Eesti korvpallikoondise pikaaegne liider ja mitmekordne Eesti parim korvpallur Siim-Sander Vene suurepärased pallimänguoskused pole Korvpall24 portaali lugejatele kindlasti üllatuseks. Küll võib paljudele olla üllatuseks see, et 30-aastase Vene näol on tegemist ka hobiinvestoriga. Vene käis suvel külas podcastis “Kinnisvarajutud”, kus rääkis oma kinnisvaraalastest investeerimistegemistest ja rääkis sekka ka huvitavaid lugusid tippkorvpalli telgitagustest.
15-aastasena kohe pärast põhikooli Leetu mängima läinud Vene on pool elu olnud Eestist ära, kui pärast pikka Leedu perioodi on ta mänginud veel ka Saksamaal, Lätis, Venemaal, Itaalia ja Hispaanias. Podcastis uuriti tema käest sellega seoses, et kas sellise elu juures on kodu see, kus parasjagu kohver lahti on pakitud? “Eks see umbes nii on, jah. Seal, kus koos abikaasaga pea padjale saad panna, seal see kodu on. Aga suures plaanis on Eesti ikka kodu, kuigi kindlat punkti päris veel pole,” vastas Vene
Väikesest peale üsna säästliku loomuga Siim-Sander hakkas teadlikult investeerimise peale mõtlema ka seoses korvpallikarjääriga: “Need mõtted algasid juba üsna noorelt, nii 17-18 aasta vanusena, kui ma juba mingit raha sain natukene. Et midagi võiks selle rahaga teha, aga polnud teadmisi ja ei osanud kuskilt otsida.”
“Mingil hetkel hakkasid tulema ka mitmed halvad näited. Näiteks NBA korvpallurid, kes kaks aastat pärast karjääri lõppu lähevad pankrotti. Mul alati kuskil mälusopis on, et selline mees nagu Antoine Walker teenis üle saja miljoni dollari ja kahe aastaga oli pankrotis. Suhteliselt noorest peast on olnud mul mõte, et mina see vend ei tahaks olla, prooviks kuidagi paremini teha,” on Vene soovinud ennast finantskirjaoskuse teemal harida.
Korvpalluritel tema sõnul rahatarkusega välisliigade kogemuse pealt hinnates liiga hästi just ei ole. “Ütleme nii, et koroona on väga paljusid (viimasel ajal) päästnud. Palju raha on alles jäänud. Neid näpud püsti vendi on kindlasti kõvasti. Kõige tähtsam on see, et kui natukene juba raha ligidale saad, siis Louis Vuitton’i või Gucci seljakott peab ikka olema. See on paljudele ikka väga tähtis,” naeris Vene.
“Mind ajab see iga kord muigama ja tegelikult nüüd on juba ka ameeriklastel enda seas naljaks, et see on n-ö Euroopa pakett neil. Muidu pole ikka päris mängumees, kui sul Gucci vööd ja seljakotti pole,” lisas Vene. Tema sõnul on laristajaid küll tippkorvpallurite hulgas omajagu, aga rahaga targemalt ümberkäimine muutub informatsiooni levides üha tavapärasemaks ja profiklubides leidub ka väga arvestatava investeerimisportfelliga mehi.
Kuna profisportlase karjäär on üsna lühike ja halvemal juhul võib see ka sisuliselt päeva peale läbi saada, siis Siim-Sander Vene soovitab kõigile sportlastele mõelda oma tuleviku peale ning teha endale rahatarkuse põhitõed selgeks. Mees on enda sõnul kolleegidele valmis ka abiks olema.
“Kui keegi mult küsima tuleb, siis mul pole raske vastata. Eks ma üritan noortega vahest rääkida ka nendel teemadel. Aga neil on sama viga, nagu minul omal ajal oli, et ei oska täpselt küsida. Samas teistpidi vaadates, ma ei ole ise ka võib-olla teemas veel nii tugev, et võiksin kellelegi hullult nõu anda,” muigas Vene.
Kui profisportlasel keerab vanuse lahtris ette 30, siis hakkab ilmselt peas juba vaikselt vasardama, et mis hetkel karjäärile joon alla tõmmata ja tavaellu pöörduda. Vene loodab veel vähemalt pool kümnendit selles karusellis ikka kaasa pöörelda: “15 aastat olen olnud välismaal, äkki veab 20 välja. Siis oleks vähemalt ilus number.”
Küsimuse peale, kas ta plaanib karjääri lõpuni mängida mõnusa kliimaga riikides nagu Hispaania või Itaalia, või saab teda kuidagi ka põhja poole ära meelitada, vastas ta naerdes: “Rasvane “ei” kohe pole, eks mingi number ikka tõmbaks. Aga siinkohal käivad kaks asja koos – hea kliima ja tugev liiga. Hispaania ja Itaalia puhul see kindlasti mõlemal juhul nii on. Hispaania on kindlasti minu jaoks number üks nii liiga kui elukoha poolest.”
Mõnusa kliima ja tugeva liigaga paistavad silma ka Kreeka ja Türgi, aga seal on Vene kinnitusel varitsemas suured ohud: “Seal on paberi peal ilus number tavaliselt,” naeris Vene. “Türgi ja Kreeka peaks pikalt ees olema nende juhtumitega, mis arbitraažikohtusse jõuavad.” Venel endal pole õnneks nii kaugele ükski asi veel läinud, kuigi palgamaksetega hilinemine ja venitamine isegi kuni paar aastat on selles valdkonnas tavapärane.
“Lepingus on tavaliselt punkt, et kui mingi arv päevi palk hiljaks jääb, siis võib klubist ära minna. Aga hiljaks jäädakse tavaliselt viimase kahel kuul, kui hooaeg juba läbi on ja oled ammu ära läinud. Tavaliselt see kipub üsna ühe mustriga minema. Aga reeglina see tilgub ikka kohale lõpuks, kuigi palju sõltub agendist, kas ta suudab need asjad korda ajada,” avas Vene telgitaguseid.
Kuula saadet:
