusin õige ree peale,” kinnitab Jalakas aastakümneid hiljem veendunult.
Treenerite eeskuju
Pärast TSIK-i lõpetamist siirdus Jalakas Tartu Ülikooli, kus tegeles tõkkejooksuga, nagu ta ise ütleb: “Mitte väga kehvasti, aga mitte ka tipptasemel. Õnnestus mõned korrad noortekoondist esindada ja üksikud medalid pandi ka kaela.”
Tartus oli Jalaka kursusel vaid üks meeskorvpallur – Euroopa juunioride tšempion ja neljakordne Eesti meister Andres Metsar. “Ülikooli sisevõistlustel pidi kehakultuur kohustuslikus korras välja panema kursusevõistkonna ja korjasime kokku kõik mehed, kes vähegi olid nõus aitama ja mängima. Tartus sain mängida muuhulgas ka Toomas Teini vastu ning sellest oli hiljem kasu, kui põlve vigastasin ja doktori juurde operatsioonile läksin,” meenutab Jalakas oma kokkupuuteid korvpalliga.
Kui Jalakas ise tegeles korvpalliga harrastustasemel, siis kõrvalt jälgis ta suurt mängu: “Tamma (Aleksei Tammiste – S.S.) ja (Priit) Tomson olid silme ees kogu aeg, kui sai mänge vaatamas käidud.” Kui eelmainitud Andres Metsar välja jätta, siis ühegi korvpalli suurnimega ei õnnestunud Jalakal ei TSIK-is ega Tartus koos õppida. See aga ei tähendanud, et lennu- ja kursusekaaslased poleks hiljem teistes valdkondades vägevat karjääri teinud: “TSIK-is oli minu lennus näiteks kolm Rebast – Raul kergejõustikus, Lembit korvpallis ja Rein võrkpallis. Korvpalli rea peal oli ka ansambli Vitamiin kitarrist Rein Laaneorg.”
Meie loo kangelase jutust kumab pidevalt läbi, kui väga ta hindab kõiki teda nooruspõlves suunanud treenereid. “Märt Kõiv oli põhikoolis tõsine fanaatik. Vello Varik oli noorte- ja naistetreeneritest vaieldamatult üks Eesti tippe. Ülikoolis oli mul esimesel aastal juhendajaks tõeline grand old man ja tõkkejooksufilosoof Hans Torim. Siis läks Torim Tallinnasse ja grupi võttis üle Kalju Jurkatamm (Veiko Jurkatamme isa ning Taavi ja Mikk Jurkatamme vanaisa – S.S.), kes oli matemaatik ja pakkus hoopis teise lähenemise spordile,” kiidab Jalakas.
Jurkatamme kohta on Jaagul pajatada ka üks lõbus lugu: “Kalju ütles kohe alguses: kui lähed ülikooli kehakultuuri õppima, siis on kaks võimalust. Sa kas tahad saada olümpiavõitjaks või sa saad aru, et olümpiavõitjaks ei saa ja valmistud kasvatama ja õpetama neid, kes samuti kunagi olümpiavõitjaks ei saa (Naerab.). Kalju tegi mulle kenasti selgeks, et ma käiks harjutamas täpselt nii palju, kui ma arvan, et mul hiljem treenerina vaja läheb. Enda sportlik rida tuli hoida sellel tasemel, et ülikoolist välja ei kukuks, sest mingi järgu pidi ikkagi kätte saama.”
Korvpall murrab ligi
Kalju Jurkatamme sõnu tõsiselt võtnud Jalakast kergejõustiklast ei saanudki ning pärast ülikooli lõpetamist 1975. aastal läks ta tööle kehalise kasvatuse õpetajaks Väike-Maarjasse. 1979. aastal vahetas ta kooli ja siirdus Kundasse. Veidi uskumatu tundub fakt, et kui kehalist kasvatust on Jalakas andnud kõikidel kooliaastatel, siis lisaks on hulk aastaid tulnud õpetada ka füüsikat ja matemaatikat ning kogemused on käes ka maateaduse ja inglise keele tundide andmisest.
Jalakal on hea jutuvestjana igast eluetapist ja murdelisest sündmusest rääkida mõni põnev lugu. Nii ka enda korvpallitreeneriks saamisest. 1990. aasta alguses murdis Jalakas korvpalli mängides jala. Kiirelt sai ta endise ülikoolikaaslase Toomas Teini juurde jutule ja 15. veebruaril lebas ta juba nimeka doktori operatsioonilaual. “Aprillis võeti kips ära ja siis ütles Tein mulle konkreetselt, et mees, vaata passi ja mõtle, kas ikka on vaja sinna väljakule ronida,” muigab Jalakas.
Seejärel oli Jaagul pikalt aega mõelda, mida edasi teha, kuna liikumine käis karkudel ja koolitöölt oli ta haiguslehel. Tõsine mõttetöö päädis sellega, et uuel kooliaastal hakkas ta poistele korvpalli õpetama. “Septembris võtsin kutid koolis kokku ja ütlesin, et ma ei keela kellelgi kergejõustikuga edasi tegeleda ja olen nõus neid aitama, aga kõik järgnevad grupid hakkavad mul tegelema korvpalliga. Kursavend Jaak Vettik, kes oli Rakvere Spordikoolis direktor ja treener, ütles mulle selle uudise peale, et oleksin võinud ikka tegeleda selle alaga, millest natukenegi tean, mitte sellega, millest üldse midagi ei tea.”
Kundas polnud korvpallitreeningutega alustamine sugugi lihtne ning veel 5-6 aastat hiljem kohtas Jalakas vastuseisu. Temalt üritati välja pinnida, kuidas ta aru ei saa, et Kundas mängitakse võrkpalli, mitte korvpalli. Spordifanaatik ei lasknud ennast kõrvalisel müral mõjutada ja kõndis enda võetud eesmärkide suunas: “Elu kujunes nii, et võrkpalli mängisid edaspidi peamiselt tüdrukud ja poisid tegelesid korvpalliga.”
Tagantjärele on huvitav spekuleerida, kas Jalakas oleks üldse korvpallitreeneriks ümber kohanenud, kui ta poleks rasket vigastust saanud ja seeläbi ketsid varna visanud. “Nii kaua, kuni ma ise mängida sain, ükskõik, mis tasemel, sain oma emotsioonid jätta palliväljakule. Korvpallis tekib kambavaim ja eriline atmosfäär. Minu jaoks on see tõsiselt emotsionaalne spordiala, kuigi ma ise ju tegelesin nooruses kergejõustikuga,” kiidab Jalakas pallimänge. Ta lisab: “Kehalise tunnis on ju kuttidel alati esimene küsimus: kas me täna mängime ka? Ükskõik, kas peitust, jalkat või korvpalli. Inimloomuses on mängimine sisse kodeeritud.”
Ootamatu edu
1990-ndatel oli Jalaka sõnul poisse korvpallitrenni kerge saada. Üheks põhjuseks oli spordiala toonane kõrge tase, teisalt polnud lastel väga teisi tegevusi ja käidi kõikides trennides, mis lähikonnas olid. “Meie jaoks Eesti korvpalli suured mängud erilist eeskuju ei pakkunud, kuna algusaastatel alles tegelesime õppimisega, kuidas palli põrgatada. Püüdsime esialgu lihtsalt õiges suunas joosta,” muigab Jalakas. “Selleks, et saada aru, kuidas suured meistrid mängivad ja sellest ka midagi lisaks võiduemotsioonile kaasa võtta, peaks ikka rohkem oskama.”
Jalaka edukaimaks vanuseklassiks kujunes 1990. sünniaastaga poiste grupp, kus üheks tiimi raudvaraks oli ka tema poeg Siim. Vanem poeg Peep, kes mängis varasemalt korvpalli Aivo Erkmaa käe all, ütles kord nooremale vennale: “Neid, kes viskavad, neid on küll. Aga neid, kes kaitses mängivad, on vähe. Neid, kes lisaks sellele suudavad ka mängu juhtida, peaaegu polegi.” Jalakas sai aga mängujuhi alati koos endaga kodust kaasa võtta.
“Siis jõudsid meeskonda mõned poja koolikaaslased, mõned kutid Simunast ja sama vanuse punt Rakverest. Miniklassis läksime seda teed, et ühe viisiku panin mina välja ja teise viisiku pani Rakverest välja treener Jaan Malmberg,” selgitas Jalakas. Suviti ja koolivaheaegadel tehti ühiseid laagreid, aga põhimõtteliselt võistkonnana igapäevaselt koos ei treenitud ja käidi ainult mängudel. Aga poisid klappisid Jalaka sõnul omavahel nii hästi, et üks pealiigutus ja sellest piisas, et väljakul üksteisest aru saada.
Jalakas tahtis poistele võimalikult palju turniire pakkuda ning ringi sõideti igal pool lähiriikides – Lätis, Venemaal, Soomes, Rootsis ja mujalgi. Mitmel juhul tuldi välisreisidelt tagasi võidukarikaga ning alistatute hulgas olid Poola, Kasahstani ja Läti meistrid. Just ühel Läti turniiril kasahhide meisterklubi Atõrau Barsõ ja lätlaste tollase meistri alistamine oli Jalakale viimaseks kinnituseks, et tuleb hakata mängima EYBL-it. “See oli tõsiselt kõva verstapost meile. Aga üksinda ei jaksanud sinna peale minna ning Kalle (Kollin) ja Märjamaa aitasid välja.”
U16 vanuseklassis jõudis Jalaka juhendatav RSK sPORTKUNDA/Rakvere SpK 2006. aastal noormeeste B1-klassi Eesti meistrivõistlustel koguni hõbemedalile. Samal ajal saatis klubi edu ka miniklassis, kus võeti samuti hõbedane autasu. “Ootamatult võitis väike koht meistrivõistlustelt kaks medalit ja hooaja lõpetamisel hinnati parimaks poiste treeneriks Tiit Sokk, teine oli Priit Vene ja kolmas keegi Jalakas,” muigab Jaak, kellele pakuti samal aastal tööd Keila meistriliigaklubi juures ja Kasahstani noortekoondises. Aga kodu oli armsam.
Nooruke Veideman
Jalaka hõbedase meeskonna nurgakiviks oli pikaaegne koondislane Rain Veideman, kelle suurde korvpalli tõmbamise au on endale võtnud Andres Sõber. “Veideman sattus Rakverre (Jaan) Malmbergi käe alla mängima ja seetõttu pallis ta eestikatel meie RSK sPORTKUNDA/Rakvere SpK ühissatsis kaheksa hooaega. Üks treenerist kolleeg on mulle öelnud, et esimesed neli aastat polnud Veideman mul võistkonna parim, aga viimastel aastatel oli juba turniiride parim. Ta oli meie tiimi kõige noorem ja tal oli pidevalt vaja ennast tõestada. Veidekas pidi pidevalt endast vanemate ja suurematega rinda pistma ja see tuli talle kasuks,” iseloomustab Jalakas oma kõige nimekamat hoolealust.
Veidemani edasist karjääri ei taha Jalakas üksipulgi kommenteerida, viidates kerge muigega enda ebakompetentsusele: “Siinkohal pean ütlema, et ma pole korvpallispetsialist. Eks alati tahaks, et meie mängijad saaks järjest kõrgemale ja kaugemale. Ilmselt, kui Rain oleks juba noorena näiteks Itaaliasse sattunud, nagu paljud poisid praegu lähevad, siis oleks ta seal riigis praegusel momendil kindlasti veel rohkem hinnas.”
Kui Veideman on kahtlemata kõige nimekam Kundast läbi käinud korvpallur, siis kõrgliigasse jõudnud mängijaid on Jalaka hoole all olnud veel. “Kui Jaanus Levkoi võttis Raido Villersi ja Priit Aja TSIK-i vastu, siis ta ütles mulle, et need on teistsugused poisid ja tema tahab näha, mis neist saab,” räägib Jalakas hiljem vastavalt Rakveres ja Hotronicus meistriliigakogemust saanud meestest.
Koondisevastutus
Jalakas on saanud nuusutada ka noortekoondise treeneri ametit, kui 1999/2000 hooajal võttis Aivo Erkmaa ta U18 rahvusmeeskonna juurde enda abiliseks. “Erkmaale öeldi esialgu, et kas lolliks läksid, kes see Jalakas on. Minu õnneks sai peatreener toona ise endale abilised valida ja mind kinnitati ära. Ühel hetkel öeldi, et nüüd on nii: arsti ja füsiot pole, Jalakas vastutab, et kõik oleks elus,” meenutab Jaak naerdes. “Tol aastal võtsin olude sunnil esimese lisakursuse ja pärast seda olen igal aastal osalenud vähemalt ühel taastumise, teipimise, jooga, massaaži vms kursusel.”
1999. aasta augustis Pärnus mängitud valikturniiril alistati Šveitsi, Ukraina ja Taani eakaaslased ning pääseti Saksamaa ja Soome järel kolmandana Bulgaariasse vahegrupiturniirile, kus edestati Belgiat, aga kaotati Bulgaariale, Iisraelile, Jugoslaaviale ja Valgevenele. “Pärnus oli tol hetkel ikka tõsine korvpallibuum ja kõik mängud olid otseülekandes ka teleekraanil. Mäletan, et pärast ühte võidumängu läksime Aivoga bensiinijaama ja seal öeldi meile, et nüüd tellite ja meie maksame,” on Jalakal hästi meeles.
Eesti tolleaegset Eesti U18 koondist peeti meie üheks andekamaks põlvkonnaks, kuid suurt kala jõudsid lõpuks püüdma vaid Marek Doronin ja Alar Varrak. Viimane loomulikult treeneri, mitte mängijana. Põhiraskust kandsid meeskonnas näiteks Erik Dorbek, Indrek Suur ja Oliver Tammsalu.
Turniiri korraldajatena said Erkmaa ja Jalakas endale ise mängude järjekorra määrata ning tagantjärele tarkusena pandigi täppi. Avakohtumises kugistati ära Šveits, teises vastasseisus Ukraina ja edasipääsu otsustanud matšis ka Taani. “Taanlastega mäng oli eriline. Turniiri jooksul suhtlesin palju oma isaga, kes oli käinud ka laagrites poiste treeninguid vaatamas. Enne mängu ütles ta mulle, et teil on seal üks väike kutt (Kaido Saag – S.S.). Et tema vaatamiste järgi on sellel poisil kõik näitajad ideaalis. Ütlesin Aivole, et pangu Saag vahetusest mängu. Mees läks väljakule, kükitas kolm korda 10 meetri peale maha ja lasi kolm kolmest tagant sisse,” räägib Jalakas uskumatu loo.
“Omaette huvitav oli ka selle turniiri jooksul mängijate häälestamine. Sain hiljem Korvpalliliidus selle eest kõvasti riielda,” jätkab Jalakas lustlikult. “Esimesel päeval kirjutati ajalehes pikalt, kuidas Riias kaotati (samadel päevadel mängis Eesti U20 koondis Allan Dorbeku käe all valikmänge Riias – S.S.) ja pisike “nupp” oli, et Pärnus võideti. Teisel päeval oli suur pealkiri, et Eesti U20 poisid kaotasid Kreeka meestele, meist oli taas vaid väike “nupuke”. Kolmanda mängu eel küsisin kuttidelt, kas nad tahavad, et neist ka kirjutataks? Jaa! No siis on ainuke võimalus täna ka ära panna! Pärast sain sõimata, et ma justkui olevat soovinud, et U20 tiimil Riias kehvasti läheks.”
Veel käis Jalakas Erkmaaga 2003. aasta suvel kaasas Poolas toimunud U20 valikturniiril, kus kohtuti Venemaa, Serbia ja Montenegro, Slovakkia ja Poolaga. Kuigi viimases mängus õnnestus serblasi 77:74 võita, siis alagrupis viimasest kohast pääsu polnud. Koondises olid teiste seas näiteks Gert Dorbek, Reinar Hallik, Asko Paade, Tanel Sokk, Kristo Saage, Raido Roos ja Viljar Veski. “Need kaks korda on Aivo mind endale appi võtnud. Palju ma teda ikka seal aidata sain, aga põhimõtteliselt käis meie koostöö selle peale, et Jalakas vastutab, et kõik elus ja terved oleksid,” naerab asjaosaline aastaid hiljem.
Sünnipäevakonverents
2014. aastal tegi Jalakas ise endale 60. sünnipäevaks kingituse ja korraldas spordikonverentsi. Ja mitte niisama väikese istumise, vaid põnevate esinejatega kõrgel tasemel ürituse. Teemaks oli “Sport isiksuse kujundajana”. “Toimus see 5. aprill, kui olin viimast päeva 59. Tõin esinejaid nendest valdkondadest, kus ma ise tegev olen olnud,” selgitab Jalakas.
Laval käisid mitmed päris nimekad mehed: Korvpalliliidu poolt esines praegune peaminister ja toonane alaliidu president Jüri Ratas, Koolispordiliidust käis Henri Ausmaa, treenerite tsunfti esindasid Aivo Erkmaa ja Jaan Malmberg, meedia köögipoolt tutvustasid klassivend Raul Rebane ja Ivar Jurtšenko, kelle kõrval on palju mänge kommenteeritud. Venemaa avarustest saatis oma plaanitud esinemise slaidid toona suure idanaabri juures töötanud Üllar Kerde, kes ei saanud kohale tulla Uhta lennuväljal möllanud lumetormi tõttu.
Euroopa Noorte Korvpalliliiga (EYBL) president Guntis Senhofs nimetas konverentsil sPORTKUNDA meeskonda toona kui omamoodi liiga sümboliks, kuna nii väikese koha pidev osavõtt oli muljet avaldav. Jalakas meenutab endale omase muigega: “Guntis tõi näite, et Jalakal on linnas sama palju elanikke kui Peterburi treeneril ühe vanuseklassi poisse, kelle vahel valida.” Lätlane ei piirdunud üksnes ilusate sõnadega, vaid andis Jalakale ka EYBL-i ordeni, mis kandis järjekorranumbrit 8 ja oli esimene eestlastele antud omataoline.
Kes teeb, see jõuab
Jalakast on aja jooksul saanud suur tänavakorvpalli ehk 3×3 formaadi entusiast. Paljuski olude sunnil. “3×3 korvpall on mul südames juba päris ammusest ajast, kui tänavatel nende etappidega alustati. Me korraldasime koos Malmbergiga etapi ka Rakveres ja mingil hetkel hakkasin poistega üle Eesti teistes linnades mängimas käima. See on ala, kus väikese koha treeneritel ja õpetajatel on võimalik kaasa rääkida. Mul ei pea olema kaheksat korvpallurit, piisab kahest ja poolest,” kiidab kogenud treener korvpalli n-ö väiksemat venda.
Eluaegse spordientusiastina on Jalakale enda liigutamine siiani väga oluline. Koroonaviirusest tingitud eriolukorras on mehel tavaline üks pikem rattaring ja karastav suplus. “1972. aastal jõudsin Eesti meistrivõistluste pjedestaalile 4×110 meetri tõkkejooksus, kui TRÜ meeskond võitles ennast hõbedale. Alles aastaid hiljem tulin Eesti meistriks, kui omavanuste hulgas ehk klassis 60+ võitsin tiitli avaveeujumises,” naerab Jalakas, et tal läks hulk aastaid ja erinevate alade katsetamist, kuni lõpuks Eesti meistriks tuli.
Metstaki vormi timmija
Eesti korvpalli sümboolne viisik tuleb Jalakal kiirelt üle huulte ning seejuures väikese krutskiga. Tagamängijateks paneb ta olümpiavõitja Tiit Soku ja tema hinnangul kõige värvikama mehe nii väljakult kui selle kõrvalt – Aleksei Tammiste. Äärele lähevad rahulikkuse ja intelligentsuse etalon Priit Tomson ning Eestist kõige kõrgemasse liigasse jõudnud Martin Müürsepp.
“Tsentri kohale tahaks panna kaks meest, aga eelistan siinkohal Margus Metstakki Jaak Lipsole, kuna Metstakiga on isiklik kontakt. Margus oli meil kunagi noortekoondise laagris abiks ja kui me seal hommikuti sörkimas ja ujumas käisime, siis ta ütles: “Kurat, vorm läheb nii heaks.” Ma soovitasin tal minna Kalle Klandorfiga rääkima ja Metstak tegigi Pirita klubis veel paar hooaega kaasa,” muigab Jalakas.
Treeneripingile istub meie loo kangelase sümboolses viisikus Aivo Erkmaa. Jalakas põhjendab: “Kui mängijate puhul saame vanemate meeste poole pöörduda ja malli võtta, siis treeneriks ma ei pane sellist meest, kes on oma asjad ära teinud, vaid noorema generatsiooni mehe, kes võiks veel asju teha. Mina pole ju tegelikult nooruses n-ö korvpallist välja kasvanud ja Aivo on minu hinnangul ka veidi teistsugune treener ja pealiinist natuke kõrval. Kui siin juba minult intervjuud tahetakse, siis ilmselt on vaja inimesi, kes asjadele veidi teisest kandist lähenevad.”
Elav luulekogu
Kes Jaaguga kokku sattunud, teavad, et mehel on omapärane komme pidevalt peast luuletusi lugeda. Jalakas on justkui põhjatu mälupulk, mille peal on killuke paljude Eesti poeetide loomingut: “Mul on valikuline mälu. Loen luulekogu läbi ja mõni päev hiljem tuleb tunne, et paar luuletust sealt mind kõnetavad. Vaatan need korra-paar uuesti üle ja kui hiljem kuskil kontekstis kõlab selle luuletusega sobiv sõna, siis ta tuleb. Lihtsalt on meeles. Ma ei tea kuidas. Minult on küsitud, kaua ma suudan järjest? Ükskord olime seltskonnaga öö läbi lõkke ääres ja hommikuks selgus, et ma ei pidanud ei vait jääma ega ennast kordama.”
Loomulikult ei jää meil intervjuu lõpetuseks muud võimalust, kui paluda Jalakal peast ette kanda mõni spordiluuletus. Ja me ei pea pettuma.
Traktaat Rahvastepallist
Autor: Lehte Hainsalu
Kui olin laps, päev läbi palli peksin siis
Kolm elu sõduril, kuningatel viis
Kolm elu sõduril, kuningatel viis
Hea kuningas võis mängu päästa siis
Ma olin sõjakas, ei kartnud miskit ma
Kolm elu sõduril, võisin riskida
Täiskasvasin, näe, ikka jätkub mäng
Üks elu sõduril ja lõpus surisäng
Nüüd hoolitsen vaid oma naha eest
Ja meeskonna au on kallis vaid raha eest
Kui võitlus verine, siis varju tõttan ma
Ja palle ainult kindla peale võtan ka
Kui olin laps, päev läbi palli peksin siis
Kolm elu sõduril, kuningatel viis
Kolm elu sõduril, kuningatel viis
See oli siis, see oli siis
